Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline,
siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti
etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel
kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides
tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on
üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.
Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4
esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne
etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja
selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset.
Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas
kahjustada või karistada.
Tänav-Taeli “Manajad” jätkab
esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo,
folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab
sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga
paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut.
Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.
Heinsaare “Tiigi sünd”
demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema
küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks
selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest
(teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid
tekitab).
Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke
kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv
tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress
ikka kannab loo lõpuni välja.
Merese “Võtja” on huvitav
lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk
175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines
on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti
sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida
kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust
läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad
tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb
segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).
Kivirüüti “Metsavana maja” on
pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või
õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi
õuduskirjanduse hindaja või austaja.
Kui kogumikust midagi esile tõsta,
siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja
Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises
võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii
mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau,
Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb
kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu
tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva
tulemuseni?
Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga
selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius,
altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.
ulmekirjanduse baas
reaktor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar