Et siis, vene sotsiaalne ulme,
düstoopia 21. sajandi alguse Venemaast. Romaan ise ilmus 1999.
aastal, seega tollal kirjeldas vägagi lähedast tulevikku. Eks
muidugi on peale lugemist see vana jutt, et venepärane ulme on üsna
selgelt ära tuntav, ikka need vestlused ja molud ja olud. Romaani
võiks omamoodi pidada postsovetlikuks strugatskiks – on
düstoopiline ühiskond, on irreaalne vägivald, on lõputud arutelud
tulevikust ja ühiskonnast ja inimeste jätilisusest. Ebaõnnestumine
ja teatud masohhism. Erinevalt Strugatskitest sai siis asjadest
kirjutada turumajandusliku hoogsuse ja võimalustega, on see siis hea
või halb, maitseasi. Autor on ehitanud romaanile ka metatasandi, nii
raamatu algul kui lõpul on mitmed kirjutised ja tõlgendused
käsitletud ajajärgust ja romaanist endast jne.
Lugu ise keskendub olukorrale, kus
Venemaal toimus 20. sajandi lõpul riigipööre – et kord majja
lüüa. Selleks tuli vabaneda igasugu jätistest, kes eluolu
mürgitasid – niihästi oligarhid, narkomaanid, kurjategijad kui ka
väärastunud inimesed. Loodi Sotsiaalse Julgeoleku Agentuur, mille
ülesandeks oli välja juurida ühiskonda segavad tegelased. Need
siis arreteeriti ja saadeti laagrisse ümberkasvatamisele või
sunnitööle (kümne aasta jooksul sattus sinna kuni 15 miljonit
inimest), või siis füüsiline hävitamine. Ja tõepoolest, peale
massiarreteerimisi ja tapatalguid on romaani tegevuse ajaks, kümme
aastat peale putši, Venemaal kuritegevus pea nullilähedane, rahvas
peab korrast kinni ja Moskvas on koguni linnaõhk tervislikumaks
läinud. Aga teadagi, kui must töö on tehtud, siis mida teha
mustatöötegijatega, kes senini linnatänavatel longivad ja
tegevusetuse käes piinlevad? Kes läbielatud tapatalgutest on
psüühiliselt õige ebastabiilne element jne? Ühesõnaga,
Sotsiaalse Julgeoleku Agentuuri töötajad ehk väljapraakijad
tunnevad ängistust oma tuleviku pärast – ja põhjendatult.
Romaan kirjeldab ühe teenelise
väljapraakija Pavel Gussevi eluolu neis uutes tingimustes,
meenutused olnust ja tulevikuperspektiivide tumenemist jne. Et
tegemist on just asjaosalise vaatepunktiga, siis näebki teatud
eneseõigustust või ka ohvrimeelsust teostatu suhtes. Pealegi,
Gussev on selles väljapraakijate kambas pigem üks helgemaid päid,
omal moel humaansemgi. (Muidugi, see on nüüd lihtsustatud
lähenemine Gusseviga seotud asjadest.) Aga eks ajaloorattad
ragisevad oma paratamatus rütmis ja nii siis kihutabki romaan
vältimatu konflikti poole.
Divovi romaani võiks pidada omamoodi
rahvuslikuks masohhismiks. Et jah, on kallis Venemaa, mis on ometi
võimeline igasugu jälkusteks, aga näe, ikka püsib edasi. Autor
õrritab lugejat mitmete küsimuste ja lahendustega, mis oleks ehk
veeks kõiksugu äärmuslaste ja vandenõuteoreetikute ja
ühiskondlike vaenajate veskitele. Või olen liigselt harjunud
lääneliku ulmega, kus igasugu totrused pole nagu... teemaks.
Et jah, selline hoiatusromaan, mille
eesmärgiks lugeja ärritamine. Eks 15 aastat tagasi oleks see
olnud... nägemuslik, praeguses olukorras ei pane suurt imestama,
tekitab lihtsalt vastiku tunde. Kui soov seda tunnet täiendada,
tasub võtta järgmiseks Sorokini tõlked.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar