Jaagup Mahkra: Callenori raudne rusikas

Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. 

Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses.
Tundub maru lihtne? 
Oh, vennad ja õed, see on nii harv ...
Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased.

Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla.

Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav.
Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on.

Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid.
Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega. 
Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa.

Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist.
Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri."
Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub.
"Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame. 

Noh, ja siis tegevus: findi findi fint. 
See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi.
Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud. 
Miski pole kindel, kõik on loogiline.

Palju arengut. 
Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb. 

Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud. 
Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles.
Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest. 
Võibolla tegi Mahkra samamoodi. 
Mõtles vabalt.

Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud.

P.S. Oligi kogumiku parim.

Loteriis varem
Mööda netti

Tatiana Obey - Fuck Them Kids (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Puhas meelelahutus, mis saab küll kõrgema hinde kui näiteks Yoachimi hinnatud tekst, aga noh, omas laadis täidab oma ülesande.

Jaz on kolmekümnendates naine, kes pereloomise asemel tegeleb oma väikese kosmoselaevaga. Nii peab ta kuulma oma ema etteheiteid, kuidas Jazi vanemal õel on juba mitu last ja kuidas tema selline on - varem tekitas see naises pingeid, aga enam mitte (no kui sa kasvõi näed, kui palju jändamist lastega on ja kui vähe aega endale jääb). Aga noh, ema teeb parimaid toite, nii ka siis Jaz käib pühade ajal neid külastamas seal Europal paiknevas kuplis.

Õe juurest lahkudes ning Europalt väljudes avastab Jaz aga oma kosmosesüstikust jänese - ta õe 10-aastane tütar on end laevale nihverdanud. Jama küll, Jazil on tingimata vaja jõuda ühele süstikute võidusõidule … Mis siis ikka, homme toob ta vihasele õele lapse tagasi.

Eks siin tekstis esineb üsna terav vahe selles, mis elu saab endale lubada vallaline ja üksik või siis lapsevanem. Lapsed on toredad, aga siis kui need pole sinu ja näed neid vaid mõnikord. Peamine, et sina end hästi tunned ja et sul lõbus on. Eks lapsevanemana paneb veidi kukalt kratsima, mil moel selline vaba inimene pereelu näeb, aga kes meist õieti ikka teise inimese elu mõistab.

Mingil moel sarnane Blake’s nooruslikkuse üle juurdlemisega, eks siit väikese adrenaliinilaks ja klišeesid ikka saab.

Jaagup Mahkra - Callenori raudne rusikas (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kolmanda koha lugu on üllataval kombel kosmoseooper - ma pole Mahkra loomega just ülemäära tuttav (jajah, äkki ikka peaks lugema ta sel aastal ilmunud proosakogu), aga pole nagu märganud, et ta oleks midagi sellist kirjutanud (kuigi jah, on üks Veenuse teemaline tekst). Ja noh, igavesti aus kosmoseooper, kuidagi … vanamoodsalt stiilne.

Lugu siis Rahulaevastiku halva kuulsusega kaptenist Rothost, kes on valmistumas hävitama mässajate laevastikku. Tänutäheks loodab ta pääseda pensionile Maa eliidi hulka. Ta ristlejal õnestub hiilida mässajate laevastiku laskekaugusele, aga siis … saabub teine Rahulaevastiku ristleja, mille psühhopaadist kapten nõuab Rotholt käskude täitmist, või muidu.

Puhkeb kaos ja mässuliste juht paneb äkitselt ilmunud ussiaugu kaudu minema. Rotho otsustab talle järgneda - ja tegevustik alles kogub nüüd tuure üles.

Nagu öeldud, stiilne kosmoseooper ning tegevusel on pidevalt punn põhjas, ja sellele saab vaid heameelega kaasa elada. Mingis mõttes süüdimatu seikluslugu, pole siin lugejale suuremaid õpetussõnu või mõtlemisainet, aga see pole antud juhul kuidagi miinuseks. Kogu tegevustik avaneb peategelase Rotho silme läbi ning ehkkki võiks ta puhul mõndagi … vabandavat leida (jajah, minevik), siis tegelikult on ta ikkagi pigem hallist tumedam tegelane, kelle tegevuse tagajärjed on põhjustanud üha suuremaid jamasid. Selles suhtes tore lahendus, ometi soovid, et Rothot tabaks ikkagi võrdlemisi leebe saatus või karistus … kuigi ta on paras õudus.

Põnev siis, millega peaksid esimese ja teise koha saavutanud lood üllatama, et ületada seniseid kuue punkti tekste (Tiigisoon, Reisel, Mahkra).

Marissa Lingen - Some of Them Closer (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Mireille naaseb Maale peale 100 aastast äraolekut - ta oli ühel maasarnastamise missioonil, aga otsustas sealt peale lepingu lõppemist lahkuda. Kuigi jah, tagasitulemine polnud ka just kõige parem otsus - temale tuttavat elujärge enam pole, isegi kodulinnas Montrealis koheldakse teda kui välismaalast, olenemata sellest, kui ta püüab temale koduses prantsuse keeles rääkida (jajah, huvitav võõras aktsent).

Ta kohtub sugulasega, kes on temale kolm sugupõlve järgnev (Mireille ise on nüüd füüsiliselt keskealine, pea “üheealine” sugulasega), aga mingit reaalset kontakti ei teki. Nagu ka nende inimestega, kellele peab loengu maasarnastamise aiapidamisest. Ja see söök, mida igal pool pakutakse. Või see vetruv materjal, millega on asfalt ja kiviparkett ja muidu põrandamaterjal asendatud. Aga viimaks leiab ta Stephane’i, kes on samasuguselt missioonilt naasnud Maale, seda küll mõned aastad varem. Vähemalt keegi, kes mõistab - kuid naisel pole mingi soovi suhtlemist romantilisemaks muuta. Kuid siis teeb mees ootamatu ettepaneku.

Eks sellistel teemadel kirjutati juba oma 80 aastat tagasi, nii siin- kui sealpool ookeani. Käesolev tekst pole just draamast või ideoloogiast pulbitsev, küll aga kuidagi … üldinimlik.

Manfred Kalmsten - “Ema südant…” (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kalmsteni katse kirjutada viiking-punki on päris vaimukas - vasaratega purustatakse vastaste mechasid, et selgitada Odini või Wotani ülemvõimu (ses suhtes pole küll mingit sarnasust Andersoni “Kõrge ristiretkega” - kui, ehk mingi maailmavaateline ühisosa).

Maailm on ühtaegu kõrgtehnoloogiline - kuivõrd kasvõi kihutatakse eri planeetide vahel - kui ka maagiline (kui nüüd ikka Rahi tegemistest õieti aru sain). Kõike seda kaunistab religioosne sõda (hetkeks meenub Yoon Ha Lee Hexarchate maailm), kus erinevate maailmalõpu nägemuste taha peidetakse küsimus ülemvõimust.

Jutu peategelane on sõdalane, kes soovib viimaks erru minna, pöörduda tagasi tsiviilellu; ta pole päritolult niiehknaa eliidi hulka kuuluv viiking. Kuid selle asemel määratakse talle viimane lahinguülesanne - ta peab viima oma rühma Wotani pooldajate viimasesse kantsi ja sealt elusalt välja tooma ühe inimese. Või muidu.

Et siis, viiking-punk. Ma küll ei kujuta ette, kuidas seda laiemasse tarbesse võtta, aga üks korralik romaan või triloogia võiks küll selle lahti kirjutada; Kalmsten on selleks visandanud päris huvitavaid võimalusi nii sisult kui vormilt. Ja noh, loo pealkiri … elagu emad!

Kelly Robson - Intervention (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

 

Tekst algselt ilmunud Infinity sarja viimases antoloogias ja eks see sarjale omaselt ole selline kõvaulme - seda siis tulevikuinimeste arengu käsitlusena.

Lugu sellest, kuidas tulevikus kasvatatakse lapsi - sündimist inimkehadest enam ei toimu, selleks on tehislikud võimalused. Ja et vanemad otseselt puuduvad, siis kasvatavad korraga teatud hulga lapsi professionaalsed kasvatajad - seda siis äsjasündinust täiskasvanueani, mil laps lahkub oma kogukonnast.

Loo peategelane on üks selline kasvataja ning koos oma töökaaslasega on neil käsil kuue samaealise lapse noorukiks kasvatamine. Töö toimub suurel kosmoselaeval, mis tiirutab meie Päikesesüsteemi eri planeetide vahel (mis on kenasti terraformitud) - osa sellest rännakust ongi seepärast, et planeedid reklaamivad end võimaliku elamiskohana, et elanikkonda saada värsket verd. Aga mitte Luna - kust peategelane ise pärit on ja kus noori inimesi ei sallita. Mis viib küll kiirkorras demograafilise probleemini; peategelane on oma sünnimaa hädade peale vaid rõõmus - kuni selleni kui ta partner teatab, et Luna plaanib uuesti alustada lastekasvatus programmiga ja partner tahaks hakata juhtima seda projekti (et asja ikka õigesti tehtaks). Seda koos peategelasega, kes tunneb sealseid olusid. See soovib, et Luna käiks põrgusse.

Eks algul on veidi keeruline mõista, kuidas ja mis seal õieti toimub, kõik need uued pedagoogilised võtted ja ühiskonnamudelid. Aga noh, vähemalt pole mingi masendav tulevik ja põlvkonnalaevadega ägamine.

V.M. Ayala - Emotional Resonance (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Ühel järjekordsel lahingumissioonil tekib kahe mecha (või kuidas õieti nimetada selliseid inimesel põhinevaid robotisüsteeme) vahel üleliigne kontakt. Nad nimelt suhtlevad ja seda töövälistel teemadel; nende vahel tekib suisa kiindumus, mis süveneb aja jooksul (sest loo peategelane on vähe Mõrvarboti tüüpi tegelane ning manipuleerib infosüsteemidega nii, et nad saaksid edaspidi koos kulgeda). Muidu on nende ülesandeks firma soovil teiste firmade töötajaid hävitada ja turvata varade ülevõtmine.

Need mechad on tõepoolest inimpäritolu: kunagi on need inimesed võlgade katteks sõlminud vastava lepingu ja siis on neid muudetud tööstuslikeks lahingumasinateks, mis suudavad tegutseda avakosmoses ning mida siis ühelt ülesandelt teisele viiakse. Aga mingid inimlikud emotsioonid on neil järel ja nagu näha, ka soov läheduse järele. Kuid … kas sellised süsteemid üldse saavad järelvalve tingimustes midagi sellist saavutada?

Et lugeja jaoks asja veel dramatiseerida, siis loo tegelased on mingil moel LGBT tüübid - aga eks selletagi on omamoodi huvitav probleemipüstitus (noh, lisaks kumab läbi nooruslik kapitalismikriitika), mille lahendus on omamoodi lootusrikas. Eks selline tegelaskond meenutab muidugi Martha Wellsi Mõrvarboti, aga autoritel on siiski vähe erinevad lähtekohad ja suundumused.

Ann Leckie - The Long Game (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis ühelt planeedilt leitud mõistusliku eluvormi vaatepunktist, kel on kange tahtmine oma liigikaaslaste ja taevast saabunud inimeste elu korraldada, ja nende elu lähebki justkui paremaks, sest inimeste lähedalolu pakub ühtlasi kaitset kiskjate eest. Ühe inimesega on võimalik otse suhelda … ja tema kaudu selgub üllatavaid asju. Inimesed elavad rohkem kui ühe aasta, palju kauem kui tema ja ta liigikaaslased. Meie peategelane võtab pähe, et tema tahab ka kaua elada ja seepärast hakkab urgitsema taevast saabunud inimeste laeva kallal.

Mispeale ta võetakse üldse laeva peale ja viiakse taevasse, teistele inimestele vaatamiseks - kui ta muidugi nii kaua elab või ellu jääb, sest seal laevas on veel kummalisi olendeid. Peale järjekordset ohust pääsemist satub ta kokku inimsarnase ja tema mõõtu olendiga, kes hakkab meie peategelasega rääkima - kes on nemad ja kes on inimesed ja mis on õieti inimeste soovid ja tahtmised teistel planeetidel ja kohtudes teiste mõistuslike olenditega.

Et siis Leckie on ette võtnud keerulise ülesande ehk siis inimestest erinevad vaatenurga ja seda veel täiesti võõras keskkonnas. Lisaks tundub, et need inimesed pole enam meiesugused paarituvad inimahvid, vaid omakorda edasi arenenud (see selgub pigem Leckie järelsõnast - teadagi võiksid meist erinevad olendid sõltuvalt oma kogemustest kirjeldada inimesi meile harjumatul viisil). Ühesõnaga on minu jaoks õige keeruline üldse mõista kõiki neid füsioloogilisi küsimusi - kui seda üldse vahendab võõrorganism. 

Keeruline värk, aga omamoodi huvitav; tõlge võiks olla päris intrigeeriv väljakutse. Sel aastal olen lugenud Leckie lühiproosakogu ja eks seegi tekst sobinuks sinna.

Isabel J. Kim - Zeta-Epsilon (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Lugu siis järjekordsest eksperimendist tehisintellektiga, seda siis tuleviku fantaasiates. Et siis tehisintellekti oli püütud kasutada kosmoselendude juhtimiseks - aga kõik sellega tehtud simulatsioonid lõppesid ikka laeva meeskonna hukkumisega; tehisintellekt võttis talle ette antud käsklusi liialt sõnasõnaliselt ning kõikide võimalike variantide ettekirjutamine läks liialt mahukaks.

Kuni siis üks teadlastest abielupaar mõtles välja uuenduse: tuleb teha küborg, inimkehasse on sisse istutad tehisintellekti osa, ning inimene ja tehisintellekt otsustavad üheskoos. Teadlastele sünnib laps Zed ja koheselt istutatakse temasse tehisintellekt Epsilon, keda kutsutakse ta õeks. Seda kuni teismeliseaastateni, mil püütakse Zedile selgeks teha, et tegelikult pole Ep ta õde, vaid ikkagi … masinavärk. Zedil ja Epil on oma arvamus, aga vähemalt teeb poiss näo nagu ta mõistaks.

Nii kasvatatakse temast sõjaväeakadeemias laevakapten ning Zed ja Ep saavadki kolida oma uude laeva, eluks ajaks tähtede vahele seiklema. Ja mis nüüd ees ootabki … kuni ühel hetkel astub Zed avakosmoses laevast välja ja Ep sõidab edasi.

Et siis jah, selline mõrvalugu või nii. Et kas inimkeha ja tehisintellekt saavad üldse koos eksisteerida, kui inimpool on ometi … selline ja keha pole kuidagi surematu. Kuid autor keerab vindi veelkord peale, kuid sellest siin targu ei kirjuta.

James S. A. Corey - How It Unfolds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kõvaulme, mis on ühtlasi vägagi inimliku selgrooga. Ehk siis lugu Roy ja Anjulast, kes abiellusid ülikooli ajal, aga siis mõne aja pärast kasvasid lahku. Sest … tuli sai otsa ja naine läks minema. Mees jäi teda taga igatsema ja lootma, et ehk äkki siiski kunagi saavad nad kokku ja proovivad uuesti.

Saavadki kokku, sest mõlemad osalevad suurprojektis, millega siiratakse inimkonda võimalikult elamiskõlblikele planeetidele. Ainult et põlvkonnalaevade asemel kasutatakse nähtust nimega “aeglane valgus” (slow light), mis siis viib asunike kloonimisandmed koos eluks vajalikuga sihtkohtadesse, kus need siis … ellu äratatakse. Aga nagu esimesed (õigemini küll kes teab mitmendad)  elluäratatud avastavad, võib ka väike tehniline viga (antud juhul tuumareaktoriga) uue inimkonna alge pea koheselt hävitada. Siiski, tühine osa ekspeditsioonidest siiski säilib - kasvõi niikaua, et omalt poolt inimkonna andmeid aeglase valgusega edasi saata. Ja igas sellises rühmas on Roy ja Anjula ning Roy tahaks taas naisega koos olla.

Tekst on esitatud katkenditena eri ekspeditsioonide ajahetkedest ning nii jõutakse lõpuks sadade miljonite aastate kaugusesse tulevikku - mida on vast sellevõrra lihtsam kogeda, et iga kord alustatakse alati sama geenisupi nullpunktist (ühel juhul on küll lühike salvest mitmesaja aasta vanusest  ühiskonnast, mis on selle üpris lühikese aja jooksul ikka tunduvalt, ee, eripärasemaks muutunud). Aga jah, Roy ja tema tunnete ajalugu (või noh, arheoloogia).

Eks see kõvaulme osa ehk aeglane valgus jäi mulle väge hämaraks, aga noh, selles tekstis nagu töötab. Ja no see lugematu arv inimkonna esindajate äratamisi, see on ikka õige laiahaardeline. Kui üldiselt niisugust kõvaulmet ei võtaks lugemisse, aga niimoodi kogumiks, vahelduseks miks mitte.

Martha Wells - Väljumisstrateegia (2024)

 

Jätkub botiseiklus ning Mõrtsukbot avastab, et Mensah on GrayCris korporatsiooni poolt röövitud - sest röövijad arvavad, et nii saaks kontrollida seda, mis andmeid on Mõrtsukbot kogunud nende salajase uurimistöö kohta ehk siis selle va tulnukatehnika keelatud otsingu kohta. Muidugi otsustab Mõrtsukbot vabastada Mensah’. Selleks tuleb reisida korporatsioonide jaama, kus röövitu tuleb kuidagi välja meelitada GrayCrisi valdustest. 

Orbiidil tiirutab Mõrtsukboti endise omaniku sõjalaev, mis peaks justkui toetama Säilitusliidust saadetud läbirääkijaid (kah siis esimesest osast tuttavad tegelased), kuid sõjalaev ei näita mingisugust aktiivsust Mensah’ vabastamiseks. Mõrtsukbot asub tegevusse ning nüüd peab kohtuma õige mitme turva- ja võitlusbotiga. Tulemus pole päris see, mis Mõrtsukbotil meeles mõlkus.

Sarja neljas raamat tundub kompaktsem kui eelmised kaks osa - võimalik, et see on taaskohtumisest Mensah ja ta kaaslastega, ning teose lõpus avaneb kangelasele võimalus legaalselt tegutsemiseks (ja noh, seeria jätkub veel vähemalt kahe raamatu võrra.

“Ma olin võimalikke stsenaariume läbi mänginud, osaliselt sellepärast, et lolle ettepanekuid tegevate inimeste hääli summutada. Mitte et mulle need hääled ei meeldiks - omal tüütul viisil on need justnagu lohutavad ja tuttavlikud. “See oleks keerulisevõitu,” ütlesin ma. Keerulisevõitu all mõtlesin ma seda, et ma sain keskmiselt 85-protsendilise nurjumise ja surma tõenäosuse, ja see oli nii väike ainult sellepärast, et viimase diagnostika järgi oli mu riskihindamismoodul logisema hakanud.” (lk 64-65)

Robert Sheckley: Tont nr 5

 

Hästi sõbralik, soe ja lihtne raamat täis lugusid, mis tegelevad soojade, lihtsate ja inimlike probleemidega.
Lugude ülesehitus on (nagu eelmainitust võib järeldada) lihtne: Enamasti Arnold (keda ma kuskil kolmanda loo keskel juba vabalt Gregorist eristada suutsin) teeb midagi, mis peaks AAA Ässade Planeetide Kahjutustamisteenistuse liikmed ehk Arnoldi ja Gregori rikkaks tegema või vähemalt neid tohutult abistama. Ideel on midagi olulist viga - vahel mina lugejana näen kaugele, et krt, seda ei tasu teha, mida nad/ta just tegema asuvad (päästepaadi lugu - miks neil üldse oli vaja teist nuppu vajutada ja kui asi tööle ei hakanud, juhtmed parandada? Keegi oli selgelt need mingi põhjusega läbi lõiganud!), vahel tuleb probleemi olemus mulle üllatusena. Siis nad rabelevad, on hädas ja jutu lõpuks mõtlevad välja lahenduse. Kõik jäävad ellu. 
Üks klassikalise eradetektiivluse kujuga lugu (tuleb klient, koos minnakse kuhugi, uurijad lahendavad juhtumi, kus on mitu käändu) on samuti. 
Kõik jäävad ikka ellu ja uskuge mind, see ei ole spoiler. 
Need on sellised lood, et kui oled kaks läbi lugenud, siis enne kolmanda alustamist tead, et see lõppeb hästi. 

Kunagi ei ole tegu keeruliste füüsikaliste või tehniliste probleemidega, vaid mingite meile kõigile tuttavate (vähemalt kuulu järgi) küsimustega, mis viidud kergetesse äärmustesse maailmas, kus on võimalikud masinad, mis võtavad ei-tea-kust energiat või masinad, mis suudavad toota absoluutselt kõike või mingisuguste muude imeliste omadustega masinad. 
Lahendused on vahel nii lihtsad, et tegelikult ei peaks töötama, aga kuna autor tahab, siis töötavad ikka. Kuid vahel rõõmustavalt lihtsad, sellised "natuke tervet talupojamõistust ja voilà!" 
Kuna terve mõistuse ülistus on phmt teatamine, et me kõik suudaksime raamatukangelased olla, mõjub raamat ka enesetunnet ja enesehinnangut tõstvalt. 
Rõõmus lihtne lugemine.

P.S. Niipalju, kui juttudes üldse naisi leidub, on nad üpris veidrad olevused. 

Lugemissoovitus
Loteriis varem

Triinu Meres - Plahvatus Le Gynil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Meresi kohta harjumatult sirgjooneline lugu - tekstil on selge moraalne konflikt ning lahendus, mis võiks algatada midagi head. Ei tule ettegi, kas autor on varem sellist kosmoseooperit kirjutanud - peale teist komeeditabamust peab laev lahkuma uuritavalt planeedilt, sest noh, kuidagi tuleks oma elusid päästa. Ent selgub, et üks päästekapsel jääb puudu - ning kapten määrab, et üks meeskonnaliige peab läbima eesootava ussiaugu päästekapslita, mis on enamvähem surmamõistmine. Selleks valitakse üks humanoid, või noh, uue inimtõu bono esindaja, kel võiks ehk kõige enam ellujäämislootust olla. Omal ajal aretati bonosid inimestele teenriteks, kuid ajapikku on need üha enam iseseisvunud. Peategelane otsustab sellise ebaõigluse lõpetamiseks sekkuda.

Nagu öeldud, üsna selge seikluslugu. Mis on aga harjumatu, on see teksti lõpus asetsev üsna selge didaktiline toon, mis on vaat et kuskilt suhtlusõpikust üle võetud. See tundus küll autori senise loometegevuse taustal ootamatult lihtne lahendus - kuigi jah, eks nii saab moraalne konflikt igati selgelt esitatud. Ja eks tekst ole põnev ka.

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel - Vein Naanil (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Lõbus kelmilugu, kus veider koeralaadne olend Naffi tekitab üha suuremaid jamasid - kõigepealt oma elu päästmiseks, seejärel ühise üksuse nimel. Ainult et see üksuse teine pool on kriminaal, kes valmistas pikalt ette tellimustööd, milleks oli ühelt religioosselt planeedilt mingi väärtusliku eseme varastamine - milleks osutus sarkofaag (ja seda saatev munk).

Munk osutus … Ja sarkofaagis on … Sest noh, süüdimatu (?) Naffi teeb toidu ja üksuse nimel kõiksugu süüdimatuid tegusid, mis ta oma partneri vääramatult surmasuhu lükkavad.

Jällegi, ma ei ole kindel, kas ma seda teksti just hope- või lootuspungiks peaksin, pigem selline lustlik ulmeline seikluslugu, ja sellisena igati meelt lahutav. Eks moraalselt hallist alast tullakse viimaks välja, aga see pole just kivist vee välja pigistamine. Kuid nii või naa, tore lõbustav lugu.

loterii

ulmekirjanduse baas

Artur Räpp, Maarja Kruusmets - Tume leek (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Põlvkonnalaev on teadagi probleemide pundar - mida kaugemale jääb stardipunkt, seda segasemaks seal elu läheb. Siinne laev on lahkunud Maalt, kuna sealne ökosüsteem oli hävinemas. Plaanid uuele planeedile jõudmiseks oli paika pandud, aga siis sekkus inimfaktor ja kohtumine tundmatuga. Konfliktide tagajärjeks eelkõige meeskolonistide vähenemine ja vajadus uute kolonistide järele - tuli siis välja valida sobivad tõupullid, kes siis naisi viljastaks. Mis siis omakorda viis selleni, et kõik viljastumisvõimelised naised ei soovi olla viljastatavad. Ja no mis üldse on perekond.

Loo peategelane on raamatukogus töötav viljastumisealine naine, kel on vaid üks tütar. Eks raamatukogu on omamoodi infokeskus, seega laeva võimud püüavad seda samuti kontrollida - milline osa traditsioonilisest minevikust enam ei sobi laeva reaalsusega, mida peaksid naised lugema, et olla võimalikult viljastumisaltid. Noh, raamatukoguhoidja päris nii ei arva nagu on laevas kehtestatud reeglid. Kuniks ta kutsutakse vestlusele, kus tuletatakse meelde reeglite olemasolu. Või muidu … sünnitama.

Eks siit võib välja lugeda, milline on probleemi kese ja milline võib olla lahendus. Aga noh, põlvkonnalaev ja tema eesmärgid - autoridki on osutanud mitmele kitsaskohale, mis headest kavatsustest hoolimata ei ole just sealsele ühiskonnale jätkusuutlikud. Ja eks inimfaktor on ikka see, mis paratamatult kaarte segi ajab.

loterii

ulmekirjanduse baas

Kristi Reisel: Vein Naanil

Totoro loeb seda lugu
erilise mõnuga.

Kõik kiidavad, Nii minagi.
No "kõige ilusam isane" on nii hea, nii õigel kohal ja et tegelikult koerlased niimoodi ei ela ja karja ei jaga, on kukepea. Zetod ongi ju võõra planeedi võõrik eluvorm ja et nad välja näevad nagu rohekad taksikoerad, on pisiasi-pisiasi. 

Lugu on põhimõtteliselt kelmilugu võõralt kinniselt planeedil "paki" äratoomisest ning on ka inimesest keskne tegelane. Ent kuna me näeme toimuvat vähemalt loo esimeses pooles suures osas Naffi silmade (ja nina ja kõrvade ja magude) läbi, on see korraga lõbus, armas ja nii elurõõmu ja lootust täis, et lihtsalt ruigasin rõõmust. 
Põnev oli samuti, loomulikult. Palju takistusi, palju loogilisi ja arusaadavaid, aga ka ootamatuid, nagu ühes õiges kelmiloos olema peabki. Mis on pakis? Kas see on päriselt väärtuslik? Keegi kuskil tahab midagi, aga miks just seda, miks just niimoodi, kas nad on tegelikult ka nõus maksma või mängivad topeltmängu ..? 
Ja tagatipuks teeb Naffi katkist lukku parandades midagi päris ootamatut, mille tagajärjed on veel ootamatumad. 

Kui veel lisasoovitust vaja on, siis algul on umbes sama tundega lugu kui "Tont nr 5", aga edasi läheb põnevamaks.
Võibolla päris lahendus - edasine kava - oli mu jaoks natuke üle võlli. Aga loo väärtust see alla ei too. 

Muide, ma tunnen päriselus üht Paul Mihkelsoni ka. 

Ann Leckie - Night’s Slow Poison (Lake of Souls, 2024)

 

Peale triloogia polegi rohkem Radchi impeeriumi kohta lugenud, ehk nüüd võiks mõelda, kas ikka ette võtta “Provenance” ja “Translation State”. Igal juhul, käesolevas kogumiks on siis sellest maailmas kolm teksti.

Lugu siis ühest noormehest maailmas, millele ligipääs on üsna vaevarikas (selleks tuleb sissepääsu läbida kuus kuud ilma kommunikatsioonivahendeid kasutamata) ja sellele lähenemise saladusi varjatakse igati kiivalt. Kuid Radch on muidugi huvitatud kõige enesele allutamisest ja eks nad katseta kõiksugu spioonide saatmist. Ja valitsev propaganda on, et kui Radch vähegi tõsisemalt vaevuks, saaksid nad sõrmenipsuga allutada endale selle maailma. Aga … seni pole seda küll juhtunud.

Loo teine külg on selle sõdurist noormehe minevik ja sealse maailma elukorralduse kirjeldus - mis ei tundu küll suurt erinevat Radchi kommetest, aga eks saladus peitub pisiasjades. Igal juhul, sõduri senised kogemused viivad ta just selleni, millega ta siis loo finaalis kokku puutub.

Tundub, et Leckie menukas triloogia on andnud hoogu just sellisele nonbinaarsele ulmele, selle järel on tuntust kogunud nii Yoon Ha Lee või Arkady Martine ja mis iganes triloogiad ja diloogiad - ehk siis keerulisemad identiteediküsimused ja komplitseeritumad ühiskonnad. Eks sel kindlasti ole ka varasemaid eeskujusid.

Ann Leckie - Lake of Souls (Lake of Souls, 2024)

 

Leckie tegeleb siin küsimusega, mis on minu jaoks teadusliku fantastika üks intrigeerivamaid väljakutseid - kuidas kirjeldada ja anda edasi täiesti võõra eluvormi olemust. Mingis mõttes on autor läinud natuke kergemat teed - see eluvorm on kujutlusvõimele kuidagi vastuvõetav (inimesed kirjeldavad seda kui “lobster dog”) ja nende ühiskondlik tegevus on omamoodi mõistetav ehk elatakse kogukondades, kus siis igaühel oma ülesanded.

Teiselt poolt on see tekst katastroofilugu - krüounest ärkav antropoloog avastab, et ta on uurimislaevas üksi, tehnika  on kellegi poolt lõhutud ning siin-seal on näha vereplekke. Kes ja  miks sellise hävingu põhjustas, selgub tasapisi, kui antropoloogil siiski õnnestub laevast pääseda sellele veidrale planeedile. Mis on täis erinevaid eluvorme ja inimesele sobiliku hapnikuga.

Lugu on esitatud kahest vaatepunktist - esiteks selle veidra “pärismaalase” poolt, teiseks siis inimesest ellujääja poolt. Kummalgi on oma lugu ja rännak ning ühel hetkel nende ristuvad. Pärismaalaselt saab nö süvavaate (mida on võõrast eluvormist lähtuvalt vahel keeruline mõista); ellujääjalt leitud infokillukestest saab viimaks teada katastroofi saladuse ja ehk ka nende pärismaalaste tekkepõhjuse (mis on, noh, omapärane).

Kokku moodustub omamoodi liigutav tekst.

Jan Kaus - Kohakuti (Looming 3, 2024)

 

Autor on ette võtnud õige suure suutäie - algab tekst kui omamoodi põlvkonnalaeva ja tehisintellekti lugu, siis on mõned põneviku hetked, seejärel tõusevad esile küsimused inimeseks olemisest ja jumalikkusest.

Ja kõik see mahub sekundi sisse, 350 valgusaastat Päikesesüsteemist eemal, kuhu sond on teel olnud 1560422 aastat. Ühesõnaga, teksti esimene pool on justkui kõvaulmeline, aga samas teise poole pigem filosoofilisemad teemad on ikka hulga olulisemad. Ja no posthumaansus. Ja tehisintellekt, mis seda kõike haldab ning reeglid seab - väidetavalt inimkonna huvides (kuigi noh, eks sel tehisintellektil on kõvasti … omapoolset algatusvõimet).

Kaasamõtlemist ärgitav jutt, eks iseasi on, kas see just tavalist ulmelugejat kaasa tõmbab, Kaus ajab eelkõige oma rida.

Malka Older - Cumulative Ethical Guidelines for Mid-Range Interstellar Storytellers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Jutu mõte on selles, et inimesed vajavad meelerahu nimel reaalset interaktsiooni teiste inimestega. Ja kui peaks toimuma reaalsed tähtedevahelised reisimised, siis kõiksugu meelelahutusmeediatest ei piisa selleks, et hoida reisijaid mõistuse juures. Selleks on vaja ikkagi teist inimest (ja inimgruppi), kellega jagada jutte või kogemusi, et saada lihtsalt meelelahutust või midagi õppida.

Tekst on siis ülesehitatud diskussioonivormis, kui sellistel tähtedevahelistel reisidel kasutatavad palgalised jutuvestjad vahetavad mõtteid ja kogemusi seoses nende eetika koodeksiga. Mis on nende töö eesmärk, milliste piirangutega tuleb arvestada, kuidas on kogemused erinevate inimgruppidega. Ja kuidas see kõik neile töötajaile endile mõjub.

Eks see natuke idealistlik tundub, et selline vanamoeline jutuvestmine võiks tegelikult olla turvaliseim viis inimesi mõistuse juures hoida, selliste pikkade reiside puhul; et noh, täiustatud Homeros või nii. Ehk liigoptimistlik, aga küllap ma olen lihtsalt pessimistlikum inimsoo mõistlikkuse asjus.