Lugemine: 2024

 

Möödunud lugemisaasta oli eelkõige Loomingu Raamatukogu nägu - nii sai läbi loetud kõik seal ilmunud 19 raamatut. Eks üks eesmärk oligi proovida, kas suudaks kogu aastakäigu läbi lugeda, ja teiseks siis see, et ei loeks ainult fantaasiakirjandust, oleks rutiinile mingit vaheldust. Seal ilmunud raamatud võiks laias laastus jagada nelja gruppi:

Esimene (tõsiselt paeluv või puudutav): Bora Ćosić, Inga Gaile

Teine (tekstid, millele jääd takkajärgi veel mõtlema): Carolina Pihelgas, Nii Ayikwei Parkes, Andri Krasnjaštšõhh, Doris Lessing, Ondjaki, Philip Roth

Kolmas (midagi on huvitavat) : Heinrich Eisenschmidt, Mart Kangur, Sophokles, Alice Zeniter, Max Blecher, Jáchym Topol, Péter Nádas

Neljas (noh, loetud need on): Friedrich Nietzsche, Félix Guattari, Reiner Brockmann, Pierre Michon

Nagu näha, siis eelkõige tekitas tülpimust esseelikumad tõlked - ma saan aru, miks need on vahendatud, aga nende pateetika, noh, see on retro, mis ei puuduta just hingekeeli. Aga seevastu need esimese ja teise grupi tekstid, seal on mõndagi sellist, mida võiks uuesti lugeda; ses suhtes üllatasid enim tänapäeva klassikud Lessing ja Roth, kelle puhul küll senini arvasin, et nende raamatuid ma vast oma elus lugema ei satu. Hea on eksida.

Rõõmustavalt palju Kesk-Euroopa kirjandust, huvitav Aafrika diasporaa autorite valik, prantsuse autorite tekstid enamasti ikka pateetilised. Eks värskemaid eesti autoreid võinuks olla enam kui 2, aga see tulnuks siis Brockmanni arvelt. Huvitav seegi, et tegelikult polnud Eestist põhjapoolsemat (nt skandinaavia) kirjandust - kõige talvisemad kirjeldused pärinesid vast Eisenschmidti 19. sajandi Võrust.

Aasta lugemiselamuseks oli kahtlemata Cosici hullumeelne keskkond, pea samaväärne oleks Gaile painajalik ajarännak.

Muust kirjandusest vast parim oli Steven Eriksoni järjekordne titaanköide (pole veel senini õieti alustanud kaheksanda köitega), samuti erinevat lühiproosat (Kingfisher, Galina; Adamsi ja Strahani antoloogiad) ning kohalik antoloogia “Kübeke elutervet vihkamist”.

Sel aastal ootan eelkõige Joe Abercrombie uut romaani (viimaks muu kui Esimese Seaduse maailm) ning samuti käepärasemat lahendust Christopher Buehlmani värske romaani puhul, midagi peaks ilmuma K. J. Parkerilt; ja eks oleks kena lõpetada hetkel poolikud romaanid. Ja samas on muidugi eesti autoritelt mitu värskemat teost, mida pole jõudnud lugeda (kohe torkab pähe Vadi, Ehin, Heinsaar, Põldver), aga võiks sel aastal need ikka kätte saada (aga mis teha, lihtsam on raamatuid osta, kui leida aega raamatukogu külastamiseks ja seejärel kohustuslikku aega nende lugemiseks); tundubki, et olen eesti kirjanduse lugemisega kuidagi maha jäänud, näib ilmuvat nii mõndagi huvitavat.

ilmunud 2024:

Carolina Pihelgas - Lõikejoon

Heinrich Eisenschmidt - Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus 

Tuuli Tolmov - Hingede aeg

Friedrich Nietzsche - Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner

Félix Guattari - Kolm ökoloogiat

Mart Kangur - Pöörduks

Hannah Kaner - Sunbringer

Nii Ayikwei Parkes - Sinise linnu saladus

Sophokles - Antigone

Martha Wells - Allumatuse protokoll

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni

Andri Krasnjaštšõhh - Jumal on. +/-

Reiner Brockmann - Seal tähevõlvi all

Heinrich Weinberg - Mitmekihilisem

Alice Zeniter - Kes neid jõuaks lahuta

Triinu Meres - Omasid ei jäeta maha

Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees - Kübeke elutervet vihkamist

Doris Lessing - Suvi enne pimedust

Ondjaki - VanaemaÜheksa ja soveti saladus

Steven Erikson - Reaper’s Gale

Django Wexler - How to Become the Dark Lord and Die Trying

Inga Gaile - Ilusad

Ann Leckie - Lake of Souls

Saou Ichikawa - Küürakas

Pierre Michon - Rimbaud, poeg

Philip Roth - Nemesis

Martha Wells - Väljumisstrateegia

Maria Galina - Dagor

Jáchym Topol - Saatana värkstuba

Max Blecher - Juhtumusi vahetus ebatõeluses

Timo Talvik - Sulid ja sulased

Péter Nádas - Piibel

varasemalt ilmunud:

K. J. Parker - Saevus Corax Captures the Castle (2023) 

K. J. Parker - Saevus Corax Gets Away with Murder (2023)

T. Kingfisher - Thornhedge (2023)

Travis Baldree - Bookshops & Bonedust (2023)

Teffi - Mälestusi Leninist ja Rasputinist (2023)

Siegfried von Vegesack - Jaschka ja Janne (2023)

Tiisikuse pildiraamat (1934)

Jim Butcher - Kooljarütm (2023)

Josef Nesvadba - Einsteini aju (1964)

Jonathan Strahan - The Book of Witches (2023)

Charles de Lint - The Fair in Emain Macha (1990)

R. F. Kuang, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2023)

Ingvar Luhaäär - Psüühiline kaitse (2000)

John Gwynne - The Hunger of the Gods (2023)

Veera Kasimova - Lihtne luule (2021)

Jaan Kaplinski - Raske on kergeks saada (1982)

Bora Ćosić - Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni (2024)

 

Selle aasta vast seni parim lugemiselamus ehk lugu ühe Belgradi pere üsna ekstsentrilisest elust ajast enne Teist maailmasõda kuni sõjajärgsete aastateni. Pere koosneb pojast (kes on jutustajaks), ta vähe hullumeelsest emast ja joodikust isast, naistekütt onu ja kaks, ee, vanatüdrukust tädi ning siis vanaisa. Kõik muudkui vadistavad ja karjuvad ning nende külalised ja naabrid.

Nii ongi teose algus pea 2-3 lauselised karjatused, mis järgnevad ja järgnevad üksteise rodus. Ja kui peategelane vähe vanemaks saab, muutuvad ka need loosungid pikemaks, kuni viimaks on need pea lõigupikkused ülestähendused. Ja mida iganes need ka ei tulista, olmejamadest päevapoliitikani, ja ikka muidugi eksalteeritud hüüatustena: Balkani temperament segatud mõningase hullumeelsusega; omamoodi hullem kui Kusturica üheksakümnendate filmid. Ja kõik see toimub ühes korteris; raamatu lõpus on see ühispere viimaks kokku surutud ühte tuppa … aga ikka, ee, rõõmsalt vadistades.

Sest tegelikult keeravad kohalikud olud nende ümber üha süngemaks - saksa okupatsioon, sellele järgnev Tito valitsemine, ka minategelane hakkab organite soovil üles kirjutama kahtlasi nähtusi, muuhulgas ka oma parima sõbra kohta. Aga kuidagi nad pääsevad repressioonidest, nende argine ogarus lihtsalt ei anna muud kui meelelahutust organitele (aga naabrid, nendele nad käivad põhjalikult närvidele) - aga eks nad peavad loobuma oma kuuetoalisest korterist ja viimaks on nad kokku surutud seal ühes toas. Ja võibolla on neid ümbritsev maailma hullemgi veel kui nende igapäevane köögi- ja toateater (no igatahes selle tõdemusega lõpeb lühiromaan).

Lugedes on pidevalt tunne, nagu viibiks mõnel jabural karnevalil, kus pidevalt midagi toimub (või noh, oledki kogu aeg laviini all), lähedalt (kuid kõrvalt) vaadates oleks justkui jube naljakas või lõbus, aga samas kui karnevalist natuke laiemalt vaadata, hakkab õudne. Muidugi on hämmastav, et kui romaan viimaks omakirjastuslikult ilmus, võitis see 1969. aastal parima romaani auhinna … Päris uskumatu.

“Kui saabusid meie seltsimehed, delegaadid, üliõpilased ja Voja Bloša, minu kõige parem sõber, siis hakkasime endile vastu rinda taguma ja rääkima asju, millest meil varem polnud eriti aimugi olnud. Kõik see, mida me deklareerisime, oli arusaamatu, aga käis peamiselt maailmarevolutsiooni kohta ja meie rolli kohta selles. Vanaisa võttis silindri peast ja teatas: “Ma avan oma ukse varastele, las tassivad laiali kõik, mis on siin kodus igavust ja muid halvu isikuomadusi põhjustanud!” Ema ütles: “Mina trambin mutta kõik lilled ja kitkun üles kogu muru, sest need on tarbetud ja tulevastes oludes otseselt kahjulikud!” Isa kinnitas: “Kui vaja, siis kõnnin kätel!”, aga komistas mingite toolide otsa ja kukkus põrandale, alkoholi tagajärjel. Ema läks julgeks ja kisas: “Ma lähen alasti tänavale, et kõik selles tusases ja rõõmutus elus tagasi teha!” Tädid võtsid teineteisel kätest kinni ja laususid: “Meie kutsume sõdurid oma vooditesse, olgu või ajamata habemetega, ka need, kes ei sarnane üldse kuulsate filmikangelastega!” Vanaisa hüüdis: “Me lähme kõik hulluks ja see päästab meid!” Ema lisas: “Ma olengi juba hull ja selle üle nii õnnelik nagu mingis romaanis!” Onu riietas end Ameerika miljonäriks, kes kukkus hiljem mutta. Siis teatas: “Hulluksminek on üleminek alamalt astmelt kõrgemale!” Isa võttis asja kokku: “Kõik hullud on meie vennad, see on selge!” Kõike seda kuulutasime me suures lärmis, mida saatsid minu lõõtspill ja Voja Bloša katkematud hüüded: “Just nii!” Vanaisa ütles talle: “Kes sinult midagi küsis!”, aga Vaculič nõudis: “Andku aga minna!” Proua Darosava tahtis ka midagi kuulutada, tõmbas endal seeliku üle pea ja proovis järjekindlalt osutada mingile kohale oma kehal, vanaisa ähvardas teda: “Sina ole kuss!” Mina sain sellest nii aru, et see etendus on täielikult ainult meie oma, meie pere oma, aga kõik seltsimehed ja ka delegaadid ja tavalised sõdurid peavad suu pidama ja kuulama. Onu ronis toolile ja röögatas: “See on mõistuse ja inimaju kõigi positiivsete avastuste võidupäev pimeduse ja allilma üle!” Vanaisa kummardas ja ütles: “Ma situn keset tuba ja panen siis majale tule otsa!” Isal oli keel sõlmes, aga ta ütles siiski: “Minust saab kuningas ja ma kaanin end täis nagu siga!” Voja Blošaal õnnestus lõpuks hüüda: “Mina haaran esimesel ettejuhtuval naisel tissist, et näha, mis tunne see on!” Vanaisa vastas talle kohe: “Marss minema!” Tädid kuulutasid: “Me lähme arust ära, aga hiljem kirjutame memuaarid!” Onu teatas: “Me saame kõik viimseni hukka, aga meil pole sellest üldsegi kahju!” Vanaisa kuulutas: “Meist saavad kerjused ja ma naudin seda!” Ema tunnistas: “Ma hakkan hoorama ja kogu oma teenistuse annan vaeslastele kasvatamiseks, see on minu ammune unistus!” Vanaisa võttis asja kokku: “Meist saab kõige kuulsam perekond terves inimkonnas, mis on niikuinii omadega hukas!” Lõpuks ütles ema, aga see käis tema enda kohta: “Mul hakkab pea jälle valutama ja see kestab kolm päeva!”” (lk 48-49)