Taavi Kangur – Häkkerijaht (2012)

Lugu siis Eesti ja Vene eriteenistuste vihasest kukepoksist, kus naaberriigil kuri plaan siinse vabariigi (ja selle liitlaste) sisevõrkudesse sisse murda. Selleks on välja mõeldud kaval kaheosaline operatsioon, millega siis salajased arvutivõrgud vajalikul määral tagaukse loomiseks nakatada, seda peavad teostama venelaste saladuslik mutt ja pahaaimamatu arvutihäkker Janek. Läheb kuidas läheb, igatahes äkitselt olukord plahvatab ning mõned Eesti kodanikud ja Vene luurajad notitakse halastamatult maha. Eestlaste Teabeteenistus on kujunenud (ameeriklaste kaasabil) üsna enesekindlaks organisatsiooniks ja ega nemadki karda valgustkartvaid tegusid korda saata, sel nimel sobib eesmärgi nimel rahvuskaaslaseidki ohvriks tuua. Tegevus paiskub Tallinnast Prahasse ja sealt Kreetale, arvutihäkker Janekit kaitseb vanglast välja toodud endine võõrleegionär Kalle, kel peale vene eriteenistuse raevunud tüüpidega taplemist on omad arveteõiendamised vanade tööandjatega. Igal juhul, see lugu saab mingisuguse lahenduse, tõsi küll, selguseteks jääb tekitatud kahju ulatus. Aga eks see olegi riigisaladus või nii.

Kui nüüd lugesin Kanguri debüütraamatust kirjutatud postitust, selgus pisut üllatuslikult, et mõlemas tekstis möllavad Kalled võivad olla üks ja seesama Kalle – et endine erioskustega prantsuse võõrleegionär ja nii (probleemiks see, et mitte ei mäleta, mis tollest Kallest sai ja kas tal oli sealgi enne Eestisse tulekut vägagi verine karjäär – igal juhul on Eestis vanglasse sattumise põhjuseks mingi siinse kriminaali mahalöömine, mis võis siis esmaraamatus toimuda). Kui Kangur jätkaks sariromaani (sest sariromaanid on toredad) kirjutamist, siis saaks ehk järgnevalt ette võtta Janeki või Erki edasised juhtumised, eks nende otsad jäid lahtiseks.

Esmatutvusel sai vigisetud autori pisut kantseliitliku väljenduse üle, siis nüüd nagu suurt midagi silmi ei kraabi. Kõiksugu dialoogide austajana võiks kurta nende vähesuse üle (ja laisa lugejana eelistaks teksti rohkemat liigendamist), aga noh, niisugustes eluohtlikes jamades ei saagi pikalt juttu ajada või kildu visata, jääda ellu ja ära usalda kedagi. Kangur on üsna siivas ja kohtleb naistegelasi reserveeritult ja lugupidavalt, vaid kaks saavad kuuli pähe.

õhtuleht

Täheaeg 10: Juubeliväljaanne (2012)

Liina Laks “Väike needus” - jutu finaal või puänt on puändiväärne ehk milleks küll selline lihtne lahendus? Et siis õuduslugu ühest Eesti külast, kus juhtub liialt palju morbiidseid värke. Ühte juhtumit kutsutakse uurima folklorist, kes siis leiabki sellele konkreetsele juhtumile seletuse, mis on aga mõneti erinev oodatust (sellepärast, et). Iseenesest on Laksil Ritaga otsad lahti, jutus mainitakse, et ta on varemgi sellelaadseid ilminguid lahendanud. To be continued?

Leila Tael “Roxanne” - eksortsisti ja vampiiri suhtedraama, mis lõppeb õnnetult, sest naine ei taha peret luua (või mis see nüüd oligi). Iseenesest väga ökonoomne lühilugu, soovi korral võinuks sellest kasvõi romaani välja venitada, igasugu draamat ja olukordi saanuks oi kui palju edasi arendada – aga siinne tekst on vaid 7 lk, mis pole tundmatu autoriga tutvumiseks just ülemäära palju, aga ei jõua ka ära tüüdata.

Taavi Kangur “Kirjutatud elu” meenutab muinasjuttu. Ehk ajamanipuleerimine ja tüdruk, kes vananeb üldiselt teosammudega, selline pisarakiskuja(ulme). Laps peategelasena on alati asi, mis just lugema ei kutsu.

Aleksander Batanov “Dahlbergide aed” - tekst, mis võiks ilmuda pigem Loomingus kui just kitsama lugejaskonnaga väljaandes. Ehk siis kunstitegemine üleloomulike kalduvustega. Kõik jutuvõistluse esikümne autorid näivad olevat omandanud mingi keskmise ilukirjandusliku väljenduse, millel samas puudub – veel – omapära. Rohkem vabameelsust, daamid ja härrad.

Tea Roosvald “Öösiti ma nutan” - selle kogumiku jutuvõistluse lugudest vast kõige eriskummalisem; tekst pole usutav, aga on hirmus. Lugu siis needusest, mis suguvõsas pärineb ja millest kuidagi lahti ei saa. Ja noh, ega siis peategelase tahtmatu käitumine sellele kaasa aita. Aga igati morbiidne värk, painaja missugune. Lõpp kisub nagu ära, aga juhtub. Hämmastav, et vaid kümnes koht, aga ega ma pole õuduskirjandusega üleüldse tuttav.

Järgnevad tekstid pole siis enam jutuvõistluse tööd.

Kristjan Sander “Mere pruut” - üpris kriminaalne lugu libaangerjast, kes kunagi kehastus kauniks saarte neiuks. Aga kes teab. Hämar.

Maniakkide Tänav “Must muna” - esimene tekst siin, mis pani soontes vähe verd jooksma, ehk siis MT strikes back – kui eelmises kogumikus oli Lätte külaõudus parim tekst, siis nüüd on Tänav vastanud viksilt sarnase ruraalõudusega, aga väheke ebatraditsioonilisemalt, või noh, perverssemalt (tõepoolest, mis tunne võiks olla avastada enda küljes midagi esmakordselt tilpnemas). Kuradi Beatrice, eksole, lastehulludele peaks olema omaette reservaat, kus nad saaksid taielda ja ei segaks igapäevaelu. Kui üldiselt olen Tänavi varasema loome austaja, siis see annab kah lootust.

Marcus Kaas “Viimane vahetus” - kui eelmist Täheaega võis kutsuda eesti naisautorite antoloogiaks, siis see kogumik võiks olla eesti etnoõuduse oma (vahest ehk “Roxanne” pole nii eesti juurtega). Kaasi tekst siis jubelugu ühest kohalikust mõisapärimusest, millel pole – üllatus-üllatus! - just õnnelik lõpp (krt, ükski eelnev lugu pole happy endiga). Kui seni on Kaasi fantasy üsna ebalevaks jätnud, siis seekordne tekst on juba päris kindla käega kirjutatud.

Triinu Meres “Sulavesi ja vereside” - parem tekst kui jutuvõistluse võidulugu, ja hoopis midagi muud. Ühtlasi esimene tekst, mis muu kui õudus. Kergelt erootiline, lihalik, pühalik, sisendav, iseteadlik. Ülikusoost neid satub armuma pisut valesse mehesse ja mis sellest saab. Väike verepulm. Huvitav näha, mida Meres siis kirjutaks, kui loobuks naiselikust (?) kehalisusest – aga samas, milleks peaks sellest hetkekski loobuma. Ehk on tekst staatiline, aga selline see sisekõne on (võrdluseks võiks proovida Aleksejevi ristisõjaromaane). Mida järgmiseks?

“Mõtted nagu vaibad näol. Lämmatavad ja lämbed. Ma kuulan su juuste häält oma sõrmede all ning hingan sind sisse. Sa ei lõhna nii hästi kui varem, aga ka mitte halvasti. Sa lõhnad sinu järele, ja läbi vere, higi, mustuse, kuse, vana rooja ning kivimüüride kõva hõngu on seal sinu lõhn ja ma taha seda mitte kunagi maha jätta.” (lk 152-153)

Ursula K. Le Guin “Lahtisidumise sõna” ja “Nimede seadus” - esimesest tõlkest pole midagi kirjutada, aga teine lühilugu on küll vaimukas kelmilugu võlurist, kellel on kirev minevik ja hall olevik ja... tulevik. Aga vähemalt üks mats sai endale veel viimasel hetkel hea tibi kaasa krabatud.

George R.R. Martin “Tema laste portreed” - tekst siis sellest, kuidas autor oma teostele inspiratsiooni saab, mis ei pruugi lähedastele just erilist rõõmu pakkuda. Aga lähedased ei saagi kirjutamisest aru! Ja nii neid autoreid mõttetult piinatakse.

Huvitav on see, et kaanekujundusel pole ühist ühegi looga – näeb kena ja kaasakiskuv, aga ühtki kosmoselaeva siin küll ei kohta, sputnikutki mitte. Kokkuvõtteks – parim lugu Meresilt; head lood: Tänav, Roosvald ja Le Guini teine lugu.

Järgmise Täheaja kaastööde tähtaeg on vist käesoleva aasta 1. juuliks.

ulmekirjanduse baas
bukahoolik

Taavi Kangur – Kõigile saab kurikaga virutada (2010)

““Kõigile saab kurikaga virutada,” paljastasin oma elufilosoofia, võtsin lonksu kirbet kohvi ja jätkasin. “Tagajärjed võivad erinevad olla, seepärast peabki virutama õigele inimesele õige litaka.”” (lk 118)

Peale väga head raamatut on teadagi raske tagasi maa peale tulla. Aga et ühtki muud raamat käepärast polnud (no raamatukogust pole midagi võtta), siis langes ebaõiglane lugemispohmakahaamer käesolevale teosele. Eelnevalt pani kukalt kratsima kaks asjaolu. Ootamatu, et Tänapäeva romaanivõistlusel auhinnatu ei mahtunud B.Alveri kirjandusauhinna 8 nominendi hulka. Lisaks peab Kangur teatavasti kirjutamise eneseabiblogi, kus otsib ja jagab nõuandeid belletristika kirjutamiseks, millest võib arvata nii ja naa. Nii saab juba näiteks raamatu avalõigu kohta piniseda, et sellel puudub omapära või löövus või mis iganes peaks lugejat teksti külge naelutama (aga – pikaajalise lugemiskogemuse põhjal võib öelda, et romaani avalause ei anna tegelikult midagi märkimisväärset edasiseks lugemiseks (välja arvatud muidugi Tänav!), asi on ikkagi üldises voos). Ent vähemalt hea, et järgmises lõigus “naine lõriseb”, midagi värskemat siin ilma peal. Kui esimeste lehekülgede jooksul arvasin, et tegemist 90ndate Eestiga, siis viimaks selgus, et tegu ikkagi lähiaastatel olnud eluoluga.

“Nädalavahetuse avalöögi ajal, õhtul ja pimedas, oli üsna suur tõenäosus kellelegi jalgu jääda. Kaine küll, aga üksik, parajas vanuses ja töölisklassi kuuluv – füüsilise üleoleku näitamiseks sobisin ideaalselt. /-/ Astusin treppidest alla ja istusin esimesse ettejuhtuvasse taksosse. Vaikisin. Ei olnud tuju juhi lobisemisega kaasa minna. Too vaatas mind peeglist silmavalgete välkudes, ilmselt kaaludes, kas mind tasub petta või mitte. Ta siiski otsustas, et mitte, ja ma olin talle selle eest tänulik.” (lk 55)

Lugu siis selline. Tapal elav depootööline Kalle jäetakse peale viit aastat kooselu maha. Kurb, aga tõsi. Ettevõtlik Kalle leiab, et nüüd ongi võimalus Tallinna parema elu peale minna ning sõidab rongiga Balti jaama ja avastab seejärel suurlinnaelu. Ta otsib tööd ja viimaks satub ööklubisse turvameheks. Ühel õhtul päästab ta seal purjus noakangelase käest väiksemat sorti allilmategelase, kellel hüüdnimeks Vask ja kes on homo. Et Vask on omadega üpris plindris ja Kalle kindlakäeline mees, palkab Vask oma julge päästja endale turvameheks. Tehakse üks trett naabervabariiki, mille käigus saadakse kätte Vaselt väljapetetud raha. Aga oh häda, sellega rikutakse allilmas pisut tasakaalu ja selle taastamiseks nõutakse Vaselt ühe vanakooli retsi likvideerimist. Mida Kalle on varmalt valmis tegema. Aga teeb pisut rohkem kui vaja ja nüüd sekkub tegevusse politsei eesotsas komissar Valdoga. Teravnevad vahekorrad Kalle ja Vase ja allilma vahel. Rohkem tegevust ei paljasta. Möllu saab siin raamatus kõvasti – mõrvad, peksmised, plahvatused, tagaajamised. Üürike lembehetk.

“Sõlmin otsad koku ja esimesel võimalusel kolin Tapale tagasi. Mis siis, et olin Sirliga ainult ühe päeva koos olnud. Me tahtsime üksteist. Mul oli piisavalt raha. Mõnda aega saan tööd leidmata hakkama. Pärast vaatan, ju on ka Tapal uuesti võimalik ennast sisse seada. Ehk saan klassikaaslaste kaudu mõne rahulikuma otsa. Tegelikult võis ka Tallinnas käia, aeg-ajalt. Paar korda vajutan päästikule ja siis elan pool aastakest rahulikult, mõtlesin.” (lk 187)

Tore, et Kalle on selline keskealine tüsenev (ehk ka kiilanev?) actionmees, heas mõttes ebatavaline trullakas kangelane. Samas ei saanud mina lõpuks aru, miks ta nii nürimeelselt ausalt vägivaldsete lahenduste pooldaja oli, kas süüdi selles üksildane ja vägivaldne lapsepõlv? Ongi vaikselt peast segi? Ja mille paganama pärast endine prantsuse võõrleegionär suu ammuli suurlinna nimega Tallinn vahib? Oma salapärases elus enne viieaastast kooselu Tapa preilnaga rändas ta ju palgasõdurina maailmas ja tapatalgudel ringi, mis siis Tallinnas nii ootamatut on, Tapa viie aastaga kaotas vastavat elukogemust? Autoril püüe igati salapära hoida, saaks aga raamatu jooksul sibulakoori kihiti eemaldada? Kuidas 21. sajandil vähemalt viis astat Eestis elanud Kalle ikkagi mobiilitult hakkama sai (no selge, et saab, aga ikkagi), või üleüldse telefoni kasutas (nt lk 89-90)? Et oma välismaiseid kättemaksjaid peljates elas mobiilita, naine sellega rahul ja puha? (Vabandan, kui alguses oli telefonijuttu, enam ei mäleta.) Mis mõttes Tapa depoos töötanud Kalle ei teadnud midagi tema sünnilinnas Tapal elava klassiõe Sirli elukäigust, endine unistuste naine ja kõik? Kui ometi raamatu lõpupoole teavitatakse teda klassivenna poolt oma endise elukaaslase Angela edasisest elukäigust jne. Noh, ma ei tea, ehk võinuks teksti põnevuse huvides natuke enam valgustada seda Kalle pimedamat perioodi peale võõrleegioni ja enne Eestit, praegusel juhul jääb vennast mulje kui püüdlikult raamatuid lugenud tüübist, kes elab tõepoolest mingis nihkega reaalsuses, omamoodi “töölisklassi kuuluv” Veristaja.

Kangur loob üsna lohutu pildi allilma ja politsei tegutsemistest nüüdisajal, et korruptsioon ja mis kõik veel. Aga noh, teksti põnevuse tekitamiseks muidugi vajalik jne. Hea, et Kangur üleliigset mulli ei aja, asi areneb ja erinevad liinid vajuvad aegamööda üheks (Balti jaama juhtum, noakangelase kahjutustamine jne) ja hargnevad edasi.

Ja viimaks üks asi, mis oli ehk jäänud autoril natuke tähelepanuta peamiselt fabuleerimisega tegeldes. Suhteliselt tuim keelekasutus, ikka “majutusasutus” ja “pealisriided” ja muu ametlik keel. Jutt pole sellest, et kõnekeel oleks kipa või poeetilisus wunderbar, vaid lihtsalt midagigi omapärasemat kui korrektsed väljendid ja korrektsed lühilaused. (Või see ongi autori soovitud stiil? Jumal teab, vahel on tõepoolest naljakas kantseliidis väljenduda jne.) Ühesõnaga, las voolaku keel ja podisegu krutskid. Arvan tagasihoidlikult.

heli lugemisvara