Andres Saal - Wambola (1889)

Isa ja tütre õnnelik äratundmine pärast seda, kui tütar on mitu päeva vangis olnud isa köidikuist päästnud:
"— Sa mäletad weel seda tormist ööd... täna 16 suwet tagasi...
— Kas sa sellest tormisest ööst kõneled, mil mu lapsed mult ära warastati? Seda ma küll mäletan. Ta oli minu südames tormisem kui looduses. Aga mis tuletad sa mulle seda hirmust sündmust meelde? Ära mõistata nii palju, waid räägi nii, et ma aru saan. Tead sa sellest loost midagi?
Naisuke nikutas peaga... Sõnad ei tulnud tal üle keele.
— Kes on nad ära warastanud? Kas nad elawad weel? küsis Lembit nähtawa liigutusega tormiliselt.
— Mina — oli tume kostus. Siis ei jõudnud ta enam midagi kõneleda. Sügaw waikus walitses wähe aega kõige kolme keskel.
— Sina, sina minu laste waras, sai Lembit wiimaks omas wihas sõnadele mahti anda. Kas on nad weel elus?
— Teisest ei tea ma midagi, wastas wanake healetult.
— Aga teisest küll?
— Jah!
— Kus ta on?
— Siin! Waike siin on sinu laps! Siin on see sõlg, mis temal lapsena kaelas oli. See on selge tunnistus, et ma tõtt kõnelen.
See tunnistus tuli liig häkiste. Isa ja tütar seisiwad kui kiwikujud liikumata paigal. Sõlg oli õige.
— Sina, hea waim, sina minu laps! hüüdis sõjapealik liigutusega ja lautas oma käed laiali, teda kaenlasse wõtta."(lk 93)


Veel üks episood teosest. Metsas saavad juhuslikult kokku kaks teineteisele võõrast vanainimest. Naine istub puu all ja laulab. Mees on laulust võlutud ning astub juurde. "Ta tundis eneses üht imelist sundi, selle inimesega lähemalt tutwaks saada, kelle saatus nii wäga tema omaga ühte näis minewat. Tasa tõusis ta üles ja astus laulja poole. See oli wana, nõrk naisterahwas, nõrgem kui tema. Ta toetas oma pea kahe käe wahele ja seisis liikumata paigal."
— Sul on "mitmekesised päewad selja taga?
— Jah ma olen õnne ja õnnetust näinud; ilusad on mu õnnepäewad, aga rasked ka walupäewad olnud.
— Ka mina olen mõlemaid näinud, rõõmu ja kurbduse päiwi. Mida õnnelisemad nad olid, seda murelikumad nad pärast tulewad. Rõõm ja kurbdus kaksik wennad.
— See on tõsi, kõneles naine tasa. Mida suurem õnn, seda raskem õnnetus, mis selle järele tuleb. Minul oli armas abikaas, kallis lapsuke, kena maja, ma olin õnnelik — seal kiskus wali saatus nad kõik korraga minu käest ära —
— Sa jäid neist ilma? küsis Wotele ärituses.
— Ilma. Ei ole neid enam siin ilmas näinud.
— Kas oled neid ka otsinud?" (lk 219)

Hetke pärast ratsutab nende manu üks mees, kes võtab pealisriided ült ning osutub hoopis tundmatuks kauniks piigaks. Siiski, mitte päris võõraks, peatselt meenub ühele ja teisele aastatagune juhuslik trehvamine suures metsas. Nüüd sujub tegelastevaheline vestlus ja ei lähe pikka aega selleks, et selgiksid järgmised faktid:
* mees ja naine on ammukadunud abikaasad,
* imekaunis piiga on nende lapselaps,
* piiga parim sõbranna, kes on muidu puhtjuhuslikult piigaga äravahetamiseni sarnane, on hoopis - oh seda suurt üllatust! - tema õde.

***

Käesolev raamat on fenomenaalne, see lööb keskmisele seebikale ikka pika puuga ära. Ja ma mõtlesin, et miks pagana pärast selline, tegelikult üsna intelligentse ja huvitava paistvusega mees sellist jama kokku kirjutas. Ning usun naiivselt, et Andres Saal oli grafomaan, kes ise ka oma teoste tegevustiku üle irooniliselt muigas. Sest selliseid raamatuid ei saa tõsimeelselt kirjutada.

Teost saab lugeda siit ning originaali sirvida siin ja siin.
Natuke pikemalt Andres Saalist kirjutasin siia.
Paremini praegu ei oska, ja tegelikult keegi Kristo Siig on väga hea kokkuvõtte asjast juba kirjutanud, lugege ka seda.

Andres Saal - Sõstra-silmad (1890)

Andres Saal oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üks tuntumaid kirjanikke ning tuntust kogus ta peamiselt ajalooliste jutustuste kaudu. 19. sajandi lõpus muutus populaarseks ajalooline jutustus. Kõik me teame Eduard Vildet ja Eduard Bornhöhed, kuid ilmselgelt on Andres Saal nende kahe varju jäänud. Seda muidugi õigustatult, nimelt põhjus peitub eelkõige asjaolus, et Saali jutustused olid eelnimetatud autorite kõrval märksa lihtsakolemisemad ning - tänapäevasemalt väljendudes - bestsellerlikumad. Ülesehituselt on need võrdlemisi lihtsakoelised ning kipuvad ennast kordama: Seiklused, deus-ex-machina-taolised päästvad juhused, ebatavalised kokkusattumised, suheteintriigid (seebikalaadne saladuse ilmsikssaamine mina-olengi su kauakadunud-ema!) ning kohustuslik õnnelik lõpp. Oskar Urgart kirjutas 1931. aastal nii: "Saali vormivõtete vähene vahelduvus on toonud kaasa teatava monotoonsuse, mida ei päästa ka ükskõik milline virtuoossus väheste olemasolevate vahendite piirides. Mõ­ningate kompositsioonivõtete tarvitamises on Saal kahtlemata jõudnudki erakordse osavuseni ja vaevalt on meil kedagi, kes temaga suudaks võistelda põneva ja keerulise sündmustiku ülesehitamises. Kuid vaatamata sellele mõjuvad Saali teo­sed üksteist kordavana ja kaotavad mälus teravamad piirid omavahel õige lühikese aja kestel pärast nende läbilugemist."

Lihtsamalt öeldes tähendab see tänapäeval seda, et Saali on tore lugeda (väga nauditav jutustamisanne!), kuid tõsiselt võtta päris just ei saa. Liiga palju klišeelikke juhtumisi ja ülisuuri tundlemisi.

Tuntumad Saali teosed on "Vambola", "Leili" ja "Aita" (parafraseering on kummitanud mind juba mitu päeva: "aita leida vambola").

Ahjaa, enne kui minna "Sõstra-silmade" juurde, võiks veel lisada Saali küllaltki huvitava elukäigu lühikokkuvõtte: sündis tema 1861. aastal Eestis, töötas erinevates ajalehtedes, ebaõnnestunult püüdis pääseda kooli Peterburgi, vahepeal kirjutas ning avaldas võrdlemisi halbu luuletusi, 19. sajandi lõpuaastail rändas Kesk-Euroopasse, sealt Jaava saarele (kust kirjutas meie maale mitmeid kirjeldavaid-kritiseerivaid artikleid), peagi abiellus Peterburist pärit piigaga ning elu lõpuaastad veetis oma mitmelapselise perega Kalifornias. Küllaltki tähelepanuväärne pidetus, ütleksin ma.

Viimane Saali uustrükk, mille leidsin, oli 1991. aastal ilmunud ajalooline triloogia "Aita. Leili. Vambola."

Nii, nüüd veidi lähemalt "Sõstra-silmadest". Nojah, pole sellegi romaani ülesehitus suurt erinev tema teistest teostest. Olgu, sisututvustus. Miina oli imekaunis taluneid, kelle silmad nõnda nõiduslikult imelised olivad, et iga mees, aga ka naine, neid korra näinult, silmi enam unustada ei saanud. Nõnda imeilusad ning võluvad olid need. Muidugi leidus palju noorsandeid, kes neiut endale armukeseks soovisivad, eriti pretensioonikad olid rikkama taustaga mehepojad. Kuid Miina armastas Peetert, lihtsat ja vaest talupoissi, kellega kooselu (olgu, ikka pulma-) plaanidki peatselt tehtud saivad. Seda sehkendamist kuuvalgel ööl juhtus päält kuulma aga kurivaim möldripoiss, kes oli muidugi üks neist Miina endaletahtjaist. Tigedus ning omakasuhimu , aga ka nooruse uhkus kaotatud "saagi" pärast, olid mehepojas nõnda suured, et kurjus temas hirmsa teo algusepanijaks sai. Nimelt ajas möldri poeg asja nii kaugele, et Miina kohtu all nõiaks tembeldati, kaasakaebajaid polnud raske leida, eriti naissoo hulgas: kes siis poles tahtnud kaunist konkurendist (mis sellest, et lihtsast talupiigast) lahti saada! Igatahes lõppes nõiaprotsess (ahjaa, tegevuse toimumisaeg oli 17. sajandi lõpp, 18. algus) Peetri eluks ajaks vangisaatmise, Miina silmade pimedakstorkamise ning Miina isa 90 kepihoobi alla saatmisega. Isa oli muide süüdi selles, et tütre salaja linna kooli oli saatnud, millel süüdistuse esitamisel oma koht ei puudunud: piiga olevat linnas nõiaks õppinud, hiljem oskuslikult ussi silmi söönud ning seeläbi enesele taolised imesilmad saanud.

Igatahes, nüüdseks oli koledaist sündmustest 9 aastat möödas ning juhtumisi kohtas kohtukirjutaja ehk mees nimega Lauren metsavahel pimedat piigat ringi hulkumas ning muidugi omaette halamas enda hirmsast ning ülekohtusest elukäigust. Piiga põgenes, kuid Lauren uuris asja ning sai olnuga osaliseltkurssi. Uuris edasi. Ja autori auks tuleb öelda, et lugemispõnevust säilitas see, et lugejadki said esialgu vaid napilt asjadest koos Laureniga aimu, natuke nagu kriminaalromaani ülesehitusest tulenev põnevus. Olgu, keskpaigas teadsime olnust kõike, kuid tulev oli teadmata. Olgu, olgu, teen jällegi möönduse, polnud just raske ette aimata, mis lõpus saab: igasuguste seikluste tulemusena said Peeter ja Miina taas kokku ning muidugi oli abikäeks seesama mees nimega Lauren. Noh, mina arvasin, et mingi imenipi läbi ka Miina uuesti nägijaks saab, aga seda ei juhtunud. Kuri möldripoiss suri hirmsatesse süümepiinadesse ning viimaks, surivoodil, tunnistas koleda teo ülesse.

Igatahes, oli põnev raamat, mis sellest, et lihtsakoeline, ettearvatav ja väga klišeelik. Nojah, ilmselt annab teosele lisapunkte kirjutamisaeg ning kasutatud keel. Pluss tolle aja olukirjeldused. Kindlasti hindaksin teost hoopis teiste mõõödupuude järgi, kui selline tänapäeval ilmuks. Aga siiski, lihtne kirjutamisanne, mis suisa suurepärasuseni ulatub, on ju ka omaette nauding ning väärtus.

Raamatut lugeda saab siin. Ja originaal peitub siin.