Lugu algab üsna jubeda külastusega
lõbumajja (vähe teistmoodi kui Balli loos), et siis jätkuda...
teiselaadse õudusega (või no oleneb vaatepunktist). Ühesõnaga,
peale ebaõnnestunud vahekorda lõbunaisega vantsib pettunud ja šokis
peategelane koju, kuid majatrepil ootab teda üks neiu, kellega mehel
oli mõni aeg tagasi üheöösuhe. Neiu on muutunud, pole enam
normaalne ja küllaltki pandava välimusega, ja tundub endast väljas
olevat. Selgub, et nende üheöösuhte tagajärjeks oli neiu
rasestumine, mis tipnes tütre sünniga. Ning nüüd noor ema küsib,
et mida noor isa sellest arvab. Too vajub mõttesse... ning räägib
loo ühest sünnituskeskusest.
Et siis, edaspidi ootaks lugejapoolset
peategelase hukkamõistu või hoopis mehe moraalset ülenemist, aga
ei... jutt läheb hoopis teise kanti. Nimelt on tuleviku maailmas
normaalsete laste tootmine õige keeruline, erinevatel põhjustel
sünnivad igasugu defektidega järeltulijad. Aga need kaks noort...
nemad on kokku seganud õnnestunud geenikomplekti. Peale lapse
loovutamist on neiule pakutud asendussünnitaja tööd, ning
noormehel terendab korraga võimalus hakata spermadoonoriks, mis
võimaldaks päris lahedat äraelamist.
Ehk siis üsna häiriv tulevikulugu.
Kõik see lastetootmistööstus ja lõbumajandus (mis olendiga see
noormees coitus interruptust koges, ei saanudki aru; loodetavasti oli
tegu kõigest robotiga). Omamoodi „Trainspotting“
tuleviku-Austraalia tingimustes?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar