Leonora Carrington - Kuuldesarv (2025)

 

Järjekordne huvitav lisandus eesti kirjanduskogemusse, seekord Mehhiko vanadekodu elanikest, kes on õige värvikad kujud, ning kelle ülesandeks on ootamatul kombel jändamine ühe paraja nuhtlusega, milleks on püha graal. Sest see on vajalik ka kellelegi muule kui kristlastele (üleüldse, miks see nende kätte sattus?).

Lugu areneb läbi 92-aastase proua silmade, keda poja pere enam oma elamises välja ei kannata ning pistavad ta vanadekodusse. Seal ootavad ees teised ekstsentrilised vanaprouad, kes näiliselt elavad vanadekodu juhataja ja ta abikaasa taktikepi all, kuid tegelikult … seostub vanadekoduga saladus, mida teavad vaid asjasse pühendatud - ning meie peategelasele avaneb võimalus pühendatuks saada. Ning kui puhkeb tuumatalv, paistab olevat neil vanakestel oma roll, kuidas Maal elu säilitada.

Ühesõnaga, keeruline värk. Pole need internatsionaalsed prouad midagi nii ätikesed, õige kõbusad oma tegemistega - muidugi, tavamõistes võiks neid naisi pidada peast soojaks. Aga samas …

Eks muidugi ei saa üle ega ümber autori isikust, kuivõrd Carrington oli niisamuti üks vinge naine. Kunstnik: ekstsentriline briti aadlivõsu, kes liitus viimaks prantsuse sürrealistidega ja seejärel, noh, vabaks inimeseks või nii. Kes teeb, mida tahab - maalib, kirjutab ja mida kõike veel Ladina-Ameerika tingimustes. Tekst on ühelt poolt nö infantiilne ja teiselt poolt … omamoodi pöörane tekstimasin, mis tuletab meelde Aurora Venturini “Täditütarde” maailma, aga sellises maailmakodaniku soustis. Infantiilne vast seetõttu, et iseenesest need vanakesed on päris piiritult omapärased, kes justkui elavadki oma maailmade raamides, hoolimata muu ühiskonna reeglitest.

Muidugi, autor oli seda romaani kirjutades keskealine (kui nüüd lähtuda järelsõnast), samas kui Venturini kirjutas oma noore peategelase õige kõrges vanuses (mõlema autori puhul on räägitud biograafilisusest); eks seetõttu on üks fantastilisem (pigem nö sürrealistlikum kui ulmeline) ja teine naturalistlikum. Ja kristluse halvad küljed saavad siin korralikku hagu.

Ja tore, et sellise raamatu leidsin tasuta raamatute kapist, pole enda jaoks sealt varem midagi nii huvitavat leidnud.

“Esimene asi, mille ma unerohu kõrvale pakkisin, oli muidugi saatuslik kuuldesarv. See viis mu mõtted peaingel Gabrielile, ehkki ma usun, et tema pidi oma sarve puhuma ja mitte selle kaudu kuulama, tähendab, piiblis on nii kirjas, viimselpäeval, kui inimkond astub vastu ülimale katastroofile. Kummaline, kuidas piiblis paistab kõik alati lõppevat viletsuse ja kataklüsmidega. Olen tihti mõelnud, kuidas nende vihane ja tige jumal nii populaarseks sai. Inimkond on väga imelik, ja ma ei püüa teha nägu, nagu ma millestki aru saaksin, aga siiski, miks kummardada midagi, mis läkitab sulle ainult taude ja tapatalguid? ja miks süüdistatakse kõiges Eevat?” (lk 25)

sirp

sirp

Daša Drndić - Doppelgänger (2026)

 

Iseenesest ma ei oska defineerida, mis raamat see õigupoolest on, aga see on päris võimas tekst lagunemisest. Ei kujuta ette, et seda teost otseselt kellelegi lugeda soovitaksin, aga … ohjaa, on see alles lagunemine, eksistentsi lõpp, ammendumine. Arvatavalt on esimene lühem lugu see, mis laiemat tähelepanu äratab ja samas eemale peletab oma vanainimeste eksistentsi kujutamisega, aga see pikema loo areng … on see alles inimelu lagunemine.

Siin ei saa rääkida hävingust või lõppemisest või muidu dramaatilisemates terminites, see ongi lihtsalt eksistentsi roiskumine, mädanemine, lagunemine; lihtsalt protsess, inimese lödistumine. Muidugi, see Printz püüab ajuti veel lõpuni mingit stiili hoida, aga kui naeruväärne ja masendav see ühtaegu on. Ning muidugi ninasarvikud, alguses ja otsas. Finaal, mida keegi ei näe, millel pole tunnistajaid, viimane mõttetus, viimane kuivav rögaplekk ühiskonna asfaldile, mis peale hetkelist vastikust minema pühitakse ja unustatakse. Inimelu tõeline kujund, lõpuks on kõik sisutu üksindus.

Viimaste aastate Loomingu Raamatukogudest ei oskagi otsest paralleeli välja tuua - eks seal muidu ikka pakutakse mingit lootuskiirt või midagi hingesoojendavad või kasvõi stiilset; siin on vaid pöördumatu lagunemine. Ehk õrnalt oleks lähemal Han Kang, kuskil kaugemal vast Kobo Abe, Triin Soomets, Leena Krohn.

Printzi loos on muuhulgas pisut veider dialoog katoliiklikust Eestist, aga otsige ise üles - keegi võiks seda romaani ikka lugeda ka.

Piret Raud - Paberist lind (Kaotatud sõrmed, 2020)

 

Lugu siis pensionärist, kes tütre nõudmisel on sunnitud vahetama elukohta - senise viienda korruse asemel on nüüd igati korralik esimese korruse korter, mis olevat tütre järgi vanainimesele sobilikum. Aga mis on esimene korrus viienda korruse kõrval!

Siit sa ei lennuta paberlinnukesi või muid olendeid alla! Päikestki on palju vähem. Ehk siis nagu kõlab jutu avalõik:

“Ma olin alati teadnud, et minu puhul oli oht muutuda vanaduses selliseks naiseks, kes kõnnib mööda linnatänavaid ja röögib omaette vihaselt ning virutab käekotiga vastu laternaposte, et leida väljapääsu endasse kogunenud ängistusest. Nüüd oli see hetk käes.” (lk 67)

Tekst ei jõua emotsionaalselt “Kaotatud sõrmede” või “Meie aed” kanti, aga eks seda ongi keeruline oodata. Eks see on jälle tugevalt puändikeskne tekst ning ega suurt muud siin avaldugi (seda siis minu jaoks), lugu saab selge lahenduse (erinevalt siis mainitud tipplugudest).

Aliis Aalmann - Sügisand (Looming 4, 2025)

 

Kui autori eelmised kaks proosateksti olid nooremate inimeste vaatepunktist, siis seekordne üksiku vanema naise lugu, kes eluõhtul käib iga päev linnas õunu müümas. Istub seal saatusekaaslasega leti taga, müüvad päevas mõne euro eest oma koduaia saaki, enamuse kaasavõetust tuleb õhtul ikka bussiga tagasi koju viia. Ja kodu, mis sealgi teha. Naised räägivad iga päev pea sama juttu, joovad teevad kui selleks õige aeg, vaatavad linna korduvat elurütmi. Ainult päevad lähevad sügisel üha lühemaks.

Et siis selline tõsine ja tasane lugu elu sügisest ja üksindusest. Eks sellised õunamüüjaid on ikka (veel) osa linnade foonist, hallid kogud, kellest kõnnid neid märkamata mööda. Nähtamatud linnaelu teenindajad. Autor on siin vahel õige poeetiline ja kujundlik.

“Ootan, et võiksin õuna kombel oksa küljest kukkuda ja pehmelt maanduda. Külm juba võtab võimust. Tunnen sügist kontidesse imbumas ja tajun lahtiütlemist.

Akna tagant kostab vihin. Loodan, et see on vikat.” (lk 437)

Katrin Laur - Tööstuse 36 (Looming 2, 2024)

 

Viimasel ajal Loomingut lugedes olen avastanud, et on täiesti olemas eesti vanadusproosa, kus siis autorid saavad kõiksugu minevikule (no kadunud eesti ja nõukogude aeg) uuesti pilku heita, seda mingist omast vaatepunktist avada. Nii on selle teksti peategelane üheksakümnendates vanaproua, kes on terve elu elanud Kalamajas. Pole sealt ära tahtnud ega pole teda ka ära viidud või välja petetud. Ja nüüdki ootab ta pigem jalad ees lahkumist, mitte mõnd vanadekodu vms.

Aga milline proua elu, eks. Kasvatajaks tädi, Juhan Sütiste lesk: Sütiste jõudis enne arreteerimist surra, sellest siis lese tollane võrdlemisi kõrge ühiskondlik positsioon. Mille tõttu siis omamoodi “eestiaegse” tädi kujunemine - kohvikud ja teater ja näitused ja raamatud. Enam vist selliseid tädisid elus pole? Autor kujutab siis selle vane naise omamoodi teadvusvoolu, kokkuvõtet elust, mingid mälestused ikka korduvad, vist üsna muutumatult.

Vanadusproosat siis varem lugenud: Imre Siil, Priit Uring, Juta Kivimäe, Toomas Haug. Kui pooled neist tekstidest on mitmel põhjusel masendavad, siis see tekst pigem ikka positiivsemas pooles, vähemalt vormiltki. Aga mingi imelik või kahtlane vaib selle vanadusproosaga kaasneb.

Imre Siil - Viimsele retkele (Looming 12, 2023)

 

Veider, aga selles ajakirjanumbris pole ühtki naisautori proosapala, ja eks nende meesautorite valik on ka pigem Kirjanike Liidu nägu. Kui Kolki ja Eelmaa tekstid (ja eks ka Paavo Matsini romaanikatkend) on nö ambitsioonikamad, siis Siil ja Jaanimägi olmelisema olemusega.

Lugu siis vanaisast, kes vähihaigena elab nüüd tütre pere juures: kust teda ähvardab diakooniasse viimine. Seda organiseerib väimees, viimaks on ka tütar päri. Haige vanaisa ei taha surra kuskil võõras umbses toas, saaks kasvõi … metsas omaette laulu ümisedes lahkuda. Loos on siis tagasivaated elatud elule - töö, kadunud abikaasa, tütre kasvamine (see on vast enamvähem tähtsuse järjekorras). Viimaks siis vanamees asubki salaja oma viimsele retkele.

Et noh, igati emotsionaalne lugu neile, kes puutuvad kokku sellise olukorraga. Häid lahendusi siin teatavasti pole.

Priit Uring - Alter ego. Kvintessents, teekond maailma lõppu (Looming 8, 2023)

 

Jätkub vanematele inimestele pühendatud proosa (varem siis Haug, Kivimäe, Berg), seekord siis lühike lugu sellest, kuidas üht vanemat meest tabab viimaks dementsus. Enne jõuab ta arutleda sel teemal, millised rändlinnud kasutavad Eestit ja mis siis on õieti see ilukirjanduse valmistamine. Aga siis dementsus ja hooldekodu ja unenägu elu lõppemisest.

Veidike ootamatu tekst, aga eks Looming on teatavasti Eesti Kirjanike Liidu ajakiri ja lõputult ei saa avaldada nooremaid autoreid. Või siis pole varudest suurt midagi võtta.

Mudlum: Mitte ainult minu tädi Ellen

Kirgliku armastusega vastu võetud ja raamatukogudes tükk aega vaid hiigelpikkade järjekordade järel kättesaadav romaan. 
Kuna mina olen elus ühe korra end raamatule järjekorda pannud ja see oli populaarteaduslik, mida asjaga seotud sõber väga soovitas lugeda, ma muidugi ootasin visalt ära, mil "Mitte ainult minu tädi Ellen" viimaks tavariiulitele jõudis, sest minu jaoks on üks raamatute võlusid, et neid ei pea ootama ja pingutama, et kätte saada, raamatuid on miljon ootamas, millal SINA nende jaoks aega leiad, mitte vastupidi. 

Sain siis viimaks "Mitte ainult ..." kätte. 
No - päris suur pettumus. 
Eiei, ei ole halb raamat, tõesti mitte. Lihtsalt vaimustusmüra tema ümber oli nii suur ja siis ta oli lihtsalt - lihtsalt järjekordne Mudlum. 
Läks vähem hinge kui "Ilus Elviira". "Poola poistest" rääkimata. 

Kui "Poola poisid" oli raamat noorusest, noor olemisest, kuidas see tegelikult tundub, on "Mitte ainult minu tädi Ellen" vanadusest, kuidas SEE tundub ja mis toimub. 
Ainult et ... ei toimugi eriti midagi. 
Võibolla olen ma selle raamatu jaoks veel liiga noor - kuigi tõenäolisemalt ma lihtsalt ei ole seda tüüpi inimene üldse, kes suudaks muretseda mitte-koju-tulnud kassi, võssakasvanud heinamaa või tikitud tööle kulunud tikkimisniidi koguse üle. (Ma ei tikigi, noh.) Mind ei huvita ja vaatan: "Küll teil peab kerge elu olema!"-pilguga neid, keda huvitab, kui neil just mingit eluks olulist põhjust pole stiilis: "Mu turmisitalul peab olema inimeste jaoks, kes tulevad, ka mõni lagedam, umbe kasvamata plats!"

Kuna Mudlum ei kirjuta lugu - siin ka mitte - saab lihtsalt tegelasi jälgida ning neile vaikselt sobivaid omadusi külge näha, ikka rohkem ja rohkem, mida pikemalt kirjutatakse neist - ja võibolla ka nende asjadest.
Aga mulle ei meeldi need tegelased. Mul on ürgvaen vanade naiste vastu, kes aina tööd murravad, nõuavad, et teised tööd murraksid, ja siis põlastavad neid, kes eriti ei murra - lähen närvi ainult selle inimtüübi peale mõeldeski. 
Tädi Ellen, muide, selline pole. Tal on teised kiiksud, mida on arvukalt, ent vähemalt mitte kirglikku töötegemismaaniat. Aga raamat, paraku, ei ole ainult tädi Ellenist.

Võibolla tuleneb mu sünge vaade sellele raamatule mitte mu hirmust vanaduse ja vanaks jäämise ees, vaid vastikusest inimeste ees, kelle jaoks on olemas Õige viis ja kõik muud viisid on valed? Kas mina pean vanaks jäädes kah selliseks muutuma? Või kas niimoodi vanaks jääda on Õige ja ma jälle jään valesti, nagu ma kõike valesti teen? Miks, miks, miks peab vana naine stereotüüpiliselt alati nii VASTIK olema?
(Välja arvatud lasteraamatuvanaemad, kes jälle on minu kogemusele vastu käival moel ülilahked ja  ülileebed. Reaalsuses on vanad naised mulle küll raha andnud, aga koos pika virisemisega, kui raske elu on. Mitte et ma ei oleks vastu võtnud, mul endal oli toona ka väga raske, aga ma ikka imestasin selle üle - krt, kui see käib sulle üle jõu, ÄRA ANNA OMA RAHA ÄRA!!!!)
Jah, ka mõni Mudlumi tegelane, täpsemalt ta ema, on selline - tahab muudkui raha anda. 
Mis ei tähenda ÜLDSE, et tal on raha üle, elu kerge. 

Jaa, vahepeal on tekstis seda õnnist metatasandit, seda eemalt vaatlemist ja arutamist, et mida ma (autor) keskendun diivanitele ja kaltsudele, kuidas ma üldse mõtlen, et mina võiksin hinnata teise inimese elu mingilt üleolevalt positsioonilt? Elu oli mõttekas, kui seda elati, ja pole üldse oluline, et mõni maja hiljem lammutati või katusesse tulid augud vms.
Aga mina (lugeja) kõrvalt-kõrvaltvaatajana, päris eemal olijana, mõtlen ikkagi, et kui inimene on nõme ja ebameeldiv, on see kuritegu maailma vastu. Meie teema on teha maailm rõõmsamaks paigaks ja kui me ise ei ole rõõmsad ja tilgutame enda ümber aina sappi ja pahurust, tehes ka teised rõõmust vaesemaks, on meie elu kuritegu. 
Ei ole vaja sellist elu elada, surge ära ja tehke maailm puhtamaks!

Selle raamatu tegelaste osas mul tegelikult polnud säärast emotsiooni. Elasid, siis elasid, surid, siis surid, nojah.
Võibolla ei tunne ma neid piisavalt, kuigi lugesin raamatu läbi.
Aga kuidas ma jälestasin üht oma vanaema ja teise osas tundsin pealmiselt haledusesegust tüdimust ... ma TÕESTI ei hinda sedasorti inimesi ja kui keegi on neist raamatu kirjutanud, ei ole see raamat mu lemmik, pole parata. Ei, ma ei näe uue pilguga, ei tuvasta uudseid vaatenurki. Ma näen juba ammu tuttavat ebameeldivust taas ja mujalgi eksisteerimas ning see ei ole meeldiv nägemine. 
Eriti kuna Mudlum kirjutab (meelega, kuramuse hea meelega ilmselt lausa), kuidas ta muutub samasuguseks, kuidas varem ükskõik olnud asjad on huvitama hakanud ja samas virinat on palju, aga tegusid vähe ja ...
Brr. 
BRRR!!!!
Tegelikult ma ei usu, et Mudlum väga viriseb. Olgu, meie isiklikud kokkupuuted on napid, ent ta jätab alati tüüne mulje. Ilmselt see paralleelide leidmine on tal siuke kunstiline võte ja värk. 

Mhmh, kunstiline võte ja värk. Sellega ma end lohutan.

Aga et kõik on korraga olemas, et kõik ON ja aeg on illusioon, sellega olen küll südamest nõus. 

Kuna mitte-ainult-Elleni raamat on nii valusalt popp, oleks linke anda miljon, aga ma lihtsalt ei viitsi. Otsige ise, kui vaja!

Narine Abjgarjan: Taevast kukkus kolm õuna

Kõigepealt ütlen, et mõtlesin, mõtlesin ja lõpuks jätsin panemata sildi "maagiline realism".

Sest maagilist realismi on ses raamatus täpselt niipalju, kui elus. See tähendab, mingid veidrad paralleelid inimelu ja looduse käikude vahel paistavad olevat, aga kui neid paralleele pidada kokkusattumuseks ja kunstlikeks, lihtsalt inimmõtte omadus on näha mustreid, on see täiesti mittemaagiline teos. Jah, juhtuvad veidrad asjad, mõned täiesti selgelt väga veidrad - kuid tõstke käsi, kes ei teaks mõnda päriselus juhtunud veidrat asja? Ilmselt on neid veidraid asju lausa palju.
Elu ongi veider. 
Kokkusattumused, imed ning kummalised see-pole-ju-võimalik-aga-juhtus lood. 
Lihtsalt kui tahta näha, on igal ennustaval unenäol või salapärastel moondumistel, nägemustel ning miskipärast-veendumustel mingi tavamõistusele arusaadav taust samuti olemas.

Nii raamatus kui elus, pean silmas.  
Olgu, selles teoses on neid kummalisusi päris arvukalt. Aga noh - see on ka kirjaniku looming, eks, mitte pärispäris PÄRISelu. 

Muidu on see värskendav, äärmiselt värskendav raamat ses osas, et kõik peamised tegelased on vanad. Jah, vahel lipsab sisse mõni noor tegelane ja need vanad tegelased on ka kunagi noored olnud ja sellest on kirjeldusi, isegi pikki - aga ka kõige noorem peategelane peab ennast vanaks, suhtub endasse kui vanamoori ning teose alguses sureb paar päeva teadlikult. Paneb surirõivad tuppa valmis, söödab ohtralt kanu, kelle juurde ei pruugi paar päeva kedagi tulla, kastab isegi köögiviljaaeda, kuigi ise ei jaksa hästi püstigi seista. 
Vanad inimesed - aga raamat ongi sellest, kuidas nad ei ole ebaolulised, nende päevad pole lihtsalt tiksumine surma poole, vaid nad on elus, nende tunded on ehedad. Nad on päris. Elu ei ole läbi, mis siis, et sa pole enam õhetav nööbike, aga elu ei alga ka pärast viiekümnendat, sest selleks ajaks oled sa korjanud kogemusi, mälestusi, selgusi ja ebaselgusi, mis teevad sinust just sinu. Ja neid ei saa, neid ei TOHIGI ära anda või olematusse kirjutada. Sa oled see, kes sa oled, just tänu nendele. 

Vanu inimesi on igasuguseid. Osad vanad kibestuvad, osad hakkavad heietama, osad teevad harjunud asju ikka edasi täpselt sisseharjunud moel, osad säravad oma lõputus headuses nagu kuukivid. Kõigil vanadel on valud - keegi ei ole hingevaluta elanud, aga kuna selles raamatus kirjeldatud külas on kirjeldustega  kaetud nii nälg, maavärvin kui sõda, pole tõesti kellelgi isegi lootust elada valuvabalt. Samas on situatsioonikoomikat, paksu surnud ämma kirstu mahutamise raskus ja pärm peldikus, elu on vaheldus ning igasugust õnne on selles sama ohtralt kui valu. 
Ütleb see raamat ikka, noh. 

Ainult ühest asjast ei saa ma aru.
Ennustused ja tuhakspudenemised, visandites viirastuvad surnud majaomanike näod, kahtlased nälja-, maavärina ja sõjaaja kestused, algused ja lõpud - selle kõik neelan alla. Niimoodi võib maailmas minna, maailma näha, kõik on võimalik.
Ent kellele ja miks tuleb pähe talvel paksu lumega VANKRIGA sõita?! Kas sealkandis siis saane-regesid ei tunta või?!

Sehkendaja
Tilda
Lugemissoovitus
Triinu raamatud
Raamatumuljete kodu
Loteriis varem
Goodreads
Raamatutega

Meelis Kraft - Viimne vastulöök (Saared, 2020)

 

See lugu on vast selle raamatu nö firmamärk, mida alati mainitakse: ehk siis jutt Vahemere väikesaarel asuvast vanadekodust, kus veedavad aega eestlastest tulevikupensionärid. Väike saar on jagatud kaheks, vähemas osas nooruspõlves (aga igavesti!) karvased, suuremal poolel elatanud diskopepude hord. Ühed moshivad, teised elavad klubielu nagu nooruses. Kuniks elu.

Seniks aga … vanakesed peavad ikka oma elulaadi pärast pikka viha nagu nende nooruses (arvatavalt) 1980.-1990. Aastatel, ning erinevusi püüatakse ikka lahendada rusikatega vehkides. Kuni nö hevimehed leiavad võimaluse, kuidas nutivanadekodusaar enda valdusse saada; lisaks võimule diskopepude üle on vaat et olulisemgi võimalus manustada alkoholiga õlu ja nikotiiniga sigarette.

Ühelt poolt naljakas, teiselt poolt … totter elustiililugu, aga eks niisugune nooruspõlvepingete tulevikku paigutamine on, noh, omal moel naljakas. Vähe üheülbaline, aga noh, anekdoot või selline.

Toomas Haug - Mustamäe vanad (Eesti novell, 2020)

 

Polegi varem Haugi ilukirjandust lugenud, seniste artiklite põhjal olen arvanud, et selline tõsisem konservatiivne autor, ja kui ilukirjandus, siis kah … selline. No peaaegu, nagu selgub, aga ikkagi empaatiline. Lugu võiks siis olla ülevaade Mustamäe sünnist ja sinna eluaseme saanud vabariigiaegsete juurtega eestlaste … identiteedist? Olemusest?

Või siis lihtsalt tagasivaade kahe (õnnetuse läbi selgroo murdnud) vanainimese ühisele eluteele: rõõmud ja mured, lähedus ja eripärad. Nagu ikka paaridel, kes suudavad aastakümneid koos püsida. Vanad pole mingil juhul ideaalsed inimesed, aga noh, kes oleks. Plussiks kindlasti dialoogivorm, mis ei lase tekstil minna heietamiseks.

Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”. Eesti Raamat (2020)

Oma 50nda sünnipäeva lähenedes plaanib Jónas, kuidas oma naabrilt kahtlusi äratamata püssi laenata. Veel muretseb ta, kuidas asja korraldada nõnda, et tema tütar ei peaks üle elama ei tema leidmise vapustust ega ka teadmata kadunu tulutu tagaotsimisega kaasnevat lõputut muret.

“Arm” tähendab seda armi, mis haavadest jääb, kuigi eesti keeles on arm ka heatahtlikkus, halastus, armastus, siis tundub mulle, et siinkohal on see teine tähendus võib-olla mõistlikum kõrvale panna... kuigi, mine sa tea, eks leidub siin tekstis vast ikka kõike seda ka.

Tekst ütleb, et inimese kõige esimene arm on naba. Märk kõige esimesest katkenud sidemest teise inimesega. Sealt edasi tuleb olla üksteisega seotud silmale varjatumatel viisidel – veresidemed, armastus, miks mitte ka kohusetunne... Needki sidemed võivad alati katkeda ning ka nendest katkemistest jäävad alati haavad, millest saavad armid.

Tekst ütleb veel, et armi koht jääb alati natuke teistsuguseks kui kahjustamata koed selle ümber, see on kahvatum ja madalam ning mõned armid võivad ulatuda sügavamale kui teised. Jónas külastab ema, kes on üha enam aja enam kaotanud sideme enese ümber toimuvaga, ning asutab lendama ühte nimetusse, sõjast laastatud sihtkohta. Kaasa pakib ta tööriistakohvri ja akutrelli – kindlustamaks, et asi sobiva konksu puuduse taha ei jää. Riideid, pole vaja, kuid noorpõlve päevik-märkmikud tuleb võtta, et need ära visata kohas, kus keegi neid pärast leida ei võiks.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Jónas (nimi tähendavat tuvi) peatub hotellis nimega “Silence” ja restoranis “Limbo” pakutakse talle eineks küpsetatud tuvi. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, mikss ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Iseenesest muidugi pole selles midagi uut – mõnes mõttes võiks asja kokku võtta käibefraasiga “esimese maailma probleem”, aga loomulikult pole sellisest kokkuvõttest mingit kasu muidu, kui ehk ainult tagantjärele. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr. Aga sinna, muidugi, on väga raske midagi parata.

Ja natuke lõbusal noodil – midagi MacGyverlikku on ses teibis, akutrellis ja naiste maja korda tegemises. Ning muuhulgas saab raamatust teada kuidas kalkulaatorita ruutjuurt leida. :)

Hakates Svanuriga hüvasti jätma, märkan, et tal on midagi veel hingel.

Ta niheleb haagissuvila ees.

“On sul padruneid ka vaja?” küsib ta.

“Jah.”

“Seda ma kartsin.”

Ta kõhkleb.

“Jama lugu, need said mullu lumepüüjahil otsa.”

Ta vaatab must mööda, aga koer vaatab mulle otsa.

“Ma pole ausalt öeldes kunagi varem laskerelva käsitsenud,”

ütlen naabrile.

“Seda ma arvasin. Et sa ei oska püssist lasta.”

Tal on õigus, ma ei oska püssist lasta. Keegi teine peale minu võib pihta saada.

Siista küsib, kas ta võib teinekordki läbi astuda.

“Kas sobib, kui ma teinekord läbi astun?”

Ütlen talle, et mul on tulevastel päevadel veidi tegemist, ja enne kui sõnasabast kinni saan, lisan: “Ma lähen tegelikult minema. Reisile.”

Mõte tabab mind kui välk: ma kaon ära. Siis ma ei pea muretsema, et Vesiroos mind leiab. Nagu keerisena langev lind, kes hõljub veel paar meetrit maad ligi, enne kui kukub lõplikult ja kaob. Viimase tiivalöögi, viimase tõmbega alla kaljulõhesse, lõpuks jäävad vaid pleekinud kondid rändajatele teed näitama.

Välistan siiski järele mõeldes võimaluse haihtuda. Vesiroos otsiks mind terve igaviku visalt taga ja lõpuks viiks valu temagi hauda. Sõidan selle asemel välismaale ja Vesiroos ning ema saavad mu säilmed kenasti karbis kätte.

“Su isa on läinud oma pikimale teekonnale,” ütles ema. Tulin just eksamilt, ta seisis ukselävel ja ootas mind.

“Kuhu?” küsisin ja märkas in isa pruuni portfelli võõrasemapeenras.

Viisin portfelli tuppa, tegin lahti ja laotasin arved lauale laiali. Järgmisel päeva lteatasin emale, et tulin ülikoolist ära ja jätkan isa jälgedes Terasjalad Oüs. Küll nõudlus terasjalgade järele püsib.

Ütlesin emale, et ta ei muretseks.

“Mu elu parimad hetked,” kuulen Svanuri sõnu, “on siis, kui laman üsinda varavalges nõmme peal magamiskotis, püss käes, ja ootan lindude ärkamist. Vaikides, pilk lumekoorikul. Tunne, nagu oleks emaüsas. Turvaliselt. Pole vaja sündida. Pole vaja välja tulla.”

Mida ma Svanurile vastasin?

Ma kordasin tema sõnu. Ütlesin, ei, välja pole vaja tulla. See oli viimane lause, mida talle ütlesin. Viimased sõnad olid seega öeldud. (lk 51)