Margo Lanagan - The Place of All The Souls (Someone in Time, 2022)

 

Pikk ja segane tekst, mille ka teistkordne lugemine ei tekitanud suuremat mõistmist või avastamisrõõmu - mis muidugi tekitab küsimuse, et millest olulisest ma mööda panin või mõistmata jätsin.

Aga dramaatiline lugu kahest ajarändurist, kelle armastus on pinnuks silmas selles ajas, kus nad üheaegselt tegutsevad. Ja nad on lahutatud aastakümneteks - kuniks naine avastab kuskil laadal mehe mingi õnnetuse või haigushoo ohvrina arstide hoole all. Ja siis selgub, et neid on eesmärgipäraselt üksteisest eemal hoitud: aga jah, kuidas siis nüüd edasi?

Loo teeb segasemaks veel see, et nende kunagine ajastuülene kirjavahetus on paljastatud neile, kes ajarändurite vastuvõtmisega tegelevad (info ei tohi üle ajastute levida, et mitte muuta nö minevikku), ja sealt siis 0makorda … toimub info lekkimine ja omasoodu edasiarendus.

Kui see teksti osaline kokkuvõtmine kõlab segaselt, siis noh, esiteks on see minu poolt väga lihtsustatult kokku võetud ja nagu öeldud, palju jäi mõistatuslikuks. Siiski, teksti nii kõrge hinne selle eest, et seal oli mitmeid huvitavaid hetki ja kujutelmi (peategelase 26 rasedust ja no üldse tegelaste motiivid ja reageeringud). Aga jah, peale Rowan Colemani lihtsat teksti selline krüptiline lohe - oh seda antoloogiate lugemise rõõmu, kunagi ei tea, mis ühe või teise nurga taha pöördudes võib avaneda.

Margo Lanagan - Rite of Spring (The Year's Best Fantasy & Horror 18, 2005)

Lugu siis kevade alguse pühitsemisest, milleks tuleb ronida mäe tippu ja siis sooritama korralikult vastava riituse. Või kevad ei tule nii nagu vaja ja külarahvas saab väga pahaseks. Nojah, aga et võimas teadjanaine on raskelt haige, peab sinna mäkke ronima ta puupeast poeg, kes … pole just kindel, et ta hakkama saab. Ja pealegi … kui riitus läbi saab, ootab ees õige ebameeldiv katse (sest kevad peab sündima, eksole).

Et siis selline rahvausundimaiguline tekst. Loo jutustaja vaatenurk on siuke väheke rumala poisi oma, mis on iseenesest päris tore, lõpuks ei saagi öelda, kas ta kuidagi … kasvas või mitte. Siis niisugune tore dilemma.

ulmekirjanduse baas

Margo Lanagan – Ferryman (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Sharonile meeldib oma vanemaid aidata. Nii saadab ta ema oma tütre tihti lõunasöögiga isa juurde, kes töötab sügaval-sügaval maa all. Isa ametiks on nimelt toimetada surnuid üle Acheroni jõe – kontrollida, et need on korrektselt teispoolsusse saadetud ja et nad jooksid enne paati astumist Lethe vett, mis kustutab mälu. Algul Sharon kartis seda kohta, kus kaldal vanguvad surnud, kuid nüüd aitab ta isal seal mõnede toimingutega, võtab vastu näiteks hauapanuseid jms. Seekord juhtub aga nii, et tööhoos paadimees higistab kõvasti ja higipiisad on paadipõhja libedaks teinud, mistõttu Sharoni isa libastub ja kukub Acheroni. Kui ta sealt välja ilmub, on ta surnud, ning tüdruk ei saagi enam midagi teha, et isa tema ja ema kõrval oleks – isa peab hoopis saama korraliku matusetseremoonia, et nii pääseks teispoolsusesse. Aga enne lõplikku lahkumist on tal veel tütrele mõned õpetussõnad.

Tekst, mis pole just minu teetass (esmatutvus oli hulga lootusrikkam), kõik see südamlikkus ja sümbolid ja eri surmakultuuride kokkusegamine. Selline... emolugu, muinasjutt täiskasvanutele.

Margo Lanagan – The Fifth Star in the Southern Cross (Dreaming Again, 2008)

Lugu algab üsna jubeda külastusega lõbumajja (vähe teistmoodi kui Balli loos), et siis jätkuda... teiselaadse õudusega (või no oleneb vaatepunktist). Ühesõnaga, peale ebaõnnestunud vahekorda lõbunaisega vantsib pettunud ja šokis peategelane koju, kuid majatrepil ootab teda üks neiu, kellega mehel oli mõni aeg tagasi üheöösuhe. Neiu on muutunud, pole enam normaalne ja küllaltki pandava välimusega, ja tundub endast väljas olevat. Selgub, et nende üheöösuhte tagajärjeks oli neiu rasestumine, mis tipnes tütre sünniga. Ning nüüd noor ema küsib, et mida noor isa sellest arvab. Too vajub mõttesse... ning räägib loo ühest sünnituskeskusest.

Et siis, edaspidi ootaks lugejapoolset peategelase hukkamõistu või hoopis mehe moraalset ülenemist, aga ei... jutt läheb hoopis teise kanti. Nimelt on tuleviku maailmas normaalsete laste tootmine õige keeruline, erinevatel põhjustel sünnivad igasugu defektidega järeltulijad. Aga need kaks noort... nemad on kokku seganud õnnestunud geenikomplekti. Peale lapse loovutamist on neiule pakutud asendussünnitaja tööd, ning noormehel terendab korraga võimalus hakata spermadoonoriks, mis võimaldaks päris lahedat äraelamist.

Ehk siis üsna häiriv tulevikulugu. Kõik see lastetootmistööstus ja lõbumajandus (mis olendiga see noormees coitus interruptust koges, ei saanudki aru; loodetavasti oli tegu kõigest robotiga). Omamoodi „Trainspotting“ tuleviku-Austraalia tingimustes?