Batman ja Robin – Eesti “Tule jumal appi” kirjandus (2012)

Luuleraamat teadlikule luulelugejale, paljude luuletuste tõukematerjal jääb mulle rõõmsalt häguseks (mis muidugist piinlik võibolla). Lihtsalt öeldes võiks siinseid tekste nimetada luule madaldamiseks või nullimiseks või siseringi värgiks, mõneti nagu tudengikirjandus ning kaanon ja kaanan. Oma loomingu mõistmiseks loetlevad autorid raamatu algul ette postmodernismi märksõnad, mis kenasti kergendavad tulevaste arvustuste tegemist. Või siis mitte – milleks sellised kümnenditagused märksõnad, milles konks on, kuidas võiks käsitlemisel olla omakorda vaimukas? Ei oskagi öelda, kumb autoritest löövam on, kord Batman peal ja Robin all jne, pahatihti ei suuda luuletus lõpuni vaimukaks jääda (no eks see oleneb lugejast). Kujundus on hea.

“HELEN 

Kui mina olin veel väikene mees,
üks Helen mul tilbendas silmade ees. 

Ja kui mina sirgusin suuremaks,
see Helen läks järsku nii seksikaks. 

Siis, pärast rindadesuurendusoppi,
kogus ta feimi ja Rate-s sai TOP-i. 

Nüüd nagu marja ta endale nopiks!
Oh, seda uut Hellut küll mudiks ja topiks!”
(lk 40)

“AIA ÄÄRES TÄNAVAL 

Me, aia ääres, tänaval,
nii armas oli see,
kuis kasteheinas põlvili
Sind järjest panime. 

Vist koolitunnis magasin,
kui keegi seletas,
et alati, kui kepite,
siis võtke presekas. 

Eks teiste kombel tahaks ma
veel ringi vaadata.
Kuid ütlesid, et ootad last,
ma olla kaabakas. 

Kui me ei abiellu nüüd.
Käekõrval viib mind ment,
sest toimunu on minu süü,
ma maksku aliment.”
(lk 53)

toomas f aru – tahaks keppi jääääre saatel ehk georges charles de heeckeren d'anthes pihtimus (2009)

Lihtne enesestmõistetav olemuslik luule – mina, porno, pihkupeksmine, ilusad naised, jumalikkus. 

Pole just palju luulekogusid, mis kõnetaksid meid kõiki ning paneks hingekeeled vulinal plärisema, aga näe, Aru üllatab positiivselt. 

Peale sellist teost on raske kujutleda, mida järgmiseks autor raamatuks riimida võiks, sellist filigraansust on raske korrata või üldse ületada (kurb on see luuletaja saatus).

“ahah 

postoidipaalne
introareproduktiivsus 

tühisust on ikka hea varjata
keeruliste sõnade taha
mis maakeeli ikka on
pihkupeksmine”
(lk 27)

“hommikune emotsioon 

möödudes inimestest
mõtlen tihti
toodetakse teid kuskil”
(lk 32)

“ökoidiootidele 

ma tahan
et minu ökokepist
jääks võimalikult
väike ökoloogiline
munni jälg
nii et vaikselt pihku lasen
ja alla kraanikausist
käsi ka ei pese 

ökokonverentsidel
sellest pikalt räägin
spermaste kätega
vahepeal žestikuleerin 

et
putsi
putsi
putsi
putsi
vaikus pole ikka
läbi
ainult
pornostaarid
kiimas
koduperenaised
ja newage mölakad
arvavad
et vaikuses on midagi
loovat”
(lk 52)

Mõni koht on samas suht halb (lk 45) ja klišeelik, või siis mingi arusaamatu kiindumus kirjanike ja raamatukangelaste või jeesusfreudi vastu; see läheb liigselt luuletajana olemiseks punnitamisena kirja (ohhoo, kui ebalüüriline lause). Aga noh, samas tekstides enamvähem vägivald puudub, luulemina pikutab ja unistab oma fantaasia piires, vahel üle võlli labasuses madistades – aga selline ja nii ongi.

“nujah 

türamaeivõi
ma küll
ei usu
et
liisi koikson
laseks ennast
mu räpaste linade
vahel panna 

nagu mina ei
suuda tema muusikat
netist varastada”
(lk 56)

jerofejev
sirp
päevaleht