Robert Sheckley: Tont nr 5

 

Hästi sõbralik, soe ja lihtne raamat täis lugusid, mis tegelevad soojade, lihtsate ja inimlike probleemidega.
Lugude ülesehitus on (nagu eelmainitust võib järeldada) lihtne: Enamasti Arnold (keda ma kuskil kolmanda loo keskel juba vabalt Gregorist eristada suutsin) teeb midagi, mis peaks AAA Ässade Planeetide Kahjutustamisteenistuse liikmed ehk Arnoldi ja Gregori rikkaks tegema või vähemalt neid tohutult abistama. Ideel on midagi olulist viga - vahel mina lugejana näen kaugele, et krt, seda ei tasu teha, mida nad/ta just tegema asuvad (päästepaadi lugu - miks neil üldse oli vaja teist nuppu vajutada ja kui asi tööle ei hakanud, juhtmed parandada? Keegi oli selgelt need mingi põhjusega läbi lõiganud!), vahel tuleb probleemi olemus mulle üllatusena. Siis nad rabelevad, on hädas ja jutu lõpuks mõtlevad välja lahenduse. Kõik jäävad ellu. 
Üks klassikalise eradetektiivluse kujuga lugu (tuleb klient, koos minnakse kuhugi, uurijad lahendavad juhtumi, kus on mitu käändu) on samuti. 
Kõik jäävad ikka ellu ja uskuge mind, see ei ole spoiler. 
Need on sellised lood, et kui oled kaks läbi lugenud, siis enne kolmanda alustamist tead, et see lõppeb hästi. 

Kunagi ei ole tegu keeruliste füüsikaliste või tehniliste probleemidega, vaid mingite meile kõigile tuttavate (vähemalt kuulu järgi) küsimustega, mis viidud kergetesse äärmustesse maailmas, kus on võimalikud masinad, mis võtavad ei-tea-kust energiat või masinad, mis suudavad toota absoluutselt kõike või mingisuguste muude imeliste omadustega masinad. 
Lahendused on vahel nii lihtsad, et tegelikult ei peaks töötama, aga kuna autor tahab, siis töötavad ikka. Kuid vahel rõõmustavalt lihtsad, sellised "natuke tervet talupojamõistust ja voilà!" 
Kuna terve mõistuse ülistus on phmt teatamine, et me kõik suudaksime raamatukangelased olla, mõjub raamat ka enesetunnet ja enesehinnangut tõstvalt. 
Rõõmus lihtne lugemine.

P.S. Niipalju, kui juttudes üldse naisi leidub, on nad üpris veidrad olevused. 

Lugemissoovitus
Loteriis varem

Robert Sheckley - Diplomaatiline puutumatus (Täheaeg. Talv 1991, 1991)

 

Juhtub Stephen Hawkingi õudusunenägu, ehk tulnukad on välja peilinud Maa. Vähemalt on neil niipalju taktitunnet, et esimesena saabub siia saadik, et teatada maalastele nende ühinemisest impeeriumiga, mida saadik esindab. Selline lähenemine ei tekita just vaimustust ning ameeriklaste juures viibivat saadikut üritatakse hävitada, enne kui temast lähtuv signaal lõplikult fikseerib Maa asukoha.

Püstol, gaas, viirused, radiatsioon, kivikirves, psühhoterror, tuli, hape, kiskjad ja mis iganes vahendid, millega on võimalik Maal elu hävitada. Saadik vaid naeratab. Aga on veel üks jõud, mida katsetatakse viimases hädas.

Omal moel päris vaimukas klassikaline tekst, mis on ilmestatud suure koguse musta huumoriga (noh, selle autori pärast need esimesed Täheajad raamatukogust üldse laenutasingi) ehk kena näide inimtsivilisatsiooni arengust ning võimest reageerida mõistusele mõistmatule.

Robert Sheckley - Magic, Maples, and Maryanne (Year's Best Fantasy 1, 2001)

Lihtne, aga vaimukas lugu isehakanud võlurist, kel on valida, kas jätkata maagia praktiseerimist või kogeda elus vähe huvitavamaid hetki (sest maagia ajalugu uurides on ta paratamatult tähele pannud, et võlurid pole just õnneliku isikliku saatusega mehed).

Niisiis, kauabamajas teenindajana töötav mees on avastanud, et pea igaüks võiks maagiaga tegelda ja edukalt – juhul, kui sellega mitte liigset kasu taga ajada ja oma rituaale tuleb vaid enda teada hoida (ajalugu on täis hoiatavaid näiteid võluritest, kes on kuulsuse tipul põrmu vajunud jne).

Ükskord aga proovib ta oma kaubamaja laoruumis, et kas tal õnnestuks Donna Karani jaki taasloomine … ning jäi seejärel juhatajale vahele nelja maagiliselt loodud firmajakiga. Viimaks laseb poe juhataja tal tõestada, et mees on tõepoolest võimeline maagiat kasutades midagi looma (muidugi, nagu mees teab kogemustest, oleneb see sellestki, mis tujus teispoolsuses ollakse) ning koos äripartneritega pakuvad sellele isehakanud maagile vaikse elukoha linnalähedases majas, kus see saaks omaette praktiseerida ja mis iganes ka õnnestuks teispoolsuse abil saada – müügitulud jaguneksid pooleks võluri ja partnerite grupi vahel.

Aga nagu ikka, siis sekkub kogemata kombel tegevusse naine, kes paneb maagil mõtted … vähe teistmoodi jooksma. Ja teispoolsusel … on omad nõuded.

Nagu öeldud, tegu pole eksperimentaalse loomega, Sheckley veeretab mõnusat jutuvestmist, mille tulemuseks olev puänt peaks ka lugejaid rõõmustada.  Ja noh, autor oma leebel moel ei peta meid.

ulmekirjanduse baas

Robert Sheckley – Tont nr 5. Kõik Gregori ja Arnoldi lood (2016)

Orpheuse Raamatukogus on seni ulmehuumorit ilmunud vaid Strugatskite lühiromaanis, mööndustega võib naljakaks pidada Beljajevi campi. Eks huumorit on paratamatult keerulisem kirjutada kui mõnd lennukat seiklust või eksistentsiaalse kallakuga teksti – loo puudusi saab varjata või tõlgendada mitut moodi, aga kas lugu on naljakas või mitte, see selgub üsna selgelt. Ja siis veel huumorimeele erinevused...

Käesolevasse raamatusse kogutud 8 teksti on minu meelest päris naljakad ja meelelahutuseks igati sobivad. Kaks mõtlevat pead (või aferisti) otsustavad elatist teenida planeetide kahjutustamisega, ainult et uutel väiketegijatel pole turul ruumi ja seepärast tuleb vastu võtta igasugused pakkumised – sellised, mis ei käi kokku ettevõtte profiiliga (nt kahjurite hävitamine) või mida suurfirmad ei taha ühel või teisel põhjusel teostada. Lood on jutustatud Gregori poolt, kes on nö mõistlik pool sellest avantüristide duost, kuid kes ometi laseb end kaasa haarata Arnoldi pakutavatest afääridest (eelkõige see tehnika, mida vanakraamimüüja neile nii odavalt parseldab – päästepaat, igitootja jne).

Nagu öeldud, on huumori kirjutamine enam kui keeruline, aga Sheckley saab sellega hakkama (muidugi, eks see oleneb vastuvõtusituatsioonist, viimati püüdsin lõbu nimel Douglas Adamsit lugeda, kahjuks jäi kuivaks). Lood on enamvähem ühe klišee järgi – partnerid vaevlevad puuduses, saabub päästerõngas, mis aga osutub hoopis keerulisemaks kui Arnoldi optimistlikus nägemuses (no Gregor näeb kohe alguses, et... pole kõige parem tehing), seejärel selgub kohapeal, et lood on veelgi hullemad (no tõepoolest, hullunud päästepaat, säravaim kõrvaltegelane), kuni viimaks õnnestub kuidagi välja rabelda – järgmise äpardunud lepinguni. Lood pole kontimurdvad ega muutu tüütuks, see ongi peamine; ning ega sa oota, et oleks miski sügavam tagamõte vms. Meelelahutus iseeneses.

 

lugemispäevik

Robert Sheckley – Pilet Tranaile (Pilet Utoopiasse, 2007)

Mujal on elu ikka parem kui siin ja praegu, ja kui see mujal on eriti eriti kaugel, siis on kindlasti seal... utoopiliselt mõnus. Nii kuuleb insener Goodman, et galaktika äärealal on Tranai planeet, mis on just see, mida ta vajab – õnnelik ja ideoloogiavaba koht. Läbi kõikvõimalike raskuste ja seikluste õnnestub tal viimaks sinna galaktika pärapõrgusse välja murda, ja tõepoolest, eluolu on kui vastand Terral kogetule. Puudub kuritegevus, puudub vaesus, puuduvad totakad formaalsused... ainult sünnitusealisi naisi nagu napib. Aga siiski – pakutakse talle võluvat kaaslannat, kellesse Goodman rapsti armub jne. Lisaks on mehel esmapilgul vastuoluline töökoht, kus ta peab (no muidugi ei pea, tegemist ikkagi Tranaiga!) tegema kodutööroboteid aeglasemaks ja ebakindlamaks – et inimesed saaksid oma agressioone robotite lõhkumisega välja elada. Kõik on veidralt kena ja kahtlane, kuni ühel õhtul röövitakse tänaval Goodmani kogu raha ära. Ja seda planeedil, kus ametlikult puudub kuritegevus ja vaesus! Pole häda. Ta abiellub selle imekauni noorikuga ja püüab tema abil kehtestada terralikku naisesse suhtumist – naine tehku tööd ja olgu köögis. See püüdlus laheneb värskele abielumehele katastroofiliselt, sabaliputav Tranai näitab kihvu. Mis saab tublist Goodmanist?

ulmekirjanduse baas

Robert Sheckley – Tont nr. 5 (Lilled Algernonile, 1976)

Üsna humoorikas ulmetondilugu. On kaks noort ettevõtjat, kes tahavad märki maha saada planeetide kahjutustamise äris. Neile saabub pakkumine, mida ükski muu selle eriala ettevõte pole vastu võtnud – teha kahjutuks planeet, kus puudub igasugune loomne elu või muu häiriv tektooniline tegevus, ent oleks justkui... tondid. Uskumatu lugu, tonte usuvad ju ainult lapsed. Võetakse töö vastu, lootuses sellega oma noorele ettevõttele nime teha. Üks osanikest maandub paradiislikule planeedile, kus on kõik rahulik kuni ööni, mil... hakkavad turvamajas end liigutama tooli korjale pandud riided, need tulevad suisa meest kägistama. Ja järgnevatel öödel läheb üha hullemaks, tulevad järjepanu aina koledamad tondid, kellest lapsepõlves poisikestena juttu oli. Lõpuks selgub, et planeedil on selline gaas, mis põhjustab niisuguseid hallutsinatsioone. Mees korjatakse planeedilt üles ja hakatakse tagasi sõitma. Lõpp hea, kõik hea? Ei... nüüd immitseb kosmoselaeva See Kõige Hirmsam Tont, mille vastu ei aita midagi. Kui, siis...

ulmekirjanduse baas

Robert Sheckley – Seitsmes ohver (Pilet Utoopiasse, 2007)

Lugu maailmast, kus ei taheta enam sõda pidada – veel üks maailmasõda (seitsmes?) ja ongi inimsooga kööga, hävitusvõime on liialt võimas. Selle asemel on tapahimu rahuldamiseks seadustatud nö sportlik tapmine – kui tahad tappa, siis pead end registreerima ja seejärel saad teate selle inimese kohta, keda sa võid järgnevate nädalate jooksul mõrvata. Mõrvatav on samamoodi registreerunud ja saab teate oodatava atentaadi kohta – kui soov tappa, pead olema valmis selleks, et sina oled järgmine kord ohvrikandidaadiks.

Prestiižne on kuuluda Kümne Klubisse – sa oled mõrvanud kümme juhuslikult loositud sihtmärki ning samamoodi tapnud kümme sulle atentaadi sooritajat (ehk siis kokku on meistri hingel kakskümmend inimelu; samas jäi natuke selgusetuks, et mis saab maniakkidega, kel soov rohkemaks). Nojah, selline jahitegevus on vastuvõetav ligi veerandile inimkonnast, ülejäänud püüavad atentaatide keerises mitte jalgu jääda (kõrvalseisja tapmise eest on karistuseks tingimusteta surmanuhtlus). Et atentaaditurg on selline nagu ta on (õilmitsev!), siis on progressiivselt arenenud kõiksugu atentaaditaristu pakkumine – riietus, erirelvastus, igasugu nuhkimise abitööd.

Jutt siis sellest, kuidas üks tubli pudupoodnik saab rõõmustava teate, et talle on seitsmes ohver välja loositud (niisiis on ta seni sooritanud 6 mõrva ja tapnud 6 assassinit). Mees läheb elevile ja sõber õnnitleb teda – iga sammuga aina lähemale ihaldatud Kümne Klubile. Aga mis siis korraga selgub, mõrvatav on nooremapoolne naine, ning mees kahetseb, et milliseks häbiks see ta sotsiaalsele renomeele olla võib, naisetapmine pole kunagi kena. Aga mis teha, tuleb teha. Ja ta läheb New Yorki mõrvakomandeeringusse. Peagi leiab ta selle võimaliku ohvernaise, kes ei varjagi ennast (mõrvatavaid teavitatakse eelnevalt, et sellest kuupäevast peetakse talle jahti), istub aga iga päev nukralt välikohvikus vesiste silmadega. Ülimalt ebatüüpiline! Mees valmistub mitmel korral naise koksamiseks, aga ei suuda – naise silmnähtav kurbus poeb hinge, ning lõpuks läheb ta naisega hoopis juttu puhuma. Ning armub ülepeakaela ja tunnistab teisesoolisele, et tema pidigi kurval kaunitaril tossu välja laskma. Ja siis läheb nii nagu ikka tõsiste romantiliste püüdluste puhul. Toss lastakse välja.

ulmekirjanduse baas