Raamatu huvitavaim külg on Lusitania
nimelise planeedi ökosüsteemi kirjeldamine, kes on need põrsikud
(ehk tulnukate rass nagu “Enderi mängus” olid hirmuäratavad
satikad), kuidas nad toimivad ja paljunevad jne – sama kummaliselt
või võõralt nagu teised Lusitania floora ja fauna esindajad. Kohe
näha, et... teine rass ja planeet (muidugi, planeet, ise on küll
üsna maasarnane, ikka vesi vuliseb ja õhk inimestele tarbitav –
tõsi küll, planeedi looduses peitub üks tume saladus).
Aga ülejäänud osa romaanist on üsna
kõrgpateetiline ulme. Ender / Surnute Eest Kõneleja kui
maailmapäästja, silmade avaja ning rahu ja tõe laialilaotaja,
lisaks veel kalkide ja haavatud südamete murendaja. Ender päästab
põrsikud, äratab ellu satikad, pakub Lusitania kolonistidele uue
tee. (Muidugi, paistab, et Enderi kolmandas raamatus “Ksenotsiid”
tuleb uuesti hakata piike murdma Lusitania ja humaansuse eest.)
Sarnaselt Simmonsi Hyperion-Endymion
romaanidele paistab Card uskuvat, et kristlus ja selle eri vormid
(katoliiklus, protestantism, kalvinism ja senikogemata uued sektid)
jätkavad aastatuhandete jooksul oma Maalt alanud võidukäiku (kuigi
islam jms niisamuti laialt levinud), nii on selles romaanis mitmeid
kokkupuuteid ja probleeme kristluse eri vormidega. Noh, kuni Ender
need esilekerkinud erimeelsused selleks korraks ära silub. (Kas
Ender on miski kristluseülene nähtus?)
Raamat on huviga loetav ja omal moel
mõttetihe, aga mingil määral üsna häirib see üleüldine
positiivne programm, mis Lusitanial lõpuks kõik nii heaks muudab
(eks iseküsimus ole, kas tegelikult sealse ökosüsteemiga
eksperimenteerimine on ikka kohalikele kõige parem – kui lisaks
inimestele hakkavad seal veel askeldama satikad oma vajadustega). Aga
küllap siis Ender taas kõik õigeks keerab. Sest Ender on hea.
(Hoolimata suurima massimõrvari reputatsioonist.)
Kaanekujundus on toredalt napp, ent
samas tõesti erinev sama kirjastuse poolt üllitatud sarja esimesest
raamatust. Ei oskagi öelda, miks käesoleva raamatu kohta igasugust
mulli kirjutan, lugemine läks päris ludinal ja oli põnevgi, ent
samas häiris see üldine positiivsus, igale halvale leidub seletus
ja lõpuks on kõik head; probleemsetest kolonistidest puhkevad õide
õitsvad lillelapsed, põrsikud arenevad mühinal ja sitikad saavad
taassünnivõimaluse. Lääge nagu. Sügavamõtteline jne, aga
ikkagi, lääge. Autori õhin ei lähe minu jaoks tööle.
“Miro klammerdus häälekõla külge, püüdis seda vihata, aga ei suutnud, sest ta teadis, ega suutnud end petta, ta teadis, et Ender oli hävitaja, aga see, mille ta hävitas, oli illusioon, ja illusioonid pididki purunema. Tõde põrsikute ja tõde nende endi kohta. Kuidagi suudab see igivana mees näha tõde – ning see ei pimesta teda ega aja hulluks. Ma pean kuulama seda häält ja laskma selle väe endasse, et ka mina võiksin valgusesse vaadata ja ellu jääda.” (lk 334)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar