Mitte halb, ei.
Phmt lapsepõlvemälestused, piltide sisse minekud vanemate, vanavanemate jne fotode osas, mälestused, mis pooltel kordadel pole mitte autori omad, vaid tunded ja mõtted, mida ta omistab teistele. Peamiselt veresugulastele vist.
Aga ma olen vale sihtgrupp sellele raamatule.
Ilmselt räägiks ta kõvemini ja intensiivsemalt nendega, kes on oma lapsepõlve peaaegu unustanud ja kelle jaoks ei ole normaalne mõelda: "Aga mida see ilus noor vanaema selle pildi tegemise ajal mõtles?"
Nendega, kellele fotod vaaremadest ja vaarisadest on lihtsalt mingid pildid ning laps olemise valu meelest peaaegu kadunud.
Aga minu jaoks on kogu see raamat otsast lõpuni: "Nojah."
Perekonnalugu? Kammaan, kõigil on perekonnad, kusjuures äravahetamiseni sarnased ilmselt. Ma võiksin pea täpselt samasuguse kogu oma perekonnast kokku panna.
Olgu, vbla mitte seda, kuidas "mängime".
Aga siiski.
Halb ei ole. Kenasti kirjutatud, tunded kõlksuvad sõnadega kaasa küll. Vabad assotsiatsioonid on mul pooltel kordadel samad, mis autoril, ja kuigi kohati tuleb ka "mida ta sellega mõtles", see on pisiasi.
Ma olen juba harjunud hämarluulet lugema ja seesinane proosaluulekogu on päris arusaadav veel.
Miks?! küsin ma ikkagi enda sees. KÕIGIL on ju sedasorti mälestused ja mõtete teise pähe mõtlemine - ja minu omad intensiivsemad, tugevamate värvidega, eredamad?
Vast kõigil ei ole tegelikult.
Aga ma kaldun arvama, et inimesed on nagu mina, ja minul on küll.
Intensiivsemalt. Tugevamate värvidega.
See kogu akvarellidega tehtud.
Ei, mõnedele meeldivadki sellised udupildid, jajah, mhmh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar