Karin Tidbeck - Aunts (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Ikka päris õudne lugu Tädi nimelistest inimolenditest (või midagi), kes söövad end hiiglaslikeks, et siis … rasvast ja lihast ja sisikonnast tühjaks voolata (no nahkki leiab kasutust). Ning südame küljes on uus väike Tädi, kes end täis pugib, muuhulgas toitudes eelkäija lihast ja verest ja pekist.

Tädide eest hoolitsevad Täditütred - valmistavad neile süüa ja söödavad, niisamuti hoolitsevad nende kehade ja nende jäänuste eest; süüa saavad sellest piskust, mis Tädidel söömata jääb (no kui midagi ripub suu küljes vms).

Selline lummav kannibalistlik harmoonia peitub ühes pargis, suures klaaskastis, kuhu pealtvaatajaid just ei satu. Aga ükskord on keegi seal klaasi taga neid jälgimas, ja seejärel peale Tädide lõhkemist pole enam nende südame küljes või üldse kuskil mujal neid uusi Tädisid. Täditütred … otsustavad ise hakata Tädideks. Aga kes neid toidab, kui nad ise ei suuda enam liigutada?

Kas nüüd just sürreaalne … küll aga päris eemaletõukav lugu - mitte et see senise lugemiskogemuse põhjal Tidbecki puhul just üllataks. Selle autori fantaasia töötab ikka väga teistmoodi ja selle toimimisest ei pruugigi täielikult aru saada (nagu - kes seal klaasi taga oli ja mida ta põhjustas, et sealse korrapära rikkuda). Aga noh, värskendav.

Karin Tidbeck - Migration (Fearsome Magics, 2014)

 

Senise kogemuse põhjal näib, et Tidbeck kirjutab nõudlikke ja huvitavaid tekste, kuid selle loo puhul ei oska muud öelda, et tegu on nõudliku jutuga - huvitava osa poolt on kas lati alt läbi jooksmine või selgelt ülepingutamine (ehk siis pigem lugeja probleem). Igal juhul oli selle jutu lugemine üks paras pingutus, ka ülelugemisel ei hakanud jutu loogika selgemalt tööle.

Muidugi oleks lihtne öleda, et tegu on sürreaalse maailmaga ja kas tegu on üldse nö fantasyga - antoloogia põhjal nagu peaks, aga see antoloogia on erinevate katsete põhjal kuidagi üldse … haakumatu (oeh, “Aberration” on ainus tekst siin blogis, millele olen andnud nii madala hinde). Sürreaalsuse lipuga lehvitamine oleks liialt lihtsama tee valimine, aga … ma ei jaksa enam selle teksti üle mõelda.

Niisiis, ühes … maailmas on migratsioon, kus inimgrupid käivad sealse loogika järgi ehk ringiratast eri asualade vahel. Omamoodi nagu nagu aastaaegade vahetumine - jah, peale talve tuleb ikka kevad ja ka suvi, aga õieti milline kevad või suvi, milliste jääkidega eelmistest aastaaegadest. Aga jah, ka see oleks liialt lihtne seletus, sest maailm on kui sürreaalne lavastus või nii. Või midagi sellist.

Karin Tidbeck - The Last Voyage of Skidbladnir (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugu laevast, mis … toetub krabilaadsele hiiglaslikule olendile, kes/mis suudab “ujuda” eri maailmade vahel. Ainult et see “laevamootor” on haigeks jäänud ning kapten plaanib olendi lihaks müüa ning saadud raha eest uue ja väiksema mootori osta.

Laeva tehnik … on sügavalt sisse võetud “mootorist” ning tal õnnestub kaaperdada see sõiduk ning juhib selle ühte mahajäetud maailma - kus see krabimootor valib uue, suurema kesta, ning edasi sõidab krabimootor kuhu iganes soovib …

Lugu on jutustatud läbi inimesest nö junga silmade, kes järkjärgult avastab selle laeva saladuse ning osutub seejärel kaaskaaperdajaks. Nüüd, kui krabi vaba on, saab ta küllaga võõraid maailm külastada, nagu ta enne laevale tööle saamist unistas. Ainult et … kui kauaks? Mis saab, kui mootor otsad annab? On tal üldse lootust koju naasta?

Mingi mõttes nagu harjumatu, et tegu pole tehisintellekti sisaldava looga (lendav laev!), vaid et ongi selline … elav olend; mingis mõttes annab see tekstile juurde justkui inimlikku kui ka mütoloogilist mõõdet - kuivõrd kirjeldatud maailmad pole tõesti just inimpärased kohad. Hea tekst.

Karin Tidbeck - A Fine Show on the Abyssal Plain (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

Sürreaalsevõitu lugu üleloomulikust teatritrupist, mis vajab oma esinemisteks publikut, aga et …  Ühesõnaga, lugu on hea ja huvitav ja nägemuslik, aga et seda üheselt mõista ja midagi põhjapanevat öelda, selleks ma pole võimeline. Eks nii võikski öelda, et tegu on pigem fantaasiamaailmale olemusliku tunnetusega, selle reaalid ja seadused; tähtis on mäng ja mängu ilu (mitte ainult sellepärast, et tegemist teatritrupi ja selle improvisatsioonidega), mitte hoolikalt kavandatud teekond punktist A punkti B. Kuigi loo puänt kui selline on kenasti nukkervalus. Kui selline.

Kahtlemata pole kerge kirjutada sürreaalset teksti, mis peale autori võiks ka lugejatel kujutlusmaailma tööle panna. Noh, seekord vist õnnestus.

Karin Tidbeck – Sing (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 8, 2014)

Lugu, mis räägib ehk transhumanistlikest inimestest, kes elavad endisel kaevandusplaneedil, ning on pidanud kohanema sealsete veidrate... oludega; ehk on lasknud end nakatada kohalike parasiitide poolt (eksole, juba planeet ise on moondanud inimkeresid). Nimelt on probleem selles, et planeedil on kolm kuud, mis nähtavale ilmudes mõjutavad vägagi sealsete inimeste eluolu. Ja et nende mõjudega edukamalt hakkama saada, tuleb lasta... sisemust muuta. See operatsioon sooritatakse imikueas, kõrvalnähtudeks on parasiidi mitteomandamine (ehk siis sealsetes tingimustes nö invaliidistumine) või hukkumine.

Loo peategelaseks on nö invaliid, kel pole „seda“ võimet. Üldiselt on temasugused ühiskonnast väljatõugatud, kuid Aino (enamik tegelasi on soomelike nimedega, tegemist on ikkagi rootsi autoriga) töötab rätsepana, mis võimaldab tal mingilgi moel sõltumatult hakkama saada. Sellele Kiruna nimelisele endisele kaevandusplaneedile saabub aga bioloogist uurija, kes on võlutud kohalikust lihtsast elust, parasiidisüsteemist ja nende kolme kuu mõjudest. Aino kui väljatõugatu ehmatuseks suhtleb see bioloog temaga ning nad koguni armuvad. Kuni mees saab teada, kuidas see parasiidi istutamine käib...

Ühesõnaga, päris alien lugu, kõik need inimolendid, kes kohanenud planeedi oludega (ka bioloogil on oma sünnipära tõttu eriline kehaehitus). Muidu toredad inimesed, aga... väheke tõrjuvad teistsuguste vastu. Sci fi värk.