Antony Beevor – Teine maailmasõda II (2013)

Nagu ikka, pole sellistest maailmasõja üldvaadetest võimalik midagi olemuslikult uut välja pigistada; autor toetub muuhulgas mitmetele töödele, mis ka eesti keeles jõudnud ilmuda (Applebaum, Bellamy, Burleigh, Davies, Keegan, Kershaw, Merridale, Overy, Reid, Roberts, Sebag Montefiore, Snyder), seega on paaril korral Beevori teksti lugedes kege deja vu. Ehk on siin natuke rohkem juttu Jaapaniga sõdimisest (kannibalism kui osa džunglisõjast) ja millised plaanid olid sõjaks peale Saksamaa alistumist. Aga muidu ikka see sama jutt, mis viimase aja angloameerika ülevaadetes – sõjakoledusi tegid kõik osapooled, tsiviilelanikkonna äärmiselt jõhkrad kaotused ja kannatused ning Teise maailmasõja ajal ja järel jätkusid omasoodu kodusõjad ja okupatsiooniõudused (peamiselt siis Ida-Euroopas, veremaadel). Nojah, mis muud kui Lääne-Euroopal vedas, et Ameerika sai 1945. suveks aatompommi tehtud. Eesti keeles võiks olla midagi asjalikku sellest, mida tehti sõja ajal Ungaris ja millega sai hakkama Noolerist peale Horthy kukutamist, see paistis olevat veidralt verejanuline ugri organisatsioon. Registri järgi paistab, et selles köites on Eestit mainitud kolmel leheküljel, ega suurt midagi silma ei torganud.

“Britid ei olnud mõistnud Pattoni peamist reeglit, mille ta oli selgeks õppinud pärast Kasserine'i kokkuvarisemist – valluta alati kiirelt ja esimeses järjekorras kõige kõrgem punkt maastikul. Topograafia oli kõige alus.” (lk 127)

“Kuigi sakslased polnud seal ette valmistanud tavapärast sõjalist kaitset, olid nad siiski sealsamas tegelenud sihiliku keskkonnaalase sabotaažiga. 1930. aastatel oli Mussolini tohutute kulutuste hinnaga kuivendanud Pontine sood ja asustanud 100 000 maailmasõja veterani looduselt võidetud maad harima. Varem Pontine nuhtluseks olnud sääsed olid praktiliselt kadunud. Pärast Itaalia alistumist kavandasid kaks Himmleri teadlast oma endisele liitlasele kättemaksu. Nad käskisid pumbad välja lülitada ja lasid purustada tõusuveeväravad, et suurem osa piirkonnast taas üle ujutada. Seejärel toodi sinna ka malaariaga nakatatud sääsed, mis suutsid riimvees ellu jääda. Saksa võimukandjad konfiskeerisid ühtlasi kõik hiniinivarud, et haigus võimalikult laialt leviks. Seega ei hävitatud mitte üksnes kohalike elanike talumaid ja kodusid, vaid rohkem kui 55 000 neist nakatus järgmisel aastal malaariasse. See on ilmselge bioloogilise sõja juhtum.” (lk 170)

“Sakslaste kaotused olid tühised võrreldes nendega, mis tabasid Prantsuse tsiviilelanikke, kelle saatuseks oli jääda Normandia lahingute tähelepandamatuteks ohvriteks. Selle kampaania käigus ilmnes kohutav paradoks – üritades vähendada omaenda inimkaotusi, kaldusid lääneriikide väejuhid kergekäeliselt tapma seda rohkem tsiviilelanikke, rakendades äärmiselt kergekäeliselt mitmesugust lõhkematerjali.” (lk 235)

Antony Beevor – Teine maailmasõda I (2012)

Järjekordne ülevaade Teise maailmasõja kulgemisest, teose esimene köide jääb pooleli Stalingradi lahingu, liitlaste Põhja-Aafrika saabumise ja ameeriklaste saartekampaania algusega. Ja mis sellest sõjast üldplaanis ikka uut avastada, ehk selles raamatus on huvitavamad peatükid need, kus juttu Prantsusmaa kokkuvarisemisest ning Aasias toimunust (eriti Jaapani ja Hiina jõhker ja segane sõjapidamine). Idarinne ongi vast pooleldi vaeslapse osas – tähtis see on, aga autori vunk läheb pigem mitte-kirillitsas avaldatu seostamisele.

Paistab, et raamat on kiirustades välja antud, on peatükke, kus aegajalt leidub mitmesuguseid apsakaid. Ja tõepoolest, mida uut on öelda või kirjutada ülevaatlikult Teise maailmasõja kohta?

“Üle terve Euroopa kokku kogutud rohkem kui 600 000 hobust – täpselt nagu Napoleoni Grande Armée's – moodustasid lõviosa Wehrmachti transpordivõimest sellel sõjakäigul. Toiduvarud, laskemoon ja isegi välishospidalid sõltusid hobuveost. Kui poleks olnud seda tohutut hulka autosid, mida Prantsuse armeel polnud õnnestunud enne relvarahu sõlmimist hävitada – see kutsus esile Stalini kibeda raevu – oleks Saksa armee mehhaniseerimine piirdunud peaasjalikult üksnes 4 tankigrupiga.” (lk 213-214)

Antony Beevor – D-päev. Normandia lahing (2010)

Raamat siis Prantsusmaa vabastamisest natslikust ikkest (tekst lõppeb küll Pariisiga). Legendid naissnaipritest olid popid tolgi ajal (lk 135-136 jm), seekordsed femme fatale'd oleks siis natside kallikestest prantslannad dessantlasi tulistamas. Prantslastest jääb üsna mõttetu või tühine mulje, on lihtsalt sellised tseremoniaalsed tühikargajad. Aga jah, teksti inimsuhete ja lahingute rägastikku on päris põnev läbi närida. Poolakaid, nagu ikka, notiti nii tahtmatult sõbralike ja tahtlikult saksa vägede poolt.

Tõlkija on eestindanud päris huvitavaid militaarväljendeid - “suurtükiväelased annavad häirivtuld” (lk 374) jne – aga ehk see kõik on erialases kirjanduses eksisteeriv. Igatahes pommitamiste eri variantide nimetusi leiab siit tõlkest küllaga.

“Sakslased teadsid hästi, et parim hetk Briti või Ameerika sõdurite ootamatuks ründamiseks on vahetult pärast seda, kui nood on pealetungil jõudnud Saksa positsioonidele. Just sellel hetkel õnnestus neile tavaliselt tekitada rohkem kaotusi kui rünnaku enda ajal. Liitlasvägede sõdurid ei kiirustanud sissekaevumisega ning enamasti piirdusid lihtsalt vastase laskepesade või kaevikute hõivamisega. Need olid aga pahatihti püünismiinidega varustatud, pealegi olid need alati eelnevalt ära märgitud Saksa suurtükiväe tuleplaanides sihtmärkidena, mille pihta anti tuld niipea, kui oma mehed eemale olid tõmbunud. Liitlasvägede sõdurid langesid ikka ja jälle sellesse lõksu. Rünnakust kurnatud ja edust rahulolevad sõdurid ei pidanud uue laskepesa kiireloomulise kaevamise mõtet kuigi ahvatlevaks. Läks vaja ohtralt aega ja palju mõttetult hukkunud Briti ja Ameerika jalaväelasi, et õppida järgima Saksa armee põhimõtet - “higi säästab verd”.” (lk 208)

“Laibad pundusid palava ilma tõttu üles. Üks 4. diviisi meeskondi selgitas, et “surnukeha gaasist tühjendamiseks” tuli see kõhuli keerata ja põlvega seljale vajutada. “Kõht muutub nii kiiresti kõvaks,” märkis ta. Teine täheldas, et “inimsurnute iiveldamaajav lehk” oli kokkadele raske taluda – neid rakendati laipade kokku korjamisel, mille järel tuli neil minna tagasi süüa tegema. Kõige võikam ülesanne oli tõenäoliselt tankimeeskonna idenfitseerimatute jäänuste eemaldamine tühjaks põlenud tankitornist. “Nii võigas, kui see ka ei tundu, aga välinõude kruus ja lusikas olid selle töö vahenditeks.”” (lk 232)

“Ainuüksi Manche'i departemangus arreteeriti “collaboration sentimentale'i” eest 621 naist. Mõnes kohas aeti pead paljaks mõnel mehel, kes oli vabatahtlikult töötanud Saksa tehases, ent see oli erandlik. Peaaegu alati olid esmaseks sihtmärgiks naised. See oli moraalseks meelepahaks maskeerunud kadedus. Kadedust tekitasid peamiselt toiduained, mida naised olid oma käitumise eest saanud. Lihtsalt väljendudes olid need noored naised kõige kergemad ja nõrgemad ohvrid, eriti meeste jaoks, kes soovisid varjata omaenese mitteosalemist vastupanuliikumises.” (lk 359)

“Rambouillet' linnas üllatusid Leclerci ohvitserid, avastades hotellist La Grand Veneur põneva seltskonna, kes oleks sobinud mõnda näitemängu. Suurem osa neist olid ajakirjanikud, kes kannatamatult Pariisi vabastamist ootasid. Ajakirja Collier's ametlik sõjakirjasaatja Ernest Hemingwayle meeldis põhitegevusest hoopis rohkem mängida kohaliku vastupanuliikumise partisani. Ta kandis avalikult suurekaliibrilist püstolit, kuigi mittesõjaväelaste puhul oli see täiesti ebaseaduslik. Ameerika luureohvitseri John Mowinckeli sõnul oli Hemingway tahtnud üle kuulata üht haletsusväärset Saksa sõjavangi, kelle tema uued sõbrad vastupanuliikumisest olid kohale lohistanud. “Ma panen ta rääkima,” praalis ta. “Võtke tal saapad jalast. Põletame küünlaga ta varbaid.” Mowinckel käskis Hemingwayl põrgusse kerida ja lasi poisi vabaks; oli täiesti selge, et too ei tea mitte midagi.” (lk 394)

õhtuleht