Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused (2025)

 

Kui Kaarnakirja esimene, hopepunki aineline antoloogia oli ootamatult positiivne lugemiskogemus, siis teine antoloogia on hulga mitmekesisema emotsioonidega loetav ning 11 loost vaid viis olid minu jaoks keskmised või paremad tekstid.

Võibolla on küsimus selles, et antoloogia üldteema on liiga üldine - kui hopepunk mõjus uudsena, siis teistsugused armastused on … noh, siin on mõned veidrad lahendused (eelkõige Nimetu kirgede torm), aga enamus tekste jäid selles suhtes õige tavapäraseks (ja muidugi see äng, mis kaasneb Veskimeesi kihudega). Ja kui nüüd järgmise, kolmanda antoloogia teemaks on unustatu-nähtamatu-varjatud, siis jällegi tundub vähe liialt laiapõhjaline.

Positiivsena on siin mitu lugu, mida soovitaks lugeda (kõik need küll fantaasiakirjanduse austajatele): Belials, Krafinna, Laurik ja Kivisild. Kui tuua midagi esile, siis puhtemotsionaalselt kõige vahvam on Kivisildi vanapagana teemale lugu ning vast kõige irriteerivam Nimeti veider armastuslugu. Mõlemas antoloogias on ühist vaid kolm autorit - Belials tuntud headuses, Kivisild nüüd selgelt parem ja Reisel jäi seekord lahjemaks. Eks üllatusautoriks on siin Ferreira, kes seni avaldanud romaane ulmelisemate huvidega lugejatele, aga polnud aimugi, et ta võiks viljelda tavapärast ulmet. Huvitaval kombel jäid koostajad Kalmsten ja Suuk oma tekstidega kõrvale, aga eks neil kevadel ilmus äsja ühine kirglik jutukogu.

Mis siin muud ikka kosta, kui et minu jaoks oli see antoloogia vähe mööda (Kalmsten on oma blogis pisut kirjeldanud valikut). Eks paar teksti võinuks välja jätta, sellest olnuks ka üldmulje parem, aga noh, praegu soovitaks lugeda tõesti vaid mõningaid lugusid. Kuid eks maitsed ole erinevad.

Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi” 4/10

Timo Talvik “Zen-tri-fuuga” 4/10

Veiko Belials “Koonemani õnn” 6/10

Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda” 5/10

Krafinna “Ei laps, ei lind” 6/10

Siim Veskimees “Lumetüdruk” 3/10

Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda” 6/10

Häli Kivisild “Siidisärki-kuldakörti” 6/10

Toomas Krips “Joakim” 3/10

Meelis Kraft “Teisel pool maski” 4/10

Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad” 4/10

mööda netti

reaktor

ulmekirjanduse baas 

Koidu V. G. Ferreira - Ahelmurdjad (Lumetüdruk, 2025)

 

Arvasin seni, et ei satu lugema Ferreira loomet, kuivõrd seni ilmunud romaanid ei tekita just huvi nendega tutvumiseks. Seda üllatavam oli avastada selle autori teksti siit antoloogiast.

Maal valitsevad mingit tulnukad (rach), kes on end muundanud inimsarnaseks, nende tõeline väljanägemine on õige eemaletõukav (aga seda ei näidatagi). Inimesed elavad koos rachidega asulates - naised ja lapsed töötavad asula territooriumil, mehed toodavad toitu väljaspool - sest inimesti nuumatakse kõvasti liha ja taimedega, et neilt saaks rachidele verd, mille järgi on need õige maiad.

Selline orjandus on kestnud kaksteist inimpõlve, tulnukaeelne tehnoloogia on ammu lõpetanud töötamise, niisamuti on kadunud mälestused tulnukaeelsest ajastust. Aga teadagi, seline orjandus ei saa enam kaua kesta!

Loo peategelane on Ovana, kes on avastanud mürgi, mis võiks tulnukaid tappa. Naine ja ta ema ja vanaema töötavad taimedega, mida lisatakse loomaverele (see rachide igapäevatoit), et see oleks rachidele lihtsamalt tarbitav (sest ega inimesi saa lõputult tühjendada, see on rohkem delikatess või nii). Ovana valmistabki seentest mürki, mida segada rachide loomavere sekka, et siis vähemalt osa rache ära mürgitada ning sellevõrra oleks siis lihtsam revolutsiooni kallale asuda. Kuid keset kõige kibedamat mürgisegamist ilmub naiste töökotta üks põgenenud rach, kes palub mõneks ajaks pelgupaika. Ovana avastab, et rach on midagi enamat kui lihtsalt vihkamisobjekt. Aga ülestõus?

Selline emotsionaalne ja naiivsevõitu ulme, mis 21. sajandi ulmekirjanduse kõrval mõjub õige vanamoeliselt. Ja ega seda muljet paranda loo lahendus, mis selgitab selle konflikti tagamaad. Vast selle antoloogia kõige emotsionaalsem tekst, kõik need jalust nõrkemised lähevad juba vähe koomiliseks.

Meelis Kraft - Teisel pool maski (Lumetüdruk, 2025)

 

Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.

Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.

Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …

Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.

Toomas Krips - Joakim (Lumetüdruk, 2025)

 

Loo viimasel lehel selgub, et tegu on osaga tulevikus ilmuvast romaanist “Ma ei olnud teismeline superkangelane”. Oleks seda varem teadnud, et tegu pole iseseisva jutuga, poleks vast seda teksti lugemiseks võtnud - ning ega see lugu lõppegi just “jutulikult”, pigem siis tõesti romaani avaosa.

Ja selline lugemisaja kulutamine (sest aega napib!) viib tõesti tuju ära - ning ei viitsi arvata, milline tervikromaan võiks olla. Seda enam, et selline arvutimänguliku superkangelase teema pole just asi, mis muidu lugemisse satuks.

Ja miks muidu fiktiivsena tunduva maailma puhul on korraga juttu tüdrukust, kes siis võivat olla pärit Ida-Aasiast (lk 323)? Kuidas siis korraga selline realistlik nurgake? Miks see tekst on kui tiineka märg unenägu? Või nojah, peategelane pole lihtsalt veel jõudnud täiskasvanuks saada, see võiks ehk juhtuda romaani edasises käigus.

Mis siin ikka sulest tähemärke välja imeda.

Häli Kivisild - Siidisärki-kuldakörti (Lumetüdruk, 2025)

 

Seniloetud kaheksast loost vast minu jaoks positiivseim üllatus: kui senised Kivisildi tekstid pole just suuremat muljet avaldanud, siis see on küll hästi teostatud.

Loo teeb huvitavaks just see mõneti vanamoodne teemavalik - autor ongi valinud tegevuskohaks vanapagana valla, kuhu siis üks taluneiu Eeva oma ebaõnnestunud pettuse tõttu satub; vanapagana ainsa elusoleva (kolmeteistkümnes toovat õnne!) poja Aksli naiseks. Miks pojale on hädasti naist vaja? Siin paistab autor lahknevat vanamoodsast vanapagana temaatika voolusängist - nimelt on kohalikule vanapagana vallale pandud peale needus, mida kuidagi ei õnnesti lahti muukida ja võita. Ja kui tuleb pööripäev, langeb arvatavalt meie vanapagana kaitseloits ning suurematel naabritel on nüüd võimalus vallutada siinsed valdused (vanapagana eelmised 12 poega ongi langenud erinevates madinates teiste vanapaganatega).

Aga noh, nüüd on Akslil inimesest naine ning Eeva otsustab põgenemise asemel ohjad oma kätte võtta. Kui vaid tekiks lähedust selle kidura põrgulisega.

Ühesõnaga, iseenesest on see tõesti vanamoodne ainestik - no tõepoolest, millal viimati on olnud võimalust lugeda sellisest kunglarahvalikust vanapagana vallakesest. Kuid Kivisild kirjutab sellest enamvähem kongeniaalselt ning tõepoolest: uus on ülesklopitud vana. Hea töö - ma ei ütle, et see oleks mingi uus tase (eesti) fantaasiakirjanduses, küll aga väga lahe viis kunstmuinasjutte ja folkloori ümbertõlgendada, otsimata samas miskit senikogematut.

““Miks te inimestele nõdrameelse mulje olete jätnud?” küsisin ma. Aksel, kes oli ameti loitsu kirjeldamisega, peatus poolelt sõnalt. “Kogu meie maa on täis jutte, kuidas Kaval-Ants vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab. Aga ei sina ega su isa ega su vanavanaema pole nõrgaarulised.” Aksel ajas selja sirgeks ja tunnistas mind. Ma vaatasin talle avameelselt otsa.

“Iga maa vanapaganad on oma rahva moodi,” sõnas Aksel viimaks. “Aga me saame ka teie ettekujutust meist muuta. Kui me laseme teil mõelda, et üks tavaline talupoeg meist võitu saab, säilib inimestes lootus, et kõik pole kadunud. Et kui nad kord juba vanapagana üle kavaldavad, saavad nad seda teha ka teiste võimumeestega.”

“Riigiametnikud, kirikuõpetajad, mõisahärrad,” laususin ma Aksli sõnade mõtet adudes. Aksel noogutas.” (lk 274)

Mairi Laurik - Kaks kätt ja süda (Lumetüdruk, 2025)

 

Kuni teksti lõpulehtedeni paistis, et siin oleks vast veel enamat kirjutada, siis lõpuks lahendas ikkagi autor kõige suuremad saladused ära. Mis küll jätab pähe mõtte, et tegelikult võiks sellest maailmast veel lugeda.

Viimased aastad on üht asundust rünnatud vaenlaste poolt pööripäeva paiku. Millest selline järjekindlus ja eesmärk, ei saagi aru, igal juhul on need alati tagasi tõrjutud, aga selle eest makstav hind läheb aina kallimaks - ning seetõttu on salaja sekkunud külanaised, sest võitlejatest mehi jääb aina vähemaks. Salajaste naissõdalaste juhiks ja treenijaks on Anni, noor naine, keda omal ajal koolitas sõdalaseks ta isa, kes on nüüdseks hukkunud.

Külamehed saavad teada naiste sellisest koolitusest ning karistuseks keelatakse Annil pool aastat külaga suhelda - et noor sigimisealine vallaline naine mõtleks parem pereloomisele kui võitlemisest. Külast pagendatu uitab viimasel lahinguväljal ja selle ümbruses ning kohtab … üht surma vaakuvat vaenlast - keda Anni ei suutnud tappa, küll aga ta sõrme koos võlusõrmusega endale raiuda. Anni veab vaenlase oma koju ning tasapisi turgutab ta elule. Ja mis siis selgub, eksole.

Kuigi pooltel tegelastel on puhtalt eestipärased nimed, siis tegelikult on ikkagi puhas fantaasiailm - ja mõneti kahjugi, et autor seda niivõrd napilt avab, ainest oleks siin pikemaks jutustuseks või romaanikski. Eks see kogumiku armastuse teema lööb lõkkele vähe ootamatult, andkem ikka aega atra seada, enne kui üksteise pükse avada.

Siim Veskimees - Lumetüdruk (Lumetüdruk, 2025)

 

Peale fantaasialikumaid lugusid tagasi teadusliku fantastika juurde, eks see oma poliitiliste interiigide ja eri tsivilisatsioonide poolest on vähe samas paadis Reiseli looga.

Therin on ühel planeedil vaatlejana seal kauges põhjas, kus tegutsevad karvased humanoidsed põliselanikud. Soojematel aladel on siis sisserännanud inimesed, konfliktid kahe eri liigi vahel on enamvähem vaibunud ning pärismaalastel lastakse enamvähem tegutseda oma maanurgas (muidugi, vahel juhtub nii, et maanduvad laevad ning viivad neid humanoide erinevatel otstarvetel orjadeks - näiteks gladiaatoriteks või seksimiseks).

Ühel hetkel teatab vaatlusjaama tehisaru, et nende poole suundub pärismaalasest naine lapsega. Et sellistest juhtumitest on Therin varem kuulnud, siis on ta üsna ootusärevil - nimelt vahetavad pärismaalased seksi eluks tarvilike vahendite vastu. Nii ka nüüd. Oivaline, elu parim seks ning Therin loodab, et kevadrände ajal tuleb see karvane (vaata raamatu kaanepilti) naisolend uuesti.

Tulebki, aga sel korral on probleemiks laps, keda tuleks ravida - ja seetõttu peab naine jääma sinna vähemalt kolmeks nädalaks, sedavõrd kaua kuluks lapse tervenemiseks. Therin on rahul. Kuid vahepeal peab mees käima inimeste juures vastuvõtul ning seal on ta abikaasa, kellest soovib ta lahutada ning kellele räägitakse sellest keelatud kontaktist ….

Et siis selline seiklusjutt, aga kahjuks selle tuttavlikult häiriva seksipaatosega, mille tõttu loobusin aegu tagasi Veskimeesi lugemisest (nagu ta ise soovitas 2011. aastal). Aga noh, ju siis antoloogia koostajad peavad seda teksti lausa nimiloo vääriliseks.

“Ella vaatas Therinile otsa. “Ma ei ole tüdruk. Ma olen naine. Ma saan aru, et sinu seisukohast ma võin tüdruk olla. Aga see ei takista sind mind keppimast.” Ta uuris meest, pea viltu. “Ma ei saa aru - sa tahad mind keppida, ent võpatad iga kord, kui ma seda ütlen. Mõtled sa minust kui lapsest? On see sulle vale?” (lk 179)

Krafinna - Ei laps, ei lind (Lumetüdruk, 2025)

 

Ootamatult intrigeeriv lühilugu, seekord siis linnafantaasia, mis võiks pärineda Charles de Linti Newfordi maailmast - noh, kui see ulatuks Eestini.

Luise avastab üks päev, et tal on kõrvad pikaks kasvanud ning vares, kes ta akna taga ikka süüa otsinud, nõuab sisselaskmist. Luise avabki akna, vares suundub vannituppa … ja sealt väljub kaunis mees. Selline kaunitar, kellega on parem mitte tegemist teha, nagu naine on varem kogenud.

Lindmees räägib, et Luise peab vaatama, mis prügikastide juures toimub midagi kahtlast - keegi tapab tema liigikaaslasi. Ja siis vares lahkub. On see ikka veel unenägu? Parem oleks …

Aga lindmees lubas tagasi tulla ning kokkusaamispäeva lähenedes jälgibki Luise prügikastide ja selle ümbruse tegemisi. Kuid ei midagi eriskummalist. Kuid siis tuli lindmees ja näitas …

Tõepoolest, puhas linnafantaasia. Lühiteksti võlu on selles, et see on tegelikult vaid lubadus, maitsepakkuja, sissejuhatus sellesse maailma - kui nüüd autor teksti sees seda vaid suusoojaks ei maininud. Lõpuks hakkab antoloogia kiiksu leidma.

Urmas Nimetu - Meie kaevu oli lihtne kukkuda (Lumetüdruk, 2025)

 

Oli ootus lugeda siit antoloogiast mõnd kummalist kirge ja neljas lugu pakub viimaks midagi sellist, seda siis küll õuduka vormis.

Kahe teismelise lapsega üksikema ostab maale elamise. Koha eripäraks on kaev, seda käiakse nii lähedalt kui kaugemalt vaatamas, sest sealt nägevat oma tulevast. Võrdlemisi tüütu värk, kui nii päeval või ööl võib keegi su köögiakna taga käia kaevu kiikamas, hoolimata aiast või keeldudest. 

Kuid kaevu vastu tekib ligitõmme ka peategelasel ning tõepoolest, kaev justkui hakkabki temaga suhtlema ning räägib inimestest, kes on sinna varem uppunud (viimati siis eelmise omaniku ehitusmees). Peategelane küsib viimaks näha oma tulevast. Oh üllatust. Ja oh üllatust, selline inimene ilmubki, aga …

Nagu näha, ei saa loo sisu suuremat paljastada. Igal juhul on tegu üsna ebatraditsioonilise ja võrdlemisi … ärritava tekstiga (või noh, oleneb lugejast). Sellelt autorilt pole vist varem midagi lugenud, või noh, kes teab, kes selle varjunime taha õieti peitub (tegelikult küll kergesti leitav).

“Kui Mihkel parasjagu emaga ronimas ei käi, on ta advokaat. Lisaks sellele käib abipolitseinikuks. Ta on paljusid kurjategijaid kaitsnud ja vanglast välja aidanud.” (lk 132)

Veiko Belials - Koonemani Õnn (Lumetüdruk, 2025)

 

Lõpuks värske õhusõõm ehk siis fantaasialugu (või täpsemini tumefantaasia?) kogenud autori sulest. Lugu siis noorest neiust, kes on kasvanud üles linna (või siis kuningriigi) timuka juures. Ka temal on võimeid millekski enamaks saamisest - nii nagu timukas teeb töid kuninga ja selle värdjatsirkuse eestvedaja heaks. Neiu kaks head tuttavat on kuninga vanad sõjakaaslased, need teevad õige kahtlasi vihjeid neiu päritolu asjus. Ja siis näeb neid noormeest, kes talle nii hingepõhjani otsa vaatab.

Ainult et noormees on pandud hoiatuseks arve maksmata jätmise eest kõrtsi ette rippuma - kust neiu tahab teda päästa.

Lisaks selgub üha hirmsamaid killukesi selle linna kuninga valitsemisest ning peagi peab neid tegema hirmsa valiku.

Et jah, samm-sammult läheb seal maailm üha tumedamaks. Kuid milline rõõm lugeda puhast fantaasiat, peale neid vanakoolimaigulisi ulmelugusid Reiselilt ja Talvikult. Nende kolme loo puhul jääb muidugi silma, et noorte õnne leidmine libiseb … noh, seda õieti ei tulegi peale esimest kireperioodi.

Timo Talvik - Zen-tri-fuuga (Lumetüdruk, 2025)

 

Nagu Reiseli puhul, nii ka see tekst tekitas pigem rahulolematust. Et siis noormees ärkab peale hirmsat bussiõnnetust ning avastab end tühjast Ida-Euroopa linnast. Inimesed on kadunud, kõik on justkui hetkega pooleli jäetud. Ta leiab ühe paneelika allkorruselt keldripoe ning proovib sealt leida endale riideid (sest õnnetuse tagajärjel on oma rõivad ribadeks), seeasemel leiab lukustatud toa, kus on üks teadvusetu noorem naine. Et poes on puhkenud hooletu tulekasutuse tõttu tulekahju, viib ta naise välja.

Naise ärkades otsustavad nad koos hakata uurima seda tühja maailma: seda enam, et kummalgi neist on tekkinud erilised võimed - mees (Zen) võib tekitada tuld (ehk “Püromant”) ja naine (Marina) oskab ehitada igasuguseid masinaid (“Masinist”). Niisiis ehitab Marina mootorratta ja nad hakkavad sõitma mehe sünnilinna Viljandisse. Kuid nagu peagi selgub, pole nad sugugi ainsad elusolendid ja need võimed on neil antud kindla ülesandega.

Ühesõnaga, vähe jabur teaduslik fantastika. Kui Reiseli puhul oli see armastuse teema lahendatud kiiksuga, siis Talvik läheneb sellele üsna sirgjooneliselt - või noh, siin on Marinaga seotud mõned hämarused ja eks lõpplahendus mõneti päästab lugu. Aga jah, teksti põhiidee on üsna jabur ja sellisena vast noorteulme poole kaldu.

Kristi Reisel - Ma valin 6 grammi (Lumetüdruk, 2025)

 

Lugu noorest sõdurist Martinist, kes armees karjääritegemise asemel on sattunud kindrali naispere eksperimentide ohvriks. Nimelt katsetavad need keemikust ema juhtimisel seerumi loomisega, mis paneb armuma teise inimesse. Kindrali kolm tütart tegelevad katsealuste ehk pahaaimamatute sõduritega, ning Niina on seekord katsetanud Martiniga - peale mida on kindral saatnud mehe kuhugi pärapõrgu teenistuspostile mädanema. Kuid sealne väliarst korraldab paraja käki.

Ning Niina tellib mehe tagasi, seekord kindrali ihukaitsesse, et edasi testida seerumi mõjusid. Tulemus on … mitterahuldav ning Martin avastab tõe oma “tunnete” asjus: nimelt on tegu ühe veidra tulnukatehnoloogia kohandamiskatsega siinse eliidi tarbeks …

Kui Reiseli kaks eelmist teksti olid vaimukad ja intrigeerivad (“Vein Naanil”, “Gurmee tee”), siis see tekst oleks nagu kirjutatud keskmise ulmenohikust meesautori poolt, austusavaldusena mõnele kõduulme kuldsele esindajale. Tõepoolest, ootused olid liialt kõrged ning selline keskpärane seikluslugu … nojah, alati ei saagi kõigi jaoks vaimukas olla.

Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees: Kübeke elutervet vihkamist

Esiteks: väga hea, et selline kogumik olemas on. Lootuspunk vajab tutvustamist ja see raamat tutvustab kenasti.

Teiseks: Parimad lood on raamatu teises pooles. Ma üldse ei taha vähendada teiste heade lugude väärtust, ent kui lugeja tunneb, et ooh, see oli hea - aga väidetavalt läheb veel paremaks, ei ole see ju halb asi?

Kolmandaks: Siin on mitu juttu - nimeliselt ei hakka ära tooma, aga üle kolme - mis on head absoluuttasemel, mitte "eesti ulme kohta käib küll". Osad lausa nii head, et suu jääb ammuli. 

Neljandaks: lugusid on väga eriilmelisi. Mitte et teaduslik fantastika, postapokalüptika, fantaasia-imeulme on kõik esindatud jne - ei, seda kõike muidugi ka. Aga KIRJUTATUD on väga erinevalt. On mõtlikke sisekaemusi, on paljude tegelastega madinaid, on kõike seal vahel. On rõõmsaid reipaid lugusid, on selliseid, kus lootus vaid kauge taustaheli, on kõike seal vahepeal. Jah, suur jagu autoreid on lõppu puistanud rõhutatud "Läheb paremaks!"-emotsiooni. Ent osad ei ole ja see on tore. Värskendav ja mõjub ehedana. 

Viiendaks: tegu on peamiselt Hooandjas finantseeritud teosega, võiks nagu oodata kerget põlve-otsas-tegemise maiku. Kuid ei: väga professionaalne, väga kaunis, heade piltide, imekauni kaane ja korraliku toimetusega. 

Kuuendaks: see on uue raamatusarja esimene teos. Ausalt öelda saab raske olema sama taset hoida. Nõuab koostajatelt kõvasti kirge - selle raamatu puhul on seda kirge igatahes jagunud. 

Lood - valiku korral Loteriis lingin omaenda arvustusi, ent kõige puhul pole valida. Aga kui hiljem tuleb veel arvustusi, lisan linke, luban =)

Häli Kivisild: Harjusk

Miikael Jekimov:Läbilõigatud niidid
Kristjan Sander: Miljones päev

Artur Räpp. Maarja Kruusmets: Tume leek

Meelis Friedenthal: Õunapuu

Lüüli Suuk: Welwitschia Mirabilis

Veiko Belials: Kübeke elutervet vihkamist

Kristi Reisel: Vein Naanil

Triinu Meres: Plahvatus Le Gynil

Laura Loolaid: Kiirituskuu sõnnik
Manfred Kalmsten: Tapjaprints