Taavi Eelmaa - Kümme indiaanlast (Looming 12, 2023)

 

Kolm teksti, mis toovad esile hämara, pinge, põrandaaluse tavareaalsusest - või kuidas neid tekste nüüd kokku võttagi. Teise või kolmanda teksti puhul ei imestaks, kui embkumb neist ilmub järgmise aasta “Eesti novelli” kogumikus. Neist kolmas tekst lapsest ja täiskasvanust on kuidagi eriliselt painajalik, eemaletõukav ja … meisterlik.

Et siis tekstid, millest ei saa just lugemismõnu, küll aga … ebamugavust. Kas see on just irreaalne või kvaasireaalne maailm, ei oskagi öelda. Igal juhul, hetkiti tekib tunne nagu loeks mõnd Charles de Linti teksti (kelle paatos on küll hoopis teistsugune), kus korraga ilmuvad meie maailma olendid teisest reaalsusest, teevad midagi ja virvendavad, haihtuvad tagasi (jajah, ka Eelmaal on see indiaaniteema). Või noh, eks alati ole kiusatus öelda “davidlynchlik”.

Betti Alveri kirjandusauhinna nominendid 2020

 

Laena mulle kannelt, Vanemuine, kelle debüütraamat on viimase alveriaasta parim? (Nimekiri laenatud siit.)

Ester Urbala, „Jumalik märk“

Joosep Vesselov, „Linna laul“

Kristiine Kikas, „Sees“

Piret Põldver, „Alati nii järsku“

Taavi Eelmaa „Electraumur“

Tauno Vahter, „Pikaajaline kokkusaamine“

Teele Lember, „Süstemaatiline unistaja“

23. november saab teada.

Taavi Eelmaa – Külm rubedo (Eesti Novell, 2019)

Võin vist ette nautida seda tunnet, millise süveneva pettumusega keskmine ulmelugeja seda teksti lugeda võiks. Loos kirjeldatud maailm on täis kõiksugu kõvaulme märksõnu, aga lugu ise jääb enam kui hämaraks. Selline ballardlik häire on omamoodi vahva ja samas ei kujuta isegi ette, et pikemalt jaksaks seda lugeda.

Sest peale kujutluspiltide ei oska ma sellest loost rohkem leida, ning paratamatult selline krüptiline ja intensiivne visuaalsus väsitab. Hiljuti sai loetud Eelmaa „Naeratust“ oma godzillaga, ega seegi polnud just traditsiooniline maiuspala (eks võib seda oodata „Eesti Novelli“ 2020. aasta valikust?). Aga need ulmelised kujutluspildid, eksole. Milline … petekas või õigemini hoolimatu dekadents. Eks kerge võimalus oleks neid võrrelda Riste Lehari juttudega, Lehari on vast lugejasõbralikum oma siseilma operatsioonides.

Taavi Eelmaa – Naeratus (Vikerkaar 3, 2019)

Eelmaa jätkab Nerve ja Lehari laadis … veidi õõvastavalt mõjuva proosa kirjutamisega. Seekord siis kuskilt bataille’kest sügavikest pärit tekst naise, ee, zoofiilsest suhtest Godzillaga. Ma ei ole kindel, aga minu meelest võib tegemist olla esimese sellise tekstiga, milles eesti autor käsitleb godzillat.

Tõsi küll, tegu pole just tüüpilise ulme- või põnevusloomega, nagu öeldud, teksti mootoriks on ikka lihalikkus ja tungid.

Kui õieti / õigesti mõistan.

Esimesel lugemisel arvasin, et loo jutustajaks on miski androgüüne mees, teistkordsel lugemisel paistis pigem ikka naisega tegu olevat – või noh, eks võib olla ka selliseid mehi, kes teksti peategelase moodi erutub.

Huvitav irritatsioon. Olen pikka aega (vahetevahel, millalgi) mõelnud, kas võiks tellida ühe godzilla-teemalise angloameerika ulmeantoloogia, selle loo põhjal … miks mitte. Igal juhul, tekst nüüd loetav Vikerkaare lehelt, leia oma tõlgendus.