Ken Liu - Invisible Planets: 13 Visions of the Future from China (2017)

Tagasihoidliku arvamise järgi tundub, et hiina nüüdisulme teine valik „Broken Stars“ on kuidagi intrigeerivam kui see Ken Liu esimene tõlkeantoloogia. Muidugi, siin on mitmeid tekste, mis ühel või teisel moel muljet avaldavad (Chen Qiufan, Ma Boyong, Cixin Liu), aga polnud niisuguseid ohhoo-elamusi nagu hilisemas antoloogias (kohe torkab pähe Baoshu ja taas Ma Boyong; paremate tekstidega on esindatud Xia Jia ja Tang Fei). Huvitav, et kui muidu on Cixin Liu lühem proosa üsna vastuolulise vastuvõtuga, siis minule on need küll enamvähem vaimukad tekstid. Ühtviisi kaugeks jääb Cheng Jingbo ulmaulme.

Aga igal juhul, väga hea vaheldus tavapärasele lugemisvarale. Huvitav, kui kaua jätkub hiina nüüdisulme suurem vahendamine või on see kõik Cixin Liu romaanitriloogia (nüüd inglise keele kaudu esimene osa maakeeldegi jõudnud) järellainetus. Raamatut lõpetavas kolmes esseeski tekib aegajalt küsimusi, mis teeb hiina ulmest hiinaliku.

Chen Qiufan The Year of the Rat 6/10

Chen Qiufan The Fish of Lijiang 5/10

Chen Qiufan The Flower of Shazui 5/10

Xia Jia A Hundred Ghosts Parade Tonight 5/10

Xia Jia Tongtong's Summer 6/10

Xia Jia  Night Journey of the Dragon-Horse 4/10

Ma Boyong The City of Silence 7/10

Hao Jingfang Invisible Planets 4/10 

Hao Jingfang Folding Beijing 5/10

Tang Fei Call Girl 4/10

Cheng Jingbo Grave of the Fireflies 3/10

Cixin Liu The Circle 6/10

Cixin Liu Taking Care of God 6/10

Xia Jia - Night Journey of the Dragon-Horse (Invisible Planets, 2017)

Autori kolmas lugu sellest antoloogiast on lähedane vaimude jutule, need mõlemad on oh kui erinevad sellest lähituleviku vanaisa ja lapselapse loost.

Siin siis inimestejärgne maailm, kus atraktsiooniks loodud draakon-hobune (Trooja nüüd vaevalt?) ärkab üles ja avastab, et maailm on inimestest tühi, ning toimub üleüldine lagunemine või metsistumine, kõik on lagunevat tehnikarämpsu täis. Ta otsustab rändama minna ja peagi kohtab nahkhiirt. Ja nende edasisest sõprusest, eksole, sünnib puhas poeesia.

Mingil moel ehk kergelt rajaniemilik posthumaanne maailm, samas Xia Jia tundub lähtuvat ikkagi hiinalikust maailmapildist jne. Vaimude tekst võiks olla omamoodi eellooks sellele, kuivõrd sealt hakkab juba inimsugu pildilt kaduma, ning nüüdseks ongi kätte jõudnud (meie mõistes?) eksistentsiaalne tühjus.

Xia Jia - A Hundred Ghosts Parade Tonight (Invisible Planets, 2017)

Imelugu lapsest, kes kasvab üles vaimude seas ning avastab ühel hetkel … et ta võib ka vaim olla. Või ikka ei ole? Ühesõnaga, identiteedikriis; seda enam, et vaimude kogukonnal on kätte jõudnud näguripäevad.

Nimelt on neid vaime kasutatud (loodud?) turismiatraktsiooniks, aga aastate jooksul on nende populaarsus hääbunud olematuks ning ükski inimolend neid vaatamas ei käi – mis küll tähendab seda, et nad ikkagi korraldavad oma traditsioonilisi atraktsioone (nagu see pealkirjas mainitud vaimude paraad). Aastad mööduvad ja see vaimude (või vaimust?) laps otsustab laia maailma minna. Ainult et lahkumispäeval hakatakse korraga seda vaimude linnakut maha kiskuma ning vaimude või vaimudest laps avastab seda takistades enda kohta midagi uut.

Tõesti, pole just kõvaulme, aga õnneks ka mitte Cheng Jingbo laadis ulmaulme; pigem võiks kergelt Gaimani „Kalmisturaamatu“ poole kiigata (raamatu ühes essees viidataksegi sellele) … aga hiinalikus postindustriaalse fantaasia võtmes. Või kuidas?