Eno Raud - Nääripäkapikk (1985)

Ludwig Wittgenstein ütleb:

"472. Sündmuste toimumise ühetaolisusse uskumise loomus saab ehk kõige selgemaks juhul, kui me oodatavat kardame. Miski ei sunniks mind kätt tulle pistma, ehkki ma sain põletada ju ainult minevikus." (lk 218)
"593. Üks filosoofiliste haiguste peapõhjusi on ühekülgne dieet: oma mõtlemist toidetakse ainult ühte laadi näidetega." (lk 250)
"462. Ma võin teda otsida, kui teda kohal pole, ent ei saa teda üles puua, kui teda kohal pole.
Keegi tahaks ehk öelda: "Aga ta peab ju ometi kuidagi kohal olema, kui ma teda otsin." - Siis ta peab kuidagi kohal olema ka juhul, kui ma teda ei leia, ja juhul, kui teda üldse olemas ei ole." ("Filosoofilised uurimused", lk 216)

Pika päka pikkune päkapikk elab suure kuusekännu all, ja kui saabub nääriöö, algab tal tähtis töö - loobib leiba okstesse ja viskab heina lumme. Metsaelanikud mõnulevad. Iga nääriöö. Nii oli, on ja jääb. No muidugi niikaua kuni päkapikud või metsloomad pole hävinenud, sel või teisel või kolmandal põhjusel.

Eno Raud – Karu maja (1972)

Raamat ülistab sõprust, laiskust ja loomulikke eluviise. Milleks metsseale oma kartulipõld, kui selle saak võib niru olla. Milleks karule maja, selle nimel tuleks paikseks jääda ja maja eest hoolitseda. Milleks toonekurele vegan eluviis, kui konnad on kõige toitvamad. Või siis jänes ja sokk, keda metsaelanikud sunnivad tegema asju, mida neil kahel õieti teha vaja pole – lihtsalt et teistel oleks tegevust, et saaks kellelgi naha üle kõrvade tõmmata. (Samas – vägivald puudub.)

Kogumiku vast melanhoolseim lugu on siilist, kes ostis linnast endale keedupoti. Pott on ilus (noh, see punane ja valgete täppidega), aga siili külastavad sõbrad... nemad pole rahul. Mäger ei mõista, miks potil sangad on. Kurg ei näe potil kellukest, mis toidu valmimisel helisema hakkaks. Jänes avastab, et pott on üldse seest õõnes. Siilil läks kuuldust meel üha kurvemaks, ja üksi jäädes hakkas pisarkalkvel õunasuppi keetma. See tuli imemaitsev ning nii sai heastatud sõprade vaimupimedusest ja kadedusest tehtud etteheited. Selline see sõprus on, alati ei saa sõpru usaldada, aegajalt peab endal pea otsas olema.

Lapsepõlvest on hägusalt meeles raamatu illustratsioonid, nüüd värskema pilguga vaadates näib metssiga päris bravuurika välimusega dändina, natuke naljakas on murumütsi kandev toonekurg. Miks sokul selline riidepalakas ümber kaela on, ei tea. Eks metsloomade riietumisega peaks kaasnema mitmeid probleeme – metsarägastikes liigeldes peaks riided kiiresti lagunema või veel hullem, okstesse-põõsastesse takerdudes osutuda surmalõksudeks. Rääkimata sellest, et sõrgade või käppadega on ehk päris keeruline rõivaid käsitleda.

Eno Raud – Triin ja päike (1971)

Päike on teadagi kõikvõimas taevakeha. Väga kuum ja suur jne. Triin seda veel ei tea, tema suhtleb päikesega otse (loodetavasti ta ei vaata päikesele otsa?). Saavad hommikul kokku ja Triin teatab talle, et läheb maasikale, päike lubab maasikad punaseks praadida. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Järgmiseks peseb Triin nukuriideid, päike lubab nad kuivatada. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Ja siis otsustab tüdruk merre suplema minna, päike lubab sooja merevett. Päike, sa oled väga hea, teatab Triin. Ning selleks korraks päev läbi. Nojah, kui palju sel tegevustikul reaalsusega pistmist on, ei oskagi öelda. Mis on õpetlik iva – kõigest tuleb partneriga rääkida, olla avatud ja siiras, tänulik, et partner olemas on. Sõprus ja armastus, eksole.

Eno Raud – Peep ja sõnad (1970)

TRIIBULISED PÜKSID 

PEEP TEADIS KÜLL, ET TA EI TOHI TOOREID TIKREID SÜÜA. AGA ÜKSKORD LÄKSID PEEBU VANAEMA JA VANAISA MÕLEMAD KODUNT ÄRA JA VANAISA ÜTLES NIIVIISI:
“VAATA, ET SA SIIS JÄLLE AEDA EI LÄHE TOOREID TIKREID SÖÖMA. KUI LÄHED, SAAD TRIIBULISED PÜKSID.”
EGA PEEP TOOREID TIKREID ENAM NII VÄGA EI TAHTNUDKI. PAAR KORDA TA OLI NEID PROOVINUD JA SIIS VALUTAS PÄRAST KÕHT ÜSNA PAHASTI. AGA TRIIBULISI PÜKSE TA TAHTIS KÜLL. TRIIBULINE MÜTS TAL JUBA OLI JA SEE OLI PEEBU MEELEST VÄGA ILUS MÜTS. NÜÜD OLI SIIS LOOTUST SAADA KA TRIIBULISI PÜKSE.
PEEP LÄKS MARJAAEDA JA SÕI KÕHU TOOREID TIKREID TÄIS. KUI VANAEMA JA VANAISA KOJU TAGASI JÕUDSID, JOOKSIS TA NEILE JUBA ÕUEVÄRAVASSE VASTU.
“VANAISA! VANAEMA!” HÜÜDIS PEEP. “MA SÕIN PALJU TOOREID TIKREID! PALUN NÜÜD TRIIBULISI PÜKSE!”
“NO MIS SA OSKAD ÖELDA!” ÜTLES VANAEMA.
“NO TÕESTI, MIS SA OSKAD ÖELDA!” ÜTLES KA VANAISA.
KUID PEEP EI ÖELNUD MIDAGI, SEST TA EI OSANUD ENAM TÕEPOOLEST MIDAGI ÖELDA – VANAISA EI ANDNUDKI TALLE TRIIBULISI PÜKSE!
ASI OLI LIHTSALT NIIVIISI, ET VANAISAL HAKKAS VÄIKESEST POISIST KAHJU.

Caps lock lugemine annab sellise tunde nagu tegelased räägiksid väga valjult tähtsatest asjadest. Aga tegelikult – petekas. Lugu siis sellest, kuidas Peep on suvel maal vanavanemate juures ja mõistab, et eesti keel pole mömmidele (ja oodaku vaid, kuni hakkab koolis grammatikat õppima). Mind paneb ikka imestama, et autori tekstides kumab väikest viisi teatav vägivaldsus, alati valmis kergelt plahvatama.

PEEP AJAB VANAEMALE KÄRBSEID PÄHE 

“VANAEMA, TEE MULLE KOGELMOGELIT,” PALUS PEEP.
“ENNE SÖÖKI EI TEE,” ÜTLES VANAEMA. “KOGELMOGEL VÕTAB SÖÖGIISU ÄRA.”
“KALLIS VANAEMA,” MANGUS PEEP EDASI. “MA KOHE EI SAA ENAM ILMA KOGELMOGELITA OLLA.”
“KÜLL SA SAAD,” ÜTLES VANAEMA. “ÄRA OLE NII MAIAS.”
“MA EI OLEGI ÜLDSE MAIAS,” KÄIS PEEP PEALE. “MA LIHTSALT VAJAN KOGELMOGELIT.”
“MINE PAREM ÕUE MÄNGIMA!” ÜTLES VANAEMA.
“MA EI SAAGI MÄNGIDA, KUI SA KOGELMOGELIT EI TEE,” JONNIS PEEP.
JA SIIS VANAEMA ÜTLES:
“ÄRA AJA MULLE KÄRBSEID PÄHE!”
PEEP VAATAS EHMUNULT VANAEMALE OTSA. ÜKS KÄRBES LENDLES TÕESTI ÜMBER VANAEMA PEA JA LASKUS VANAEMA KÕRVALESTALE ISTUMA.
“KAS KÄRBSED LÄHEVAD LÄBI KÕRVAAUGU PÄHE?” KÜSIS PEEP VIIMAKS.
VANAEMA AGA HAKKAS NAERMA JA ÜTLES AINULT:
“KUI SA HEA LAPS OLED, SAAD KOGELMOGELIT PÄRAST LÕUNASÖÖKI.”

Eno Raud – Konn ja ekskavaator (1972)

“Sõjakas pudrunui” - masendav lugu. Nui, kelles õhutatakse tampimislusti, muutubki viimaks tõeliselt sõgedaks ja hakkab amokki jooksma ning kõike vastutulevat materdama. Kuni satub metsatööliste lõkkeni ning seda vihaga materdades põleb ta nö tuleriidal ära. Ja keegi ta järele puudust ei tunne.

“Kaks maja” - jälle hämmastavalt agressiivne jutuke. Uus ja suur maja alandab ja tahab hävitada kõrval seisvat vana ja väikest maja. Vana väriseb senikaua kuni saab ootamatult arhitektuuri mälestusmärgiks. Halli pead austa jne.

“Huviline filmikaamera” - rahvamalevlane filmikaamera käib mööda linna ja salvestab-paljastab kuritegusid ja õpetab teisi asju õigesti tegema. Teksti lõpus on huvitav illustratsioon, kus filmikaamera vestleb tugitoolis istuva põrandalambiga, kellel on naeratav helendav pea, see on psühhedeelne.

“Isemeelne äratuskell” - jätkub asjade mäss ehk äratuskell tüdineb orjastavast rutiinist. Tekib segadus ja ärritus ja viimaks jätab peremees kella üles keeramata. Tiksumatus mõjub äratuskellale muserdavalt ja ta vannub alla, lubab peremeest truuisti teenida. Ja kui nad surnud ei ole, tiksuvad praeguseni.

“Vankumatu televiisoriantenn” - vabamüürlased või juudid või muidu maailma-allutajad on teatavasti loonud televisiooni, millega inimkonda orjastada ja hoida tölpluse tasemel. Ja see lugu on siis näide nende salaseltslaste tõhusast toimimisest – ükski ilmastikunähtus ei saa jagu kaljukindlalt paigaldatud antennist, tänu millele on inimesed teleekraani külge kleepunud.

“Konn ja ekskavaator” - raamatule ebatüüpiliselt on siin pikk sillerdav sissejuhatus, kus kirjeldatakse pargis valitsevat idülli, alles teisel leheküljel läheb actioniks. Ehk siis parki saabub ekskavaator, mil lõugade vahel kõiksugu prügi ja praht, et see siis tiiki kallata vms. Vastu hakkab konn ehk siis teadagi, see suudluseta prints. Ekskavaator vihastab ja ähvardab printsi laiakslitsumisega. Vallandub godzillalik tagaajamine pargist linna ja edasi prügimäele, konn on kui enesetapuheategija, saaks aga vaid ekskavaatori õiges kohas prügi maha panna, hukkugu selle käigus kasvõi konnake ise.

No konn jääb ikkagi ellu, pole tal pudrunuia märterlikku lõppu.

Eno Raud – The watchful stork (1983)

TWO MUSHROOMS

Once there grew two mushrooms side by side in the forest. One had a red cap and the other a brown on.

One day the red-capped mushroom asked the brown-capped one,

“Listen, friend, do you think mushrooms can talk?”

The brown-capped mushroom thought for a while, then laughed out loud and said,

“You'd better think before asking. How can mushrooms talk when they even cannot think!”

“You're quite right,” said the red cap. “Why didn't I think of it myself. A mushroom can be silly indeed!”

At these words the red cap began to giggle too, and so both of them giggled and laughed, laughed and giggled for quite a while. To tell the truth, they had a good time that afternoon.

Eno Raud – Kilul oli vilu (1987)

Kui raamat ühe laksuga läbi lugeda, muutub see pisut sürreaalseks kogemuseks, selline heas mõttes infantiilne maailmaavastamine. Laretei on vahva, eriti esimeste kogude illustratsioonid (ehk seepärast, et neid lapsepõlves näinud; valikkogu teine pool tundus üsna tundmatuna).

Teekannu laul (lk 13)

Khhhhh...
Vee ma
keema
kahistan.
Phhhhh...
Keema
vee ma
pahistan.
Pahistan jah,
kahistan jah.
Et vesi muliseks,
lähen tuliseks
kah.

Mis see
tee-
kannule teeb!
Tššššš...
Juba keeb!

*

Suu pea, puupea!

Ära ütle puupeale,
et ta läheks kuu peale.
Mis on teha puupeal
tühja palja kuu peal?
Ütle parem puupeale,
et ta kukuks suu peale.
Ütle talle: “Suu pea,
igavene puupea!
Kas või terve kuu pea
kinni suu, va puupea!”

*

Ka kanapime kana leiab tera (lk 74)

Taevas polnud enam päiksekera,
aga siiski leidis väikse tera
mullast üles kanapime kana,
kuigi polnud mingi imekana.

meie klassi netipesa

***

Toredaid otsingusõnu viimasel ajal:
kuidas peatada peenise erekteerumist
tõukekelk ratastega
sukkpüksid seks
REIED LAIALI
Mida tähendab tõlkes olümpia viis "Citius! Altius!Fortius!
ma olen kolmekümnene
reied kaissu
Dunja hoidis
19.september 2009 noormees enesetapp
tekstis on huvitavalt loimunud
nurgal seisis kordnik
tulevik ei ole loterii
peenise tähtsus noore naise elus
perevägivalla tekitajad
+hanna +artur metsas mere ääres
tulevik on loterii
tõnu trubetsky on budist
talve aja algus kuupaev 2000
õppimise neurofüsioloogiline alus
jaan pehk loll
väikese dagmari mõrv
loteriikolm@gmail.com
ma armastan erki pehki
miks on armastus tugevam kui surm
kuidas teha pabeross
välismaailm on meie kujutlus

Eno Raud – Helikopter ja tuuleveski (1966)

“Kombain

Kombain sõitis põllule vilja koristama. Sõitis otse põllule ja ise pomises:
“Nüüd ma peksan, nüüd ma peksan...”
Vili kohises vastu:
“Eks sa peksa, eks sa peksa, põllult kotti, kotist potti, potist suhu, suust... kuhu?”
“Kõhtu,” ütles kombain.”

Väga vinged Heino Sampu illustratsioonid ja tekst on päris muhekobe.

---

Mõned järjekordsed toredad otsisõnad:

valle-sten maiste abielus
kolmandas isikus minavorm
algajale sensitiivile
õppelaenu kustutamine enesetapu korral
pissi kannatamine
nõid maila
kasutatud Televiisorid
spermat geneetilise lehma
eestlannadega pornofilmid
vestlus dateering naine mees eesti; mehi otsib naisi Eesti - senegallane ei jäta jonni eesti naiste otsimisel
Vodja mõisa müstika
iraaklasele naiseks
suitsiid garaazis
vormikas naine?
alaTSKIVI MÕISNIKU POEG
epilepsiahood