Eks kirjastust inspireeris tõlkima
selle romaani eestlasest peategelane (muuhulgas on raamatus kerge
visioon Eesti ja, ee, Lahemaa tulevikust), kes olude sunnil satub
seiklema ja põgenema tuleviku Euroopa uutes ja vanades osades. Ja
nagu ikka, on tulevik õige tume. Tekstis on kolm liini, mida
sõltuvalt maitsest võib endale esiplaanile seada – esiteks
põnevuslugu, teiseks visioon meile tuttava läänemaailma
muutumisest 21. sajandi probleemide käigus, kolmandaks siis raamatu
lõpuosas avalduv ulmelisem lugu, mis omakorda annab loetule uue
tõlgenduse. Ühesõnaga, paranoiatihe tekst, peategelane Ruudi satub
sellise masinavärgi lõugade vahele, et...
Tunda on, et tegemist üsna britiliku
vaatenurgaga Mandri-Euroopa lähitulevikust, Euroopa Liidu olemusest
ja eurooplaste muidu narrusest (seda eriti raamatu algul poolakate
puhul). Samuti mõtteline pingpong teemal, mis võiks kaasneda
Šotimaa iseseisvumisega, autor viskab siin vimka ja annab Šotimaa
liitlaseks Hiina, mis pakub majandusraskuste ületamiseks raha ja
saab vastutasuks kasutada sealseid mereväebaase – mis omakorda
vihastab välja nii inglased, ameeriklased kui eurooplased.
Autor jätab mõneti häguseks,
millisel kümnendil just tegevustik toimuda võiks – raamatu
tagakaan mainib 21. sajandi teist poolt, samas nii Eesti kui teiste
postkommunistlike riikide puhul on senini oluline Teise maailmasõja
ja nõukogude aja pained. Nii mäletab 30-aastane Ruudi nõukogude
ajaga seonduvaid värke, mõni tegelane on kokku puutunud Berliini
müüriga jne. Aga eks see ole autori vabadus ajalooainese
kasutamisel. Romaanis kujutletud tehniline tase on üsna praeguse aja
moega, vaid mõned vidinad on vingemad – eks sedagi võiks
tõlgendada, et peale pandeemiat ja sõda terrorismiga on põhiaur
kulunud ellujäämisele, mitte kosmose avastamisele. Raamatu lõpp
kipub mõneti sarnasele lainele hiljuti tõlgitud Strossi
romaanidega, ja võiks mõtiskleda, et kas on oodata Euroopa talve ja
ehk ka kevadet.
“Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid – olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt.” (lk 23)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar