Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Marslaste teine sissetung (2015)

Huvitaval kombel on see päris loetav lühiromaan, just nagu järelsõnas rõhutati. Eks vähe häiri see mütoloogiliste nimede kasutamine, aga küllap oli seda autoritele vaja suuremaks üldistusjõuks.

Lugu siis sellest, kuidas ühes (nõukogulikus) väikelinnas kogetakse marslaste invasiooni. Ühel öösel on justkui maavärin ja kauguses ilmatu tulelõõm, aga ajalehed kirjutavad seejärel, et 200 km kaugusel katsetati pidustuste tarvis ilutulestikku jms (tavaline dilemma, et ajaleht valetab otse näkku). Keegi linnaelanikele toimuvast õieti midagi ei räägi, on vaid segased kuulujutud ja kroonulik tühitähi. Järgmistel päevadel hakkab meedias üldse arusaamatu jutt maomahlast ja selle kogumisest – linlased on kerges segaduses, midagi peaks selle oletatava marslaste ohu vastu tegema, aga samas on palju muudki teha, näiteks klatšida ja kõrtsis aega veeta.

“Sel hetkel oli mulle lõplikult kõik selge. Toimuvad suured sõjaväemanöövrid – võib-olla isegi tuumarelva kasutamisega. Tasus ära see aiamaa tarastamine.” (lk 11)

Rõõmustav on see, et lühiromaani tegelasteks on peamiselt vanemad, auväärsed mehed – need eatud kangelased, kes nooruses kõiksugu raskusi üle elanud, mistõttu nüüdki kõvasti teotahet täis (no kui jääb aega üle klatšimisest ja erinevate asutuste külastamisest). Eks on ka noori tulipäid, kes kaovad kuhugi lähikonda marslastega võitlema... aga nagu peagi selgub, on see üsna totter ettevõtmine, mõttetu idealism – sest ega need marslased nii hullud polegi.

Üsna vahvalt on kujutatud, kuidas väikelinna meelsus muutub – milleks on vaja asjatuid segadusi, kui rutiin saab vanamoodi jätkuda, kui see rutiin saab koguni mõneti parema kvaliteedi (sinine leib!); mis siis vahet on, kes või mis sind valitseb või tarvitab? Ei oskagi öelda, kas tegu satiirilise hoiatusromaani või kirjandusliku uuringuga inimeseks olemisest. Ühelt poolt justkui kolkaliku mentaliteedi kriitika, teiselt poolt... mida sa kritiseerid põhiolemust, mida pole võimalik muuta? Ehk siis kokku moodustub päris huvitav jutustus inimeseks olemisest – ideaalides võime kõik olla vahvad ja omapärased ja iseseisvad, aga loomulik olek on siiski... no peamine, et saaks mõnusalt olla ja suurt miski ei torgiks.

ulmekirjanduse baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle