Sünge fantaasia lähitulevikust,
mis kirjeldab uut liiki terrorismi: „mediaterrorism“ (mida võiks McLuhani järgi
tõlkida meediumiterrorismiks?). Ehk siis võrdlemisi suvaline valgekrae langeb
korraga ohvriks uuele nähtusele – igast multimeediameediumist (ja neid on
tõesti kõikjal) paiskub talle näkku koletud kujutised ja videod kuskil
maailmanurgas toimuvast sõjast. Tapetakse inimesi, lendab kehaosi, brutaalsed
vägistamised ja mis kõik veel. Alati kaasneb sõnum, et just tema on süüdi, et
naisi ja mehi ja lapsi nii võikalt tapetakse. Ja seda näidatakse igas kohas,
mis on võimeline audiovisuaalset sõnumit edastama. Et tulevik on muidugi väga
ja väga ekraane (ja reklaamidroone) täis tuubitud, tähendab see tahtmatut
interaktiivset lahingukogemust 24/7. Ja nii päevi ja nädalaid ja kuid järjest.
Miks just tema välja valiti, jääb
selgusetuks (kõndiv reklaamipomm?), igal juhul kaasinimesed ei suuda seda
endaga sõjamultimeediat kaasas kandvat meest välja kannatada ning ta jääb ilma
naisest, sõpradest ja töökohast.
Loo lõpplahendus on siiski vähe
isemoodi ja jäi mulle vähe segaseks, oodanuks justkui midagi … teravmeelsemat. Seda
teksti lugedes meenus ajuti Susan Sontagi essee Teiste valust. Et mida peaks
tegema lääne inimene, kui tema elustandardi säilitamise nimel tehakse kuskil
mujal õige koledaid tegusid. Nagu loo finaalist selgub, on autoril eelkõige
peas infoühiskonnaga kaasnev probleemistik, üksikisiku privaatsus ja mis kõik
veel. Wolven muidugi mõnuga kujutleb seda totaalmeediailma (ka autori eelmine tekst on enamvähem samasse auku), kus reklaam ronib kasvõi nõelasilmast välja
ning inimese roll on eelkõige olla tarbijaks. Go Übervision!
