Rahul Sankrityayan - The Twenty-Second Century (New Horizons, 2021)

 

Siin on õieti koostaja valik lõike autori utoopiast 22. sajandi ilusa elu kohta. Algselt esseelikena mõeldud nägemused peaksid nüüd ehk ilukirjandusena loetavad olema.

Lugu on siis mehest, kes mingil kombel koopas olnud uinunud olekus koopas 260 aastat ja viimaks ärgates leiab end hoopis teistsuguse struktuuriga ühiskonnast. Maailm, kus pole sõdu ega riike, pole vaeseid ega rikkaid - kõik on võrdsed, kõik toimib ratsionaalselt. Nii valitseb võrdsus ja heaolu.

Tollal (tekst olevat kirjutatud 1918-1923) oli autor üsna kommunistlike ideaalidega, kellele tollaste kümnendite Nõukogude Liidu fassaad oli igati südamelähedane, nii võiks seda teksti pidada ka kommunistlikuks utoopiaks. Mis noh, nagu eessõnagi sedastab, on selline utoopia teostumine praegusel hetkel väiksema tõenäosusega kui kirjutamise ajal.

“Now man is equal to man, and women and men are equal … The earth has no landlords, no merchants and moneylenders, no kings, no subjects, no rich, no poor, no high, no low. All the inhabitants of the world are one family. The earth’s mobile and immobile property belongs to that family … rarely does a village produce everything it needs without the help of the other … Humanity is abundantly supplied with material goods due to this; so much time would be wasted otherwise. When was it possible to do what humans do today: to enjoy 20 hours of leisure with only four hours of labour?” (lk 49-50)

Joe Abercrombie – A Little Hatred (2019)

Abercrombie uue triloogia avaraamat tõukub tugevasti eelmise kuue romaani (ja jutukogu) tegemistest – mistõttu eelnevat ajalugu teadmata oleks vast veidi keeruline (aga mitte küll võimatu) seda eraldivõetavana lugeda. Tegevuses on nüüd eelmistest romaanidest tuttavate tegelaste tütred ja pojad, nö täiesti uusi tegelasi (ehk siis kellega puudub ajalugu) on vaid mõned – ja need pigem kõrvaltegelaste rollis, kelle ülesandeks käesolevat maailma ja peategelasi teise nurga alt avada. Eks romaani käigus juhtubki mitmel puhul seda, kus järeltulijatest astuvad vanemate asemele, olgu siis vabatahtlikult või asjaolude kokkulangemisel (allpool on tsitaat (lk 314) sellest, kuidas leedi Finree van Brock kogeb oma poja ametisse nimetamist).

Romaani esimene osa meenutab mõneti „Jää ja tule laulu“ ülesehitust – Uniooni eri otstes ja ühiskonnakihtides tegutseb küllaltki palju eri tegelasi ning see virvarr paneb küllaltki pea valutama (no kes siis õieti peategelased on?). Aga teise ja kolmanda osaga hakkab Abercrombie üha tugevamalt otsi kokku tõmbama ning viimaks on ühele ruutkilomeetrile pea kõik olulised tegijad kokku viidud. Adua võimukeskustes tegutsevad kuningas Jezali poeg, kroonprints Orso (tutvustav peatükk) ning Gloktade tütar Savine (tutvustav peatükk). Põhjas on järjekordne vallutussõda („The Heroes“ järg), kus üllatusrünnakuga on löödud jalad alt Dogmani juhitud Uniooni Protektoraadil. Siin on siis Dogmani tütar Rikke (tutvustav peatükk), Anglandi kuberneriks nimetamist ootav „Noor Lõvi“ Leo van Brock (tutvustav peatükk), ning põhjalaste kuninga ametlik järeltulija, Bethodi pojapoeg ehk vendade Calderite noor „Suur Hunt“ (kes on selline maniakk, et Abercrombie ta sisemaailma ei avagi - hea küll, nali). Kõigil neil viiel tegelasel on oma selge ajalooline taak, sellest lähtuvalt mõned soovivad võimu ja kuulsust, teised lihtsalt … head äraelamist.

„People liked to think of beauty as some natural gift, but Savine firmly believed that just about anyone could be beautiful, if they worked hard at it and spent enough money. It was merely a question of emphasising the good, disguising the bad and painfully squeezing the average into the most impressive configuration. Very much like business, really.“ (lk 143)

Et eelmiste romaanide ajast on möödunud 20-30 aastat (sõltuvalt sellest, kas mõõta aja kulgu esimese triloogia või „Red Country“ järgi), siis on Bayazi maailm muutumas ja õige kiirelt – senise feodalismi ehk põllumajanduse ja käsitöö asemel on hoogu kogumas tööstusrevolutsioon (eks ma targalt aimasin seda juba „Red Country“ tegevusest). Masinatega tootmine, sarnaselt Inglismaa ajaloole (mõneti see romaan meenutab Inglismaa ajalugu) tähendab see üha kitsamaid olusid maapiirkondades ja seetõttu vabaneva tööjõu liikumist tööstuspiirkondadesse – kus aga tööinimese elu on õige väärtusetu. Nii on Abercrombie sissekirjutanud nö uued tegelased – lihtrahvas, kes pole üldsegi rahul sellega, kuidas neid pea tasuta tühjaks imetakse ja kõrvale visatakse. Nii moodustuvad rahulolematutest töölistest salajased ühingud, et erinevate meetoditega ebaõigluse vastu astuda (kas parandada käesolevat ilmakorda või luua hoopis uus; eks sellest ka erinev radikaalsus). Inkvisitsioonil (mida senini juhib vana hea Glokta) on olukorra kontrollimisega käed-jalad tööd täis.

Romaani tegevustik koondubki kolme kohta – Aduas on kroonprints Orso ja Savine Glokta. Orso on oma isa, Jezali noorpõlve haledam ja kombelõdvam koopia, kes vägagi hästi teab oma väärtusetust ja ei lase kellelgi unustada oma tühisust. Savine on terasest ja siidist, tema juhib äriimpeeriumi. Sedavõrd erinevatest elukäikudest hoolimata on neil salajane armusuhe, mis mõlemat rahuldab – nad oleks justkui sugulashinged.

Põhjas, Protektoraadi lüüasaamise järel põgeneb Calderite vägede eest Dogmani tütar Rikke, kel olevat Pikk Silm ehk teise aega nägemise võime – tema püüab jõuda Dogmani vägede riismeteni, kes koos appi saabunud Anglandi korpusega taganevad Anglandi suunas (oodates Unioonist hädavajalikke lisavägesid). Nii põhjalaste Suur Hunt kui Anglandi Noor Lõvi põlevad võimalusest lahinguväljal kuulsuse kogumiseks, aga nende vanematel on vähe teistsugused plaanid, kuidas sõjaväljal asju ajada. Ja see Suur Hunt … tema on maniakk, tõsiselt vägivaldne maniakk, kes ihkab Üheksasõrmest hullemat kuulsust.

Ja siis on üha suurenev tööstuslinn Valbeck, kuhu koguneb üha rohkem tööotsijaid ning kus Savine ja teised uued töösturid üha suuremaid kasumeid tahavad välja pigistada – seda kasvõi lapstööjõudu tehasesse aheldades. Töötervishoid ja sotsiaalsed tagatised, nendest pole haisugi; töölisklassil pole illusioonigi, nagu nende elus võiks midagi positiivset olla.

Kui Savine läheb Valbecki kontrollima ühe oma tehase kahtlast kasumlikkust, puhkeb seal järgmisel päeval kaua aega planeeritud ja oodatud revolutsioon (või mäss, olenevalt vaatenurgast). Revolutsionäärid teavad vägagi hästi, kes on Savine ja kuidas teda võiks Uniooni vastu kasutada. Tulemuseks on pöörane veresaun, kus radikaalsemate mässajate õhutusel õiendatakse arveid kellega vaid võimalik. Valbecki tormiline mäss tõmbab ühtlasi kriipsu peale Anglandi ja Protektoraadi abistamisplaanidele (mitte Unioonil oleks finantsiliselt võimalik seda üldse teha) – ning kroonprints Orso tõttab kokkuklopsitud väega hoopis Valbecki (eelkõige küll Savine’i, kelle saatusest pole midagi teada) päästma. Põhjas on nüüd seetõttu unionistidel veelgi meeleheitlikum olukord, kuid seda enam unistavad Suur Hunt ja Noor Lõvi lahinguväljal rindade kokku pistmisest ja teineteise hävitamisest. Nii Põhjas kui Valbeckis … ootavad omad head ja halvad üllatused (raamatu kaanel ongi kujutatud Valbecki hävingut, Orioni alternatiivsed ehk ameerika kaanel stiliseeritud Suure Hundi kiivrit).

„Lady Finree was left staring towards the flap. A few moments ago, she’d been in total command. With a stroke of the king’s pen, she was cut down to some warrior’s worried mother.
’It feels like yesterday I was feeding him, and dressing him, and wiping his arse.’ She looked at Rikke, voice turning harsh. ’He’s a bloody idioot who knows nothing about anything, but he was born with a cock, so he gets to decide for all of us!’
She looked old, of a sudden, and weak, and helpless, and Rikke felt sorry for her, and sorry for what she’d done, but there was no undoing it. You might see the past with the Long Eye. But you can never go there.“ (lk 314)

Romaani kolmandas osas sõlmib autor kõik otsad kokku … ja mängu astub Bayaz: kes uutele peategelastele meenutab heroiliste skulptuuride asemel pigem ärimeest. Peamiste tegelaste vahel tekib mitu romantilist liini … aga noh, tegemist on siiski triloogia avaraamatuga ja seniste romaanide põhjal pole Abercrombie just kauni tundeelamuse pakkuja (Romeo ja Julia võimalus … on juba algusest peale jõhkralt hapuks läinud, see pole Targaryenide maailm). Kui esimese triloogia avaraamatus oli üsna selge, mille vastu või nimel tuleb võitlema hakata, siis seekord jääb minu jaoks Suur Konflikt õieti hämaraks – mida suurjõud õieti taotlevad ja miks Bayaz niimoodi demonstratiivselt sekkub. Kõiksugu väiksemad tragöödiad … ohjah, eks autor peedistab mõnuga lugejaid – aga mida muud triloogia avaraamatust ja sünkmornist oodata ongi?

Romaani pluss ja miinus on minu meelest see järeltulijate peategelasteks seadmine. Ühelt poolt on see tuttav maailm, teiselt poolt on see … sellevõrra piiratud maailm (kui näiteks neljandast kuuenda romaanini oli sellest mööda mindud hoopis üksikromaanide tegevustikuga Uniooni naabruses). Autor pehmendab seda „probleemi“ kõiksugu kõrvaltegelastega, kellel on oma tähtis roll nö hiidude kõrval; lõpuni vastuolulisim on neist vast ellujääja Culver. Ja ega ükski tegelane kutsu esile erilist lugejapoolset sentimentaalsust või idealiseerimist – tähtis on ellujäämine, mitte ideaalid (ka see saatuse pekstud töölisperekond, nendegi pereisa pole just täiega normaalne – omamoodi Logen Üheksasõrme reinkarnatsioon).

Abercrombie peamised naistegelased pole kunagi seinakaunistusteks, nii on siingi mitmeid näiteid neist, kes nö karmis (grimdark!) meeste maailmas väga vabalt hakkama saavad ja oma rida ajavad (muuhulgas seksuaalpartnerite valikul; nii mõnelgi meestegelasel on probleeme naistega). Eks kõige komplekssem neist on Savine oma äriimpeeriumi armutu juhtimisega, seda „tasakaalustab“ mõneti kiiva kiskuv eraelu. Eks Rikkegi hakkab tasapisi Savine’le järgi jõudma. Kõrvaltegelaste naisgalerii on muidugi vägagi kirju, alates Uniooni kuningannast kuni töölisperekonna May’ni (rääkimata põhjala vanematest, ee, möllajatest nagu Isern ja Wonderful). Justkui mäletan, et kui jutukogu ilmus, vandus Abercrombie, et jätkab seal mitme looga esindatud kahe naiskangelase Shev & Javre tegemiste kirjutamist, aga siinses romaanis ei näinud neid küll taustal vilksatamas.

Aga jah, mida õieti oodata sellest, mis järgmises romaanis juhtuma peaks? Käesoleva romaani loogika järgi revolutsiooni inkvisitsioonis, aga kas see poleks nüüd liialt etteaimatav? Savine & Bayaz? Kuidas hakkab asetsema tööstus Adua-Anglandi-Põhja võimusuhete kolmnurgas?

„’Just promise me one thing.’
’Anything.’
’Let go of it.’
’Of what?’
’The feuds,“ said her father, and of a sudden, he looked so tired. ’The grudges. The enemies. Take it from a man with a wealth o’ bitter experience. Vengeance is just an empty chest you choose to carry. One you have to go bent Under weight of all your days. One score settled only plants the seeds of two more.’
’So you’re telling me I should just forget what they said? Forget what they did?’
’There’s no forgetting. I’m hemmed in by the memories.’ And he flapped an arm about as though the shadows were full of an invisible crowd. ’Besieged by the bastards. The hurts and the regrets. The friends and the enemies and those who were a bit o’ both. Too long a lifetime of ’em. You can’t choose what you remember. But you can choose what you do about it. Time comes … you got to let it all go.’ He smiled sadly down at the tabletop. ’So you can go back to the mud without the baggage.’“ (lk 374)

Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018), tlk Sirje Keevallik.

Osutus üllatavalt hõlpsalt loetavaks, üllatavalt vähe masendavaks ja samas üllatavalt mitmekülgseks. Nagu netist lugeda võib, siis on lugu, kus lapsehoidja tapab kaks hoolealust ja iseennast takkapihta, ajendatud sel samal aastakümnendil aset leidnud päriselu juhtumist USAs. Kuid tegemist ei ole kaugeltki mitte selle loo ilukirjandusliku versiooniga – Hällilaulu tegevus leiab aset Prantsusmaal ning Louise on siiski fiktiivne tegelane, kellele on ühest küljest antud piisav psühholoogiline taust, mis teeks temast usutava mõrvari – samas siiski võtmata lõpuni fookusesse seda hetke ja tunnet, mil minnakse lõplikult üle piiri.

Teisest küljest liiguvad nii Louise kui ka teised tegelased meilegi tuttavlikus ühiskondlikus ruumis. Ruumis, mis on täis ebavõrdsusi ja kitsaskohti – taustal on lõunane mänguväljak täis mujalt riikidest pärit lapsehoidjaid, inimesi, kelle argireaalsus on hoolimata sellest, et viibitakse samas ruumis, valgusaastate kaugusel neid palkava keskklassi igapäevast. On olemas käibefraas 'esimese maailma mure'. Muidugi ei ole Pauli ja Myriami argimured kuidagi väikesed või tähtsusetud, ent mille arvelt tuleb lõpuks see lahendus ja miks peab see tulema millegi arvelt?

Louise enda ja tema tööandjate erinevus ei tulene erinevast päritolust, ei ole võõrtööjõu ja pagulase erinevus enda kodus heal järjel oleva kohalikuga, vaid pigem klassierinevus. Tema oskused kokanduse, lastega toimetuleku ja kodumajanduse osas on laitmatud ning seda ei või salata, ent ometi nõuab eraldi pingutust ja tähelepanu olla taktitundeline, mitte tunduda üleolev, mitte suhtuda nagu teenijasse. Kantud riiete kinkimine ja vastikustunne selle ees, et maitsemeel ja väärtushinnangud võiksid valetpidi seguneda.

Kolmandaks ka ehk üldisem küsimus – miks on siis ikkagi nii, et hoolitsemine, väikeste või vanade, ent igal juhul väetite eest, on ikka veel see „naiste värk“ (vt tsitaat allpool), mis peaks käima kusagil silma alt ära, mille võiks ära teha keegi teine, kellest ei pea palju arvama ja kes parem ei võiks ka liiga palju tahta ega tüli teha. Louise taust näib hõlmavat sellist suhtumist, mida illustreerivad ka tema suhted tütrega, suutmatus väärtustada iseennast, enese last, ent ometi vajadus kuuluda, olla armastatud, vajatud...

Kuid ma hindan seda, et ei tõmmata üksühest jämedat joont kõigi ebavõrdsuste ja tragöödia vahele. Louise on indiviid ja tema tegu ei ole lihtsalt ühiskondlike tingimuste summa. Kuid nagu ikka on raskete teemadega, siis tihti on just see, kui juhtub midagi šokeerivat, võimalus natuke avatuma pilguga ringi vaadata.

Natukene siis Louise'i endise kaasa suhtumist:

„Jacques otsis usinasti tööd. Sellega soetud sekeldused täitsid kogu ta aja. Ta lahkus harva kodunt ja laotas oma toimikud madalale lauale, televiisor kogu aeg taustal mängimas. Sellal ei kannatanud ta enda läheduses lapsi ja nõudis, et Louise hakkaks oma tööd tegema laste vanemate pool. Laste köhimine, vääksumine ja isegi naer ärritasid teda. Erilist vastikustunnet tekitas temas Louise. Tolle lihtsakoelised askeldused põngerjate ümber ajasid ta tõelisse raevu. „Sina ja su naistevärk,“ kordas ta. Tema meelest polnud üldse ilus neist toimetustest rääkida, need oleksid pidanud maailma eest varjule jääma, noist tittede ja raukade asjust poleks tohtinud üldse midagi teada. Need on viletsad eluperioodid, orjuse ja korduvate liigutuste aeg. Aeg, mil jõle ja häbitu keha ning tuim ja haisev füsioloogia vallutavad kõik. Kehad, mis nõuavad armastust ja juua. „See võtab ära igasuguse isu mees olla.““ (lk 75)

Kuidas selle armastusega siis on, kas seda saab osta? Aga müüa? Mis võiks olla selle väärtus?