Gabriel Garcia Marquez – Väljakuulutatud mõrva kroonika (1995)

Ütlemata sünge lugu ühest grotesksest tapatööst, mis võinuks kodanikujulguse ja vaimuvalguse olemasolul juhtumata jääda. Peale vägevat pulmapidu avastab rikas peigmees, et pruut polegi neitsi, ja naine tunnistab üles rikkuja nime. Värske abielumees viib naise keset ööd selle koju tagasi, ning naise kaksikvennad vannuvad häbistaja maha lüüa, ja hommikul pussitavadki selle surnuks.

“Paljud inimesed, keda ta oli kohanud pärast kodunt lahkumist kell 6.05, kuni ta tund aega hiljem tükeldati nagu siga, mäletasid teda pisut unisena, kuid heatujulisena, ja ta oli kõigile muuseas maininud, et on väga ilus päev.” (lk 5)

Vara ärganud küla saab kulutulena teada, mis toimuma hakkab, kaksikud kinnitavad kõigile, et löövad selle raisa maha, ja kõik see näib mingi sogana, kui juba suvalised elanikud teavad kavandatavast tapatööst, küllap siis ohvergi on teadlik. Aga noh, läheb nii ja teisiti ning ohver saab oodatavast teada alles viimasel hetkel, ning peaväljakul, koduukse ees pussitavadki lihunikest kaksikvennad võimaliku häbistaja surnuks. Rahvas vaatab ja ahhetab.

“Ometi paistis reaalsus sedamoodi, nagu poleks vennad Vicariod midagi ette võtnud, et tappa Santiago Nasar otsekohe ja ilma avaliku vaatemänguta, vaid tegid kõik mõeldava ja enamgi, et keegi oleks tapmist takistanud, kuid selles ei olnud neil edu.” (lk 30)

Tekst on esitatud uurimusena, mida minategelane (ohvri tuttav) aastaid hiljem sooritab, võttes ütlusi nii mahajäetud pruudilt, ohvri sugulastelt ja sõpradelt, tapjatelt kui arvukatelt pealtnägijatelt. Kõik räägivad, et jah, läks kahjuks nii kuigi võinuks kergelt juhtumata jääda, aga vaat see väike vajalik lüke jäi minu või teiste poolt tegemata. Aumõrva sooritajad pääsesid peale kolmeaastast uurimist (või õigemini vanglas tohletamist) vabaks, ega nemadki tehtu just uhkust tunne, aga noh, tegemata ei saanud jätta.

Fatalism rõhub õlgu ning mõnedki naturalistlikud detailid on päris õõvastavad, kõik need ohvri soolikad ja muu. Muidu kena ja elav ühiskond, aga näed siis, kuidas korraga jalgealuse kaotavad. Eks siit võiks tõlkija poolt lubatud maagilist realismi otsida, aga seda ehk ennekõike pruudi ja peigmehe suhetest enne ja aastaid peale pulmi. Koletu ja sünge lugu, mis veereb oma verise lõpu poole, tipnedes sellega, et ema sulgeb ukse ohvrist poja ees, kuna see olevat juba majas. Sest teenijanna nägi nägemust. Ja muu selline.

kaupo sempelson

Gabriel Garcia Marquez – Kukapa everstille kirjoittaisi (1983)

Üpris halemeelne lugu ühest maakolkas elavast vanamehest, kes ootab, et talle pension määrataks. Tegemist endise mässulisest koloneliga ja temasugustele justkui lubatud on (valimistel ikka lubatakse mitmesugust), aga aastakümnete jooksul pole siiski midagi tehtud (ja pole selge, kas palgatud advokaatki on tema heaks sõrme liigutanud). Vanamees käib iga nädal sadamas vaatamas, kuidas laev toob postikoti kohale, kõnnib seejärel koti järel postkontorisse ja nagu ikka, ei midagi (eks postiametnik nendigi tüdinult seda, mis pealkirjas kirjas).

Vanamees loodab ja loodab, ta vanamoor aga enam nii kindel ei ole... ja rahatult on teadagi raske elada. Kurbust lisab seegi, et nende poeg on hiljuti maha lastud (kuna ta oli võimuvastane?), ja pojast on maha jäänud võitluskukk, mille abil vanamees loodab mõne kuu pärast peetavatel kukevõitlustel raha teenida. Aga... ka kukk vajab toitmist, samas kui vanapaaril on enda jaokski raske midagi hamba alla leida. Vanamoor ärgitab vanameest võitluskukke või kasvõi seinakella maha müüma, aga vanamees on selline... saamatu, ja ei saa sellega hakkama. Ja muidugi, ega siis külarahvas tohi teada, et neil näpud nii põhjas.

Soomekeelse tõlke läbi tundub tekstki sellise põhjamaise ugrimugri fiilinguga (muidugi küll Kolumbia oludes). On selline uimerdamine, mõned südamlikud hetked või siis nõrgemate kaaslaste ärakasutamine, on inimesed oma heade ja veadega, väliselt igati sõbralikud, aga tegelikult? Või noh, saatuse hooleks jäetud vanakeste elu ongi selline universiaalne hädaorg? Eks muidugi selle teksti kohta kirjutatakse, et tegemist ühiskonnakriitika jms, aga eks see ole niigi selge, mis sellest ikka jahuda. (Või noh, miks üldse loetust jahuda?)

Ei saa öelda, et tegemist on jalustrabava tekstiga, samas eks see hädaorulik venimine oligi autorile eesmärgiks (tõepoolest, praktiliselt võttes võinuks selle 90 leheküljelise teksti hoopis kümne leheküljega lahendada). Kõik need väheldased detailid, mis kirjeldavad sealse miniühiskonna sohu vajumist. Või midagi sellist.

Gabriel Garcia Marquez – Lihtsameelse Erendira ja tema südametu vanaema kurb ja uskumatu lugu (Kadunud aja meri, 1980)

Jah! Ei takista kirik, ei takista armastus, kui vanamoor tahab kupeldada oma nõrgamõistuslikku lapselast! Juhtub see, et orjastaatuses lapselaps põletab kogemata, juhuslikult, tahtmatult maha vanaema raske prostituuditööga omandatud maja ning seepeale nõuab vanaema (alaealiselt) pojatütrelt kaotatud vara eest tasumist, ja seda siis keha müües. Ja nii lähebki, neiu ilu osutub maapiirkondade meeste seas populaarseks lõbuatraktsiooniks, vanaema on korralik müügimees, kes oskab sidrunit järjepidevalt tühjaks pigistada. Loo võimsaim koht on see, kui teadvusetu ja aheldatud Erendira kutsub mõttes oma vaevatud kallimat ning see virgub unedest ja tuleb, põletades kõik sillad enda järel. Aga jah, mis kasu sellestki oli? Vanamoor sai ikka mida tahtis, ja nii surmani. Ning seejärel Erendira kaob. Autori käsitlus matriarhidest on päris eepiline tõlkevaliku muudeski lugudes.

Gabriel Garcia Marquez – Merehädalise jutustus (1991)

Lugu Kolumbia sõjalaeva madrusest, kes pühitakse tormis kümne kaaslasega laevalt. Temal õnnestub päästeparve pääseda, teised õnnetud upuvad. Ja nii ta on kümme päeva merel, kaaslasteks kalad, veremaiad haid ja kajakad. On raske, janu ja nälg. Lootused päästmisest asenduvad päevade jooksul lootusetusega. Püüab kinni kajaka ja hai, ent kumbagi ei õnnestu näsida rohkem kui killu. Janu ja nälg, nälg ja janu ja päikesepõletus ja haavad ja hallutsinatsioonid. Kümnenda päeva hommikul ta end paari kilomeetri kaugusel rannikust, ent parv satub hoovusse. Mispeale ta heidab end parvelt ja püüab maale ujuda. Mis õnnestubki. Ja mõne aja pärast ta leitakse.

Justkui dokumentaaljutustus, mis ökonoomselt, suurema kirjanduslikkuseta üles tähendatud. Ehk siis “Vanamees ja meri” sõpradele, kuigi tõepoolest pole tegu just huvitava teosega, lugedes muudkui ootad, et juhtuks mingi... sündmus, muutus, ent kõik jätkub tasa ja targu.

kaupo sempelson

Gabriel Garcia Marquez – Väga pikkade tiibadega väga vana mees (Kadunud aja meri, 1980)

Vastus sellele, kes on inglid ja mis on nendes eripärast või mitte. Lugu siis sellest, kuidas ühel päeval vedeleb rannas poolsurnud tiibadega vanamees. Haige tütre vanemad arvavad seepeale, et ingel tuli nende tütre järele ning panevad selle oimetu tüübi kanaaedikusse kinni. Mõneks ajaks muutub selline hädine vare kohalikuks vaatamisväärsuseks.

“Astunud võre juurde, sirvis ta sedamaid läbi oma katekismuse ja palus siis ukse lahti teha, et ta võiks lähemalt vaadata toda õnnetut meest, kes ärevil lindude hulgas nägi ka ise välja nagu hiiglasuur igerik kana.” (lk 72) 

“Isa Gonzaga talitses rahvahulga kergemeelsust kodukootud inspiratsioonist lähtuvate selgitustega nii kaua, kuni pidi saabuma lõplik otsus vangi päritolu kohta. Ent Rooma post ei taibanud, et vastamisega pidi kiirustama. Aeg kulus selleks, et sedastada, kas süüalusel on naba, kas tema murrakul on midagi tegemist aramea keelega, kas ta mahuks mitu korda läbi nõelasilma ja kas ta lihtsalt mitte tiivuline norralane pole.” (lk 74) 

“Pealegi ilmnes neis harvades imedes, mis talle omistati, teatav vaimne korralagedus – nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis kolm uut hammast suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi loteriil äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama päevalilled. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli reputatsiooni mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas.” (lk 74-75) 

“Ingel tolknes peremeheta hingevaakujana igal pool jalus. Ta pühiti magamistoast välja, ja hetk hiljem oli ta juba köögis. Ta näis olevat üheaegselt nii mitmes kohas, et teda hakati kahtlustama paljunemises, iseenda olemise kordamises, ja ahastav Elisenda kisendas nagu hullumeelne, et pole suuremat õnnetust kui elada selles inglitest kubisevas põrgus.” (lk 75)

Õnneks lendas ingel viimaks üksi minema.

ulmekirjanduse baas

Gabriel Garcia Marquez – Minu mälestused kurbadest hooradest (2006)

Suvine lugemine vanameestele ehk siis sellest, kuidas vananev kolumnist otsustab oma 90. juubelit tähistada magades süütu tütarlapsega (raha eest saab kõike) ja läheb pisut segi võimalusest olla lähedane (aga ei mingit seksi – vaid kiimlemine) magava (esimestel kordadel uimastatud) noore tütarlapsega (vanuses 13 või 15 (lk 18, 60), hingates üheskoos bordelli ööõhku. Klassikutele on ehk sellised maitsevääratused lubatud, aga noh, nojah, muidu. Poole pealt hakkab lugemine jooksma ja tõepoolest, armastus on olemuselt ilus ja üksi pole kena surra. Võrdluses Vargas Llosaga võiks öelda, et kui peruulasel esineb rämedalt rõvedaid hetki, siis kolumblasel on need pigem rafineeritult rõvedad (aga miks mitte ka lihtsameelsed?). Ent ega kumbki papi end tagasi hoia – tekst olgu elusalt kobrutav.