Seio Saks - Pärisasjade lühiajalugu (Looming 7, 2026)

 

Kui nüüd õigesti mõistan, on tegu postapokalüptilise utoopiaga - kirjeldus aastast 2285, sealse ühiskonna toimimisest, mille juured siis paiknevad 2050. aastal toimunud ökokatastroofis. Minajutustaja silme läbi arutletakse katastroofieelse ühiskonna toimimisest ning milliste printsiipide järgi võiks olla katastroofijärgne ühiskonnakorraldus - ka see ei tundu tuleviku inimestele ideaalne, aga samas keskmiselt toimib õiglasemalt kui meile tuttav formaalselt demokraatlik maailmakord.

Vaatepunkt on kirjeldav, sealse poliitilise olukorra pingete markeerimine. Ehk võiks seda nimetada ka filosoofiliseks ulmeks.

Joel Jans - Ajudraiver (2022)

See lugu on hea juba kasvõi seepärast, et algab Tartus. "Ajudraiveri" lugemise järel olen ma varasemast veelgi tugevamini veendunud, et rohkem lugusid võiks saada alguse Tartus - või siis Jõgeval, nagu Maniakkide Tänava "Newtoni esimene seadus". Põhjendan seda vast allpool. Niisiis, lugu algab Tartus. Felix on eimillegi poolest eriline itimees, kes kaanib ennast elukaaslasest lahkumineku puhul täis, satub pohmakaga töö juures sekeldustesse, kaanib ennast uuesti täis ja saab autoõnnetuses surma. Oma suureks üllatuseks ärkab ta paradiisis, mis tundub talle iseennast tundes väga kahtlasena, ning tema kahtlused leiavad õige pea ka kinnitust: selgub, et paradiis on kõigest ootesaal surnust elluäratatud inimestele, keda ootab ees uus elu teispoolsuse virtuaalmaailmades (just nimelt mitmuses - valida on näiteks koguni kolme erineva Tartu vahel!).

Edasi läheb asi puhta pööraseks. Osutub, et virtuaalse teispoolsuse on loonud tehisintellekt Nohup (tema nimi, olgu öeldud, tähendab üht Unixi käsku), kes filosoof Nikolai Fjodorovi ideede mõju all otsustab kõik kunagi elanud ja surnud inimesed taas ellu äratada. Selleks laaditakse nende teadvus surmahetkel kosmilistesse serveritesse. Felixi elluäratamise hetkeks on Nohup ise kadunud, kuid tema üritus elab edasi. Tõsi, normaalsele tarkvarale omaselt püsib kogu see kupatus koos (metafoorse) nätsu ja MacGyveri teibiga, mis meie vaatenurgast aga läbinisti hea, kuna sellest tekib süžeed käigus hoidev pinge. Veatud, täiuslikud maailmad oleksid läbinisti staatilised, igavad - pole sugugi juhuslik, et utopistidel oma ideaalse linna või ühiskonnakorralduse kirjeldamise järel reeglina loomehoog raugeb. Sedasama adus kahtlemata Arthur C. Clarke, üks mu ammustest lemmikuist, kelle ideaalses linnas ("Linn ja tähed") peab alati tegutsema mõni Narr, kes oma vempudega selle harmooniat rikuks. Ja muidugi aduvad seda ka Jansi virtuaalmaailma mässumeelsemad elanikud:

Sa oled liiga vähe aega surnud olnud, et mõista, kui staatilised on siin kõik asjad. Kui ma elus olin, tundus maailm samamoodi hukas olevat, aga vähemalt oli lootust, et asjad liiguvad paremuse suunas. Leiutati igasuguseid imeasju. Vedurid, aurulaevad ja meditsiin arenesid nii, et mühises. Avastati elektri saladused, kõikjal linnades särasid laternad, kinematograaf, telegraaf... Aga mis lõpuks juhtus? Ära tapsid nad lõpuks selle põneva maailma oma arenguga. Uudishimu oli see, mis sai inimkonnale saatuslikuks. Ja nüüd me siis ulbime maailma kõige keerulisemas masinavärgis. (lk 115)

Järeldused, mida taolisest tõdemusest tehakse, on suhteliselt aimatavad, kuna see kõik on lõpuks igast düstoopiast tuttav. Mida teha? Loomulikult tuleb minna jumalaid kukutama. Mis on toredasti tempokas ja pöörane, nii et muheda meelelahutuse otsijal ei tule kahtlemata pettuda (mu meel sai päris põhjalikult lahutatud). Pettuda võib poeetiliste kõrguste ja eksistentsiaalsete sügavuste otsija, aga sel juhul on ta romaanile lähenenud väga valede eeldustega. Kuigi põnevaid mõttekäike ja psühholoogilist varjundirikkust tuleb siingi ette - Fjodorovi usk, et ellu tuleks äratada kõik surnud, leiab Jansil, ma ütleks, täiesti kinnitust, sest nagu osutub, võib isegi kõige tüütumana näivast tegelasest lõpuks asja saada.

Niisiis, miks võiks rohkem lugusid alata Tartust? Igal heal lool peab olema oma kiiks. Ja see kiiks on omamoodi nõrk koht reaalsuse koes, millest veidi sikutades maailm (ja koos temaga muidugi lugu) hargnema hakkab. Ja harutamisega on sageli hea alustada just kusagilt lähedalt, kuna mida lähemalt harutama hakata, seda suurema tüki enne oma või koguni inimvõimete piirini jõudmist lahti jõuab harutada. Joel Jans on küpsenud täitsa heaks harutajaks.

Julia Ostapenko – Kuninglik jaht (Raevu päevad, 2019)

Ostapenko jutt võiks olla järjeks Gansovski tekstile - kui Gansovski jutus on laborikatsetused mõnda aega laborist väljas ja maailmaga kohanemas, siis siin tekstis on tuumasõjajärgne olukord, mil alles ongi jäänud kõiksugu katsetused, keda kunagi loodi laborites kosmose vallutamise tarbeks - ning kes nüüd tuumasõjajärgses radioaktiivses olustikus suudavad elada. Nagu ka mõned allesjäänud inimesed.

Keda siis nüüdse maailma valitsejad oma lõbuks jahivad, ja nii juba 120 aastat. Radioaktiivsuse tõttu ei suuda inimesed kaua maapeal olla ning elavad punkrites, ning neid jahitakse ja leitaksegi - mida rohkem jahisaaki. seda vahvam. Selle loo jahiseltskond sattuski ühe niisuguse inimgrupi peale ning kõmmutas enamuse maha, aga üks ellujääja põgenes … ja põgeneb veel paar päeva hiljemgi, mis on täiesti uskumatu niisugustes tingimustes. Jahtijad järgnevad talle, lootes, et põgenik juhib neid järgmise inimeste punkrini.

Kui selle kogumiku puhul on rõhutatud, et kui masendavad nägemused, siis see tekst … kohe oskab inimkonda hävitada.

ulmekirjanduse baas

Clifford D. Simak “Jumalate valik”. Fantaasia (2017), tlk Jaana Talja.

“Jumalate valik” on tõepoolest ääretult õdus maailmalõpp. Kui olla kunagi mõelnud, et küll oleks tore elada hästi kaua, sajandeid või aastatuhandeid; või unistanud isiklikust maamõisast, koos selle juurde käivate avarate valduste ehk metsade ja põldude, teenijatearmee, raamatukogu, maaligaleriide ja muu taolisega; või mõelnud, et kui saaks kuidagi kogu ökoloogilisele saastamisele ja rüüstamisele piiri peale panna, anda nn loodusrahvastele tagasi nende loomulikud elupaigad ning üldse maakera rahvaarvu otsustavalt tagasi kruttida ja muule elusloodusele rohkem ruumi jätta, siis siit seda kõike leiab.

Kui mõtlema hakata, siis on see raamat omamoodi kummardus aeglustumisele (kui naljakas, aeglustumine kõlab ju nagu vägagi moodne kontsept vastukaaluks meie praeguse eriliselt kiirenenud aja hullumeelsusele, aga tegelikult on vist küll ühiskonna ja tehnoloogia ebaloomuliku tempo üle kurdetud juba aastakümneid, kui mitte -sadu). Ning nii mitmeski mõttes on tegemist praegugi* väga ajakohase raamatuga – majanduslik kasu ja materialism konfliktis tunnetusliku tõega selle osas, mis on hea ja teeb õnnelikuks. Võib-olla, et ehk midagi budistlikkugi on neis tõdemustes, kuhu vastuste otsinguil välja jõutakse.

Muidugi ulmevallas on tihtipeale nii, et suutele küsimustele tulevad käegakatsutavad vastused ning kusagil on ka päriselt olemas kellegi suur ja tugev karvane käsi – justkui kindel ja kõikvõimas vanem, keda lapselikust usust välja kasvanud inimene vahel salaja sisimas taga igatseb (kui tuleks keegi ja kutsuks halvad korrale, kiidaks häid ning seaks kõik joonde). Aga kuidas siis päriselt jääb, kas on iial lootust taastuvatele ürgmetsadele ning rändlindudest mustavale taevale? Sest päriselt ei ole ju võtta ühtki kätt, mis inimliiki oma suva järgi pillutaks, ega telepaatilisi, -portaalseid või muud liiki supervõimeid...

Aga, jah. Kui post-apokalüps, siis sedasorti post-apo oleks võrdlemisi meelepärane (kuigi, rangelt võttes pole tegu maailmalõpuga, lihtsalt inimkonnal on üksjagu ebameeldivusi ja elukorralduse muutusi) – ei ühtki olmemuret, kuid ohtralt loodust, raamatuid ja pisut mõtisklust religioossete küsimuste, planeedi tuleviku ja muu taolise üle.

“Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.” (lk 17)

*st ajal, kus protesteerime lageraiete vastu ja tunnistame liikide väljasuremist jms ja taevarannal kuhjuvad kliimasoojenemise tumedad pilved.