Karen Joy Fowler: me oleme kõik täiesti endast väljas

Esimene asi: see on väga hea raamat, nautisin selle lugemist äärmiselt.

Teine asi: kirjutada selle raamatu kohta mingeid üldisi detaile, vastata küsimustele "millest see raamat räägib?" või "mingid üldised peategelast ja peamisi kõrvaltegelasi iseloomustavad jooned või kasvõi nende elu puudutavad faktid võib ikka välja tuua ju?" tähendab peaaegu kindlalt teiste lugejate lugemiselamuse rikkumist.

Nii et kui püüan korraga olla abiks inimesele, kes lugemist kaalub, ja püsida aus, saan teose kohta öelda piiratud koguses asju.

* Minategelane on sündinud umbes aastal 1974, naissoost ja üpris terane. 
* Raamatu tegevus leiab põhiosas aset 1996. aastal, ent mälestused varasemast, eriti kuskil 1980 aastast, on samuti olulisel kohal, ning korduvalt on mainitud ka "praegust aega", mis tundub püsivat kuskil 2012 aasta kandis. 
* Lugu ei esitata lineaarselt, kaugel sellest.
* Raamatu sisu selgub tükkhaaval, kusjuures üsna läbivalt kasutatakse meetodit "jutu sees mainitakse üht või teist detaili, hiljem antakse detailile laiemat tagapõhja ja veel palju lehekülgi hiljem minnakse konkreetseks ja räägitakse, mis siisTEGELIKULT  juhtus".
* Rõõmustavalt loogiline.
* Harlow valetab alailma, erilise põhjuseta. Ma tunnen ka ühte sellist naist (no enam ta ei ole tüdruk - kuigi toona oli).
* Psühholoogi laps ei ole kerge olla. Kaastunne kõigile teistele psühholoogilastele! Väga väga raske on näha ennast millegi muu kui teaduslikult paikapandavate kildude kogumina, mis pealegi kehvasti kokku pandud. 
* Mälu ei ole lihtne ega lineaarne ega alati usaldusväärne. 
* Mida inimesed ütlevad ehk fakt a ja mida nad mõtlevad ehk fakt b, on kõige kummalisemates seostes nähtused.
* Kannatused on alati tõelised.
* Rõõm on sama tõeline.

Laura raamatublogi, samas tekst ilmus ka Postimehes
Loetu kaja (spoilib armutult) 
Raamatutega (spoilib samuti)
Triinu raamatublogi (mis nad spoilivad peaaegu kõik või? See ka.)
Plaan B (spoilib üpris leebelt)
Kultuuritarbija 60+ (kah leebelt)
Ivika loeb (ei spoili)
Loteriis varem (spoilib leebelt)

Karen Joy Fowler - The Piper (The Year's Best Fantasy 1, 2022)

 

Lugu külas kasvavast noorukist, kelle maailm avardub üha uute kogemustega - ja kes niisamuti avastab, et see avardumine võib teiste inimeste puhul toimuda hoopis teistmoodi kui tema on kogenud: ehk siis inimesed kujutavad ette asju, mida ei saanud toimuda ja liidavad selle siis üleüldisesse narratiivi (kus võib siis üldse toetava rolli asemel võtta juhtpositsiooni). (Muidugi, ja kes ütleb, et just noormehe kogetu on see kõige adekvaatsem hinnang?)

Aga siis puhkeb sõda ja kuskil kaugel maal peavad tema kuninga väed võitlema naabritega, kes ei pea neid kaugeid maid kuninga omaks. Ja nagu hiljem külasse sattunud värbaja jutust ilmneb, tulevad need naabrid ka nende maid ja varasid ja elusid ära võtma, ja et seda vältida, tuleb sõita üle mere ning minna naabrite külade kallale, et need ei tahaks noormehe (ja kuninga) kodumaale tungida. Noormees ja teised külamehed ühinevad värbaja ja ta värvatud salgaga, mis liigub läbi järgmiste külade mere poole.

Muinasjutulikult algav lugu liigub edasi massihüsteeria käsitlemise suunas, et siis lõpus jõuda … veidi ootamatu finaalini, mis jätab ehk veidi tühja tunde. Aga see ehk oligi autori eesmärgiks, tulla sellest välja … kuidagi teistmoodi.

Karen Joy Fowler – Heartland (Interzone: The 3rd Anthology, 1988)

Kuidagi kahtlane tunne, et mul on selle loo puhul mingi väga oluline osa kontekstist puudu, sest mul kipub puuduma arusaam, mis selle teksti õieti ulmeliseks teeb. Mõne müüdi ümberjutustus? Või see vastuolu kadunud aja (mida loo jutustaja mäletab) ja nüüdismaailma (McDonalds ja mehed) vahel? Jääb arusaamatuks.

Lugu on iseenesest lihtne – linna külastav mees lubab McDonaldsi kassaneiule maad ja ilma kokku, saab neiult mida soovib, ning lahkub mõne aja pärast jäljetult. Neiu jõuab peagi arusaamale, et mees ei tulegi tagasi, ning poob end üles. Taustal on siis see linna paremat elu otsima tulnud vanaisa ja lapselaps (kes on ka loo jutustajaks), kel on ühel või teisel viisil kultuurikonflikt nüüdismaailmaga.

Et Fowler on hea autor, tekib paratamatult küsimus, mis mul õieti märkamata on jäänud, millised teadmised on mul loo mõistmiseks puudu.

Karen Joy Fowler - Persephone of the Crows (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2018)

Mõistulugu surmast ja üleloomulikkusest. Fowler on siin eelkõige väga hea hetkede salvestaja – kuidas kümneaastane Polly koos vanematega külas on, mis juhtub enne autoõnnetust ning sellele hiljem järgnenud kodust ärajooksnu elu. Teravad ja ilmekad lõiked tüdruku ja ta kaaslaste eludesse.

Samas ei saa öelda, et need rohkem või vähem dramaatilised hetked samavõrra hingeminevat lugu moodustaksid (või noh, see Persephone töötlus ei hakka minu peal tööle?) – muidugi, võib mõelda, et olulisem on „silmale nähtamatu“ jms. Või noh, see elu tühjajooksmine ongi … lugejale võimaliku veskikivi kaelariputamine või nii. Eks need Fowleri lood on minu jaoks paras loterii, retseptsiooni skaala pendeldab kõiksugu kõrgustel, seekordne peatub kuskil keskel.

Karen Joy Fowler - Me oleme kõik täiesti endast väljas (2016)

Mis on selle romaani õpetusiva, ei oskagi täpselt sõnastada. Võiks öelda “inimlikkus”, aga kuivõrd tegevustikuga on seotud inimeste hulgas üles kasvanud šimpans ning tema… õigused iseolemisele, siis “inimlikkus” pole just õige märksõna - sest šimpans pole ikkagi inimlaadne toode, vaid Fowleri nägemuses ikkagi iseseisev elusolend (sel puhul võiks rääkida “loomulikkusest”?). Loom, kes on inimesele väga sarnane (kelle märkimisväärne erinevus on füüsiline võimetus rääkida), kuid siiski eraldi loomaliik (kuivõrd ka homo sapiens sapiens on üks loomaliikidest ning et inimahvidel ja inimestel on ühised eellased).

Kõigest sellest armastusest, mille osaliseks saab šimpans Fern oma kasuperelt, hoolimata on siiski selge, et Ferni loomulik keskkond pole inimeste hulgas; romaani peategelase Rosemaryga üleskasvamine on Fernile ikkagi trauma ning paratamatult lõppevad sellised eksperimendid kas inimahvi surma või kasuperest eemaldamisega - kuivõrd inimahvid on teistsugused sotsiaalsed olendid, keda pole võimalik küllaldaselt inimlikustada.

Eks Fowleri hingele on okkaks ka loomkatsed, mida ühel või teisel viisil serveeritakse inimsoo hüvangu tarbeks. Kas kõiksugu parfürmeeria jms katsed on inimkonnale nii vajalikud, on ikka sügavalt kaheldav. Ning nagu tegelased arutlevad, ütlevad mitmed meditsiini tarbeks tehtavad loomkatsed rohkem katse enda sooritajate kohta, kui et juhivad vajalike tulemusteni.

Raamatu enda sündmustikku ei hakka pikemalt kirjeldama (psühholoogidest vanemate pere, kus eksperimendi korras kasvatati noorimat tütart koos temavanuse šimpansiga ning mis sellega kaasnes). Tekst sisaldab ühtaegu traagikat ja koomikat ning paneb empaatiavõime proovile; sumpamine lapsepõlvetraumades pole kindlasti meeltülendav, kuid peategelane ei anna alla - ning eks lõpuks võib katarsistki kogeda. Kahtlemata on kasuks, et tegu pole ohuromaaniga (peategelase venda, kes muutub äärmuslikuks loomakaitsjaks, ei mõisteta hukka või kiideta takka - tema on eelkõige õnnetu inimene, kelle lapsepõlv on lõhutud), siin on tähtsam… üldisem tasand, mis võiks puudutada ka neid lugejaid, keda peategelase perekonnaga seonduv võib mingil moel ärritada (sest on vägagi võimalik, et Rosemary pole peast kõige külmem). Inimlikkus? Loomulikkus?

“Ta uskus meie loomalikku olemusse ja oleks pigem omistanud mulle loomalikke kui Fernile inimlikke omadusi. Ja ma kardan, et mitte ainult mulle, vaid ka teile, meile kõigile. Ta ei uskunud, et loomad suudaksid mõelda, vähemalt mitte nii, nagu tema mõtlemist määratles, aga ta ei olnud ka inimeste mõtlemisvõimest erilises vaimustuses. Ta nägi inimese aju kui meie kõrvade vahele pargitud klouniautot. Tasub vaid uksed avada ja klounid hüppavad sealt rüsinal välja.” (lk 107)

“Ta rääkis mulle, et meelelahutustööstuses kasutatakse ainult väga noori šimpanse, sest täiskasvanud isendid on liiga tugevad, et neid kontrolli all hoida. Pisikesed ahvid, kes pidanuks alles oma emade seljas sõitma, suleti üksikvangistusse ja neid peksti pesapallikurikatega nii, et nad hiljem filmivõtetel vaid kurika nägemise peale sõna kuulasid. Nii võivadki filmitegijad lõputiitrites  julgelt väita, et filmimise käigus ei ole kahjustatud ühtegi looma, sest kogu kahju oli ära tehtud juba ammu enne seda, kui võtted algasid.” (lk 264)

“Minu vend ja õde on elanud ebatavalist elu, aga mind ei ole olnud nende kõrval ja ma ei oska teile selle kohta midagi kirjutada. Ma olen kirja pannud selle osa, mida ma ise rääkida oskan, osa, mis kuulub mulle, ehkki kõik, mida ma öelnud olen, käib ikkagi ainult nende kohta. Kolm last, üks lugu.Põhjus, miks just mina seda teile jutustan, on lihtne: ma olen meist kolmest ainus, keda ei ole hetkel puuri pistetud.” (lk 348)

kultuuritarbija 60+ 
loetu kaja
triinu raamatud

ivika loeb

Karen Joy Fowler - Halfway People (Beyond the Woods, 2016)

Fowler interpreteerib omal moel Anderseni muinasjuttu “Metsluiged”, ehk siis väga dramaatiline lugu tütrest ja ta isast, kes on vaesed ja jäävad turismihooajal rannas suvitavatele rikastele turistidele jalgu. Ning seda kuningriigis, kus mingid luigepõhised inimesed on mingil moel kuningavõimuga seotud - inimestele (või õigemini võimukandjatele, kes kujundavad avalikku arvamust) see just meelepärane pole. Aga tütar on niisugune üksik ja kui ta luikmeestega kokku puutub (no seda ajal, kui ta juba keskeas vanatüdruk, kes hoolitseb oma väeti isa eest), siis ta avastab, et need luikmehed on toredad ja ta kadunud emal oli nendega seosed jne.

Ühesõnaga, kuna ma seda algupärandit ei tunne ning Fowleri lugu on selline traagiliselt kurb, siis jäi see tekst vähe kaugeks. Vähese lugemuse pealt tundub, et Fowler kirjutab kas puhast kulda või liialt kirjanduslikku… kuntsi. Eks hinnata tuleb seda, et igati stiilselt kirjutatud jms - selles saab ise veenduda kuna Lightspeed on selle loo uuesti avaldanud.

Karen Joy Fowler – The Pelican Bar (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Tekst, mille ulmelisus jääb mulle kuidagi kaudseks, ja mille valik näib põhinevat sellel, et algselt ilmunud ulmeantoloogias ja et tegemist tuntud autoriga. Igati dramaatiline ja lööv, aga...

Norah on tütarlaps, kelle tiinekaaeg on õige keeruline ja perekonda kurvaks tegev. Ta 15-aastaseks saamise puhul saadetakse Norah ootamatult raskestikasvatavate laste... asutusse, miks paikneb kuskil motellis. Asutus on väärt õudusunenägusid – noorukid ei tohi rääkida muidu kui lubatud, mäda toit, erinevad karistused ja preemiad, mis siis võimaldavad kartserit või hoopis hambaharja kasutamist jne. Norahil on probleeme sealse distsipliiniga, aga ajapikku pannakse ta paika, kuni viimaks on ta kaotanud pea igasuguse individuaalsuse, tal on vaid unistus pääseda... Ja nii mööduvad mõned aastad, kuni viimaks avatakse ta ees väravad – Norah võib lahkuda.

Et siis jah, mis siin ulmelist on, jääb hägusaks – selline düstoopiline karistusasutus? Või on kasvatajad tulnukad? Tekst pole humoorikas nagu „Younger Women“, mõneti sarnane on ideestik ehk probleemid oma järeltulijatega (too teine jutt on küll ema vaatenurgast). Või siis tegemist slipstreamiga – mis iganes selle alla kuulub, pole ma senini täiesti mõistnud.

Karen Joy Fowler – Younger Women (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 6, 2012)

Humoorikas lugu sellest, kuidas hiljuti abielu lahutanud naine on hädas oma 15-aastase tütrega. Sest tütrel möllavad hormoonid ja tal on tekkinud uus poisssõber: salapärane Eli, kes ei kasuta telefoni ega internetti. Emale ei anna see salapärane suhe rahu ja ta laseb tütrel kutsuda poisi õhtusöögile – too ilmubki kohale, hoolimata tüdruksõbra vastuseisust. Eli on hea välimusega 17-aastane noormees, viisakas ja hea kõnepruugiga. Ja... vampiir, kurat võtaks. Vampiir, kes pärit 1816. aastast, ning kes senini käib keskkoolis ja noolib sealseid tüdrukuid – ema on hämmeldunud, et miks vampiir midagi asjalikku oma eluga peale ei hakka, miks ei reisi või ei aita inimesi sõdade ja katastroofide ajal. Omavahele jäädes pakub vampiir, et võib teha emast surematu, kellest võiks saada selline surematu humanitaarkriisides abistaja... No ja samal ajal on tütar pahane, et ema tema eraasjadesse sekkub.

Vaimukas tekst, vähe elulisem kui Blacki düstoopia ühest varasemast antoloogiast. Ema pole mingi inglike, aga samas – ega teismelise lapsega polegi lihtne. No ja vampiir, eks tema tahab verehimu kustutada ja inimmaailma mured on vähe teisejärgulised. Paaril korral tundub tekst justkui pateetikasse vajuvat... aga siis tuleb järjekordne kiiks, mis hoiab lugu värskena.

ulmekirjanduse baas

Karen Joy Fowler – Jane Austeni raamatuklubi (2009)

Hiljuti lugesin juttu „The Karen Joy Fowler Book Club“, kus ninasarvikud saavad kokku, arutamaks Fowleri teoste ainetel... ja nagu nüüd takkajärgi selgub, on tekstidel mõnedki sarnasused (tütre-ema suhe, eemalolev isa, kaks lähedast sõbrannat (jutus areneb nende suhe küll millekski muuks)). (Kas aga Sulway ja Austeni vahel otsesidemeid esineb, on juba kahtlane.) Ja et nüüd on korraga paaris näppu sattunud antoloogias sees Fowleri paar ulmejuttu ning et äsja tõlgiti maakeelde ka üks romaan, siis tekkis mõnesugune huvi, et millise raamatuga võiks siin tegemist olla.

Ei oskagi öelda, kas seda romaani võiks pidada nö traditsiooniliseks naistekaks. Kuus üksteisega rohkem või vähem tuttavat inimest moodustavad raamatuklubi ning Austeni loome kaasabil tegelevad nad endi mineviku ja olevikuga, kus siis neil on mõningaid probleeme inimsuhetega. Aga eks autor lisab omapoolse vindi juurde, nimelt võiks teda süüdistada metafiktsionaalsete võtete kasutamises – peale ilmselge (interpretatsioonid Austeni tekstidest ja isikust), tuleb kergelt segadust minajutustaja positsiooniga (taruteadvus?, võiks humoorikalt sedastada), või milleks on romaani osaks ülevaade eri ajastutel antud hinnangud Austenile; või raamatut lõpetab raamatuklubiliste küsimused lugejatele äsjaloetud romaanist, mida need arvavad või interpreteerivad käesolevast romaanist (okei, ehk on sellised raamatuklubide stampküsimused). Ühesõnaga, Fowler pole kirjutanud vaid suhetedraamat või austusavaldust Austenile (jällegi, nagu ühe raamatuklubilise küsimusest lugejale selgub, võib suhe Austenisse olla irooniline), vaid veidi keerulisema romaani. Või siis mitte, ehk veab Fowler taas ninapidi.

„Kuigi Allegrale meeldis end kirjeldada kui täiesti tavalist lesbit, teadis ta tegelikult, et tõde on keerulisem. Seksuaalsus on harva sama lihtne, kui ta on loomulik. Allegra ei olnud meeste suhtes täiesti ükskõikne, ainult nende kehade osas. Teda tõmbasid tihti raamatute meestegelased, tavaliselt näisid nad kirglikumad kui naistegelased, kuigi päris naised tundusid kirglikumad kui päris mehed. Tavaliselt.“ (lk 57)

Nike Sulway – The Karen Joy Fowler Book Club (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 10, 2016)

Lugu ninasarvikutest, kes on välja suremas – sest äkitselt on selgunud, et viimane põlvkond ninasarvikuid ei saa enam eostada väikeseid ninasarvikuid. Lugu on jutustatud eelviimase põlvkonna ninasarvik-ema Clara poolt, kes muidu on igati ontlik ninasarvik – peab kohvikut, püherdab mudas ja osaleb raamatuklubis (mida kord juhatas Karen Joy Fowler (arvatavalt mitte ninasarvik?) ning kellest innustatuna kirjutas Clara ühe apokalüptilise loo; see on ka tähenduslik osa tekstist, kuid see jääb siin käsitlemata). Vananevad ninasarvikuemmed vaatavad, kuidas nende sigimatud tütred tegutsevad ja vangutavad pead. Ninasarvikutel pole tulevikku ja tekib küsimus, et mida allesjäänud elupäevadel üldse teha (proovida siiski kloonimist?).

Clara on lähedane teise ninasarvikuemme Belle'ga, kellega koos peab ta kohvikut, ning ühel hetkel nad leiavad, et on teineteisesse armunud. Aga... milline tulevik on sellisel armastusel, millel, ee, pole tulevikku? Naised lähevad tüliga lahku, eriti kui Belle sekkub Clara ja ta tütre suhtesse. Clara läheb viimaks rändama.

Kui ma aus olen, siis algselt ootasin midagi lõbusat (ninasarvikud loevad raamatuid!), aga tegelikult on see tõsine lugu, hävimisest ja kaotusest ja lootusetusest. Kui veelgi ausam olla, siis lõpuks ei saanudki aru, mida autor selle looga täpsemalt ajas – küllap on siin taustal tekste (Fowler?), mida pole lugenud ja mistõttu jääb paljugi arusaamatuks. Hoiatuslugu, et kunstseemendamiseks olgu küllaldaselt spermavarusid (ühel hetkel mainitakse, et Clara tütre endine mees oli viljatu). Kibe kokkuvõte Maa ökoloogilisest olukorrast? Mõistulugu, allegooria? Ei tea.

Igal juhul, soovi korral on tekst netis täismahus loetav.