Ursula Le Guin: Lääneranniku annaalid I: Annid

Kas kõik noortest inimestest rääkivad raamatud on noortekad? 
Siis on see kindlasti noorekas.

Hästi kirjutatud noortekas. Tegelastel on oma hääled ja näod, isiksused ning motiivid, mis läbi kumavad, pole kunagi labased. On päris üllatav, kui palju on selles õhukeses raamatus meeldejäävaid tegelasi ja kui vähesega suudab Le Guin nad meeldejäävateks kirjutada. Kuidas isegi Paha Mees tegelikult üsna kiiresti arusaadavaks kirjutatud on - mitte meeldivaks, oo ei, aga mõistetavaks. 

Kõik, ka kõige pisemad, vaid ühes lauses mainitud taustalood on tähenduslikud ning maailm, mille Le Guin kirjutanud on, mõjub täiesti ehtsana. 

Jah, sellised võiksid lauskmaa ja mägede elanike vahelised suhted olla. Jah, sedasi ilmselt elataks säärases klannipõhises vana aja keskkonnas, üks hea lehm ONGI väärtus, kaks seda enam. Jah, võime oma maid kaitsta võiks olla klannivanema määramisel-kujunemisel esmatähtis. Jah, kui teatud sorti päritolu tagaks teatud sorti võimed, kahtlemata oleks loogiline, et vanemad kihlavad oma vereliinivõimetega noori omavahel, kui aga teine pool muidu vähegi kõlbulik on. Jah, ilmselgelt oleks mingid kombed ja au ühiskonna reguleerijana hädatarvilik ning ka kõige alatumad hoiaksid teatud tavadest kinni. 

Ja jah, kahtlemata võiksid olemas olla just sellised inimesed, nagu Le Guin üles on kirjutanud.

Ma usun, mõned teist teavad: hästi kirjutatud raamatut lugedes teeb aju mõnd ebakõla nähes: "Sellel on kindlasti põhjus, ma lihtsalt ei tea tausta," samas keskpärases raamatus loob see kohe: "See asi on ebausutav, ilmselt on kõik kipakas, see autor ei oska mõelda"-tunde ja sageli jääb lugemine katki. 

Le Guin on meister - teadlikult ei jäänud mulle vastuolusid üldse silma, ent kui ebateadlikult jäigi, aju tasandas selle kohe ära kui "ma lihtsalt ei tea piisavalt".

Laias laastus on lugu ühe poisi lugu, kellest saab tasapisi mees. See on huvitav lugu, loogiline ja huvitav ühtaegu. Lõpp on ilus - korraga lahtine, sest tulemas on ka järgmised osad, ja samas selle loo lõpp, mida lugesin. 
Tunnustan.

Loteriis varem
Tilda ja tarakanid

Maarit Leijon: Viimane sangar (Musträstas)

Igati hea lugu, milles usutav kõik viimse kui migreenihooni välja.

Millest lugu on, on eelmises postituses kirjas, ainult et mina ei näinud seda väga süngena. Mu arust oli tavaline elu. 
"Lihtsalt vastik"?  ... oh te süütud muretud suveaja lapsed =P

Tõde on, et mina ootasin algusest peale lahendust, kus vene eriteenistus on korraldanud soome poliitikule lõksu, tappes ja vägistades noore neiu, ent asi läheb viltu, sest poliitik ei peatu hotellis, vaid on selle andnud oma tütrele kasutada,  tütar aga ei saa kedagi vägistada nii, et spermajäljed järel.

Aga ei ole asjad nii lihtsad. 

Ehk: mind veeti eksiteele, lugu ei hargnenud, nagu ootasin, oli põnev lõpuni. Õhkkond oli üleni usutav ja samas huvitav ning  lisaks olid peategelannal huvitavad võimed ning ta ka maksis nende eest päris rämedalt. Keha ei talu sellist inimesele ebatüüpilist  kohtlemist lõputult, see oli ka tore lugeda. Et ebatüüpilised asjad on samas loogilised.

Mis puudu jäi? 

Võibolla on autori maailmatunnetus mulle liiga lohutu? Ma ikka tahaks lootust. Nii et päris oivaline lugu ei olnud.

Clifford D. Simak “Jumalate valik”. Fantaasia (2017), tlk Jaana Talja.

“Jumalate valik” on tõepoolest ääretult õdus maailmalõpp. Kui olla kunagi mõelnud, et küll oleks tore elada hästi kaua, sajandeid või aastatuhandeid; või unistanud isiklikust maamõisast, koos selle juurde käivate avarate valduste ehk metsade ja põldude, teenijatearmee, raamatukogu, maaligaleriide ja muu taolisega; või mõelnud, et kui saaks kuidagi kogu ökoloogilisele saastamisele ja rüüstamisele piiri peale panna, anda nn loodusrahvastele tagasi nende loomulikud elupaigad ning üldse maakera rahvaarvu otsustavalt tagasi kruttida ja muule elusloodusele rohkem ruumi jätta, siis siit seda kõike leiab.

Kui mõtlema hakata, siis on see raamat omamoodi kummardus aeglustumisele (kui naljakas, aeglustumine kõlab ju nagu vägagi moodne kontsept vastukaaluks meie praeguse eriliselt kiirenenud aja hullumeelsusele, aga tegelikult on vist küll ühiskonna ja tehnoloogia ebaloomuliku tempo üle kurdetud juba aastakümneid, kui mitte -sadu). Ning nii mitmeski mõttes on tegemist praegugi* väga ajakohase raamatuga – majanduslik kasu ja materialism konfliktis tunnetusliku tõega selle osas, mis on hea ja teeb õnnelikuks. Võib-olla, et ehk midagi budistlikkugi on neis tõdemustes, kuhu vastuste otsinguil välja jõutakse.

Muidugi ulmevallas on tihtipeale nii, et suutele küsimustele tulevad käegakatsutavad vastused ning kusagil on ka päriselt olemas kellegi suur ja tugev karvane käsi – justkui kindel ja kõikvõimas vanem, keda lapselikust usust välja kasvanud inimene vahel salaja sisimas taga igatseb (kui tuleks keegi ja kutsuks halvad korrale, kiidaks häid ning seaks kõik joonde). Aga kuidas siis päriselt jääb, kas on iial lootust taastuvatele ürgmetsadele ning rändlindudest mustavale taevale? Sest päriselt ei ole ju võtta ühtki kätt, mis inimliiki oma suva järgi pillutaks, ega telepaatilisi, -portaalseid või muud liiki supervõimeid...

Aga, jah. Kui post-apokalüps, siis sedasorti post-apo oleks võrdlemisi meelepärane (kuigi, rangelt võttes pole tegu maailmalõpuga, lihtsalt inimkonnal on üksjagu ebameeldivusi ja elukorralduse muutusi) – ei ühtki olmemuret, kuid ohtralt loodust, raamatuid ja pisut mõtisklust religioossete küsimuste, planeedi tuleviku ja muu taolise üle.

“Raamatute read katsid kõiki seinu ja neid katkestasid vaid kaks ust ning kolm jõe poole avanevat akent. Kõrgustpidi poolitas ruumi dekoratiivse metallpiirdega rõdu ja raamatute read jätkusid ka rõdult. Ühe ukse kohal seinal oli kell, mis oli jätkanud, nagu ta imestusega tõdes, sajand sajandi järel sekundeid lugedes tiksumist enam kui viis tuhat aastat. Kell näitas 9.15. Huvitav, kui lähedal on see ajale, mida inimesed nii palju aastaid tagasi olid paika sättinud, mõtiskles ta. Jason mõistis, et seda oli võimatu kindlaks teha ja ega sel polnudki tähtsust. Maailma jaoks ei muutuks midagi, kui kellasid üldse olemas ei oleks.” (lk 17)

*st ajal, kus protesteerime lageraiete vastu ja tunnistame liikide väljasuremist jms ja taevarannal kuhjuvad kliimasoojenemise tumedad pilved.