Jeffrey Ford - After Moreau (Crackpot Palace, 2012)

Järg Wellsi Moreau romaanile ehk mis seal saarel tegelikult toimus. Jutustajaks on Jõehobumees, kelle järgi Moreau ei tuuninud loomadest inimesi vaid vastupidi - aretas inimestest loomi. Tegemist siis röövitud inimestega, keda mingilaadse hormoonraviga proovitakse muuta elajateks - nii lindudeks kui loomadeks. Saatusekaaslased said omavahel hästi läbi, peale doktorilt regulaarsete süstide saamist oli neil vaba aeg, mida siis ühiselt täideti - terve saar oli nende päralt ning kepi kellega tahad. Kuigi oodata on, et loomastumise jätkudes muututakse enam jahi- ja saakloomadeks. Kuid peale Moreau surma (mis oli muidugi katsealuste põhjustatud) oli neil täiesti vaba voli, carpe diem… kuni tiiger või alligaator nad murravad.

 

Wells kirjandustegelasena on esindatud ühes Felix J. Palma eestinduses, mis on mälu järgi päris vaimukas romaan. Tegemist omal moel naljaka ja õudse looga… kuigi pigem ikka õudsega, kui mõelda kõigi nende tegelaste saatusele.

H. G. Wells - Venemaa pimeduses (2017)

Wells viibis 1920. aasta sügisel Petrogradis ja Moskvas ning propaganda eesmärkidel lasti tal tutvuda tollase elukorraga - eks tehti talle ka potjomkinit (koolikülastus, kus õpilaste lemmiktõlkeautoriks on Wells), aga ta sai ka ehtsamat linnaelu näha ning kõiksugu keskastme juhtidega juttu ajada (hiljem küll on Leniniga kohtumine soolas).

Tollane Venemaa oli veel küllaltki lahtiste arenguteedega riiklik moodustis - ühelt poolt valitses punaterror ja nälg, teiselt poolt oli alustatatud mitmete eksperimentidega; näiteks laste internaatkoolides ja tööliste sanatooriumides kasvatamine. Möllasid Lenin ja Trotski ja nõukogud, Stalinist pole sõnagi. Wells mõistab ühelt poolt hukka bolševike utoopia, samas leiab, et see ongi ainus jõud, mis suudab tol hetkel Venemaad ohjeldada - kuna bolševikud on lihtsalt kõige paremini organiseerunud ja neil on nägemus (tsaarivõim oli oma aja totaalselt ammendanud ja uuemad liikumised jäid hambutuks). Ühiskonna puhastus pole veel nii totaalselt käima rappunud, Petrogradi ja Moskva linlased saavad käia kirikus pappe kummardamas ja kõiksugu mittebolševikud võisid oma vaateid… omaks pidada.

“Kiriku vastasmaja fassaadil ripub plakat Moskva ühe esimese revolutsioonilise linnavalitsuse ajal kuulsaks saanud lausega “Usk on oopium rahvale”. Loosungi mõju kahandab suurel määral asjaolu, et vene rahvas ei oska lugeda.” (lk 51)

Wells paistab uskuvat, et just kapitalismi ja kommunismi ühendamine, õigemini teineteise positiivne mõjutamine võiks olla maailmale igati positiivne, mis hoiaks ära Esimese maailmasõja järgse maailma edasise kaosesse vajumise. Autor pakub, et kui Nõukogude Venemaa saab endale kapitalistliku partneri, on sel võimalus jalgele tõusta - tema uskus selleks saavat Ameerika Ühendriike, aga sai hoopis 1920-1930. aastate Saksamaa oma muutuvate ambitsioonidega.

Igati emotsionaalne raamatuke Wellsi reportaažlikust või esseelikust nägemusest elust nõukogude võimu algaastatest Petrogradis ja Moskvas. Elu oli jube, aga mingi kord oli taastumas, bolševikud näitasid end organiseerunud jõuna - vastupidi nendele liikumistele, millega tol ajal toimusid erinevad kodusõjad (Denikin, Koltšak, Wrangel jms).

“Ma mäletasin Kremlit 1914. aastast väga avatud paigana, niisama avatuna nagu Windsori loss: sealt käis pidevalt läbi palverändureid ja turiste. Nüüd on Kreml suletud ja sinna on väga raske pääseda. Juba välisväravas oli palju sekeldamist passide ja läbipääsulubadega. Enne Lenini juurde jõudmist pidime läbima viis-kuus tuba ja igaühes kontrollisid valvurid ja ametnikud meie dokumente. Võib-olla on seda vaja Lenini kaitsmiseks, kuid see takistab Venemaa vahetut suhtlemist temaga, ja mis efektiivse juhtimise seisukohast veel tähtsam - takistab omakorda temal Venemaaga vahetult suhelda. Kui kõik, mis jõuab temani, peab enne filtrist läbi käima, siis käivad ka tema enda sõnad läbi filtri ning selle käigus võib informatsioon olulisel määral muutuda.” (lk 52)

Herbert George Wells – Maailmade sõda (1995)

Päris tore ulmeromaan, mis pärit 19. sajandi lõpust. Ühtaegu paatoslik ja antipateetiline, tegemist pole vaid põnevusjuhtumi nüri käiamisega. Marsilt maabub Inglismaale kümne päeva jooksul nö kümme silindrit marslastega, kes aktiveerudes asuvad Londoni ümbrust hävitama; kaasaegse sõjatehnikaga nende vastu ei saa, marslased kasutavad inimeste vastu nii laserkiiri kui keemiarelvi. Noh, mis veel hullem, marslased tarbivad ellujäänud inimesi toiduks. Kuid... marslased pole kohanenud Maa mikroorganismidega, ja kokkupuude nendega osutub teise planeedi külalistele letaalseks.

Wells kasutab jutustajatena minategelast ja tema venda. Minategelane on nö sündmuste tulipunktis (ta ei pääse marslaste vallutatud aladelt), venna jutustus annab aimu, kuidas rahvamass sellises olukorras käitub ja ohu eest põgeneb. Minategelase jutustus pole just superkangelaste masti – kui ta koos juhuslikult kohatud abiõpetajaga marslaste eest päevadeks peituvad, muutuvad nad sellises olukorras üksteise vastu vaenulikuks, nad ei talu teineteist ja kaotavad meelekindluse, heroilisusest pole haisugi. Noh, samas minategelase taaskohtumine abikaasaga on üks pateetiline nüke. Eks inimelu väärtus ole selline... teistsugune: huvitav on see, millise ükskõiksusega suhtuti peale esimest konflikti marslastega sellesse, et kohapeal söestati mitmed inimesed – nojah, kahju, et sealhulgas mõned kohalikud külaelanikud surma said. Ühelt poolt meeletu uudishimu kõmu järele, teiseltpoolt rahumeeli väikekodanlik nabavahtimine.

Eks jah, klassikul ole haaret ja visiooni ning briti kiiksu. Siin tõlkeraamatus on niisamuti romaan “Ajamasin”, ent see jäi hetkel lugemata.

“Sageli on naljaviluks räägitu tõeks osutunud. Marslaste juures on eeltoodu vaieldamatult teoks saanud – vaim on välja tõrjunud füüsise. Mina küll usun, et marslased olid varasemal arenguastmel päris meie sarnased, enne kui nende peaaju ja käelabad järkjärgult välja arenesid (käelabadest sai kaks suurt kombitsakimpu) ja ülejäänud keha sellevõrra kängus. Kehatu aju muutub muidugi aina targemaks ja omakasupüüdlikumaks, kusjuures ühelgi inimlikul tundel ses ajus enam lätteid pole.” (lk 195)

ulmekirjanduse baas

Herbert George Wells – Võlupood (1966)

Tänapäeval mõjuvad need lood küll üsna lapsikute imelugudena ja tekib veidi mõtlik küsimus, et miks küll selliseid jutte nõukogude lugejatele välja anti – asjad, mis juhtuvad, on pigem müstikavalda kuuluvad kui kuidagi seletatavad. On imeline võlupood; on tüüp, kes satub kuhugi teispoolsusse; on mees, kes korraga võib soovida ükskõik mida. Natuke erinev on lugu kiirenduspulbriga – seda vähemalt valmistatakse ise – kuid eks seegi on naiivselt fantastiline.

Wells kirjutab neid lugusid nö tõepäraselt, nii ehk mõni tolleaegne lugeja võiski mõnel nõrkushetkel arvata, et tõepoolest, äkki kuskil toimuski midagi sellist kummastavat? Et ongi võimalik luua kiirenduspulbrit või Plattner kogeski teispoolsust ja ta organid muutsid kehas asukohta? Umbes nagu müstikaajakirjad kirjutavad tänapäeval asjadest, mis oleks justkui juhtunud.

Eks Wells ole klassik ja tõepoolest, lood pole puukäega kirjutatud ning on üsna võluval moel kaasakiskuvad (v.a. Plattneri juhtum, mis on üsna puine). Aga jah, eks see kõik parajalt naiivne ole ja natuke imestama paneb, et sellises tõsimeelses sarjas avaldamist leidis. Kus on näide inimkonna progressiivsest mõttest, milleks selline dekadentlik müstika?

Nüüd jäigi segaseks, mida õigupoolest mõtlesin. Kadus kuhugi ridade vahele.

ulmekirjanduse baas

Felix J. Palma – Ajakaart (2010)

Palma on, võiks öelda, Cervantese järglane, ning ühe paraja kelmiromaani kokku vehkinud. Kui esimestel lehekülgedel oli skepsis, et mis pagana jahu siit tuleb, siis, oh ja ah, üks hetk muutus väga mõnusaks lugemiseks (ja kui tellis on mõnus, siis see on... mõnus?). Iseenesest kui (heas mõttes) klassikalise 19. sajandi romaani imitatsioon, kõiksugu pikad sissejuhatused ja jutustused ja lugeja poole pöördumised (aegajalt tekstis esinevad kerged frivoolsused on nii-ja-naa, natuke odava populaarsuse nimel tundub olevat). Kui Wells romaani jõuab, hakkavad mahlad voolama ja rasvane pettuste tulevärk särisema. Raamatu tagakaanetekst on mõnusalt riukalik, hea sissejuhatus sündmustesse, aga mitte just päris see, millest romaan tegelikult räägib, vahva petekas.

Sündmustik on nii kurikaval, et sellest ei oska kirjutada – kui võtad omaks ühe lugejamudeli (armastusromaan, wellslik minevikutulevikufantaasia, kriminaalromaan jne?), siis mingi aja pärast Palma väänab seda ja pead taas uute oludega kohanema, ning see on lõbus ja värskendav. (No tegelt ei viitsi sündmustikust kirjutada, igas lingis on sellest küllaga jutustatud.) Kui raamat üha värvikamaks pöörab, siis tuleb ikka kartus, et mille veidraga Palma veel võib üllatada, äkki läheb traagikaks, aga ei, jätkub vaimukus oma väiksemate traagiliste hetkedega (no oleneb muidugi, kellele pöialt hoida). Igatahes, elagu kapten Shackleton, automaatide võitja aastal 2000! (Ja milline mõõkadega duell see veel oli! Nullindate tõeline maik.)

“Tom ei olnud küll unustanud Meganilt õpitud kirjakunsti algtõdesid, kuid ei olnud piisavalt kodus grammatikas, et õigesti kirjutada ning, mis peamine, ta ei teadnud, mida teha, et mõtted voolaksid paberil sama selgelt nagu Claire'il. Ta silmitses arusaamatut tähtede ja mahakriipsutuste sasi valgel paberil, kus ainsa arusaadava fraasina seisis “Armas Claire”, millega ta rõõmsalt kirja alustanud oli. Nüüd aga lebas tema ees liigutav näide pool-kirjaoskamatu noormehe esimesest kirjakatsetusest. Ta kägardas paberi kokku ning leppis paratamatusega. Kui Claire saaks sellise kirja, võtaks ta endalt elu igal juhul, suutmata mõista, mis paneb inimkonna päästja šimpansi kombel kirjutama.” (lk 317)

Oleks muidugi abiks olla tuttav Wellsi loomega, aga nagu näha, võimalik ka teadmisteta igati mõnuga lugeda. Ei saa aru, miks Andrew niipea kui võimalik Mariele korterit ei üürinud, rikkal poisil ju nodi oli (süüdistagu aga iseend, miks siis naisel läks nii, nagu läks!). Esimest korda kohtasin eesti tekstis soomelikku väljendit “kauna kandma” (lk 332 jm). Powers on ehk natuke-natuke midagi sellist, mida võiks käesoleva raamatu tuules lugeda.

“Kogesin samu tundeid, mida eelmistelgi kordadel: kõigepealt hõljusin justkui õhus, omaenese kehast eemal, seejärel sain keha tagasi ning seadsin end taas oma luude-kontide vahel sisse, kuid seekord tundsin kogu aeg naise sooja kätt oma pihkude vahel. Lõpuks lõin silmad lahti, pilgutasin tobedalt ja püüdsin mitte öökima hakata. Ning naeratasin õnnest, nähes Alice'i käsi minu omadest kinni hoidmas. Ma katsin tema peened sõrmed tänusuudlustega, silitasin tema saledaid, heledate udemetega kaetud käsivarsi. See oli ka kõik, mis mul oli õnnestunud temast kaasa tuua.
Matsin Alice'i käed samasse aeda, kuhu olin saabunud, tollesse 1982. aasta Norwicki, kus ei paistnud kunagisest pommitamisest ainsatki jälge, kui mitte arvestada ühe väljaku keskel kõrguvat langenute monumenti.” (lk 492)

ulmekirjanduse baas

sehkendamine
õhtuleht

postimees