Annikky Lamp - Pidu aja lõpus (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Igati stiilne lugu - ja eks raamatu kaaneillustratsiooniltki näha, et tegu õige glamuurse peoga (vaadake flamingot). Situatsioon on klišeelikust ajarännuloost mõneti erinev: ajarändurid (ehk siin Kõndijad) kasutatakse millegi muutmiseks (õnnestumine polevat küll 100%) - muuhulgas siis, pole inimest, pole probleemi. Ainult et antud juhul pole Kõndija just päriselt kindel, mida ta tegema peaks (ja eks ta neid pidusid ka juba küllaga näinud) …

Eks autor visandab ka seda, kuidas võiks laias laastus inimestega seotud muutused (sest mis on areng?) edasi liikuda ja eks see omamoodi masendav ole. Aga vähemalt sain nüüd pihta kogumiku kaanepildile, algselt pani see ikka päris kukalt kratsima. Hea debüüt.

Laura Loolaid - Kultuurseid vesteid keskdevonist (Pidu aja lõpus, 2026)

Antoloogia senise kuue teksti hulgast vast minu jaoks kõige parem või noh, toredaim jutt - ja siin pole mingit hullu pinget või midagi säärast; lihtsalt kirjeldus devoni ajastusse paigutatud ajarännubaasi igapäevastest tegemistest. Ehk pistmist on siis bürokraatlike küsimustega või baasi külastavate tudengite või turistidega. Sest noh, ka tulu tuleb teenida. Baasi kaks töötajat püüavad võimaluste piires kuidagi hakkama saada; pakkudes muuhulgas võltsnärvikõdi külastajaile, aga seda keskkonda kahjustamata (või muidu).

Teine asi on siis pealkirjas väljendatu: seda siis koguni … võttes eeskujuks Carl Mothanderi kulinaarseid mõtteid kunagisest Eestimaa kogemusest. Eks siis minajutustaja mõtleb ja kasutab teiste kogemusi, kuidas sealsest toorainet võimalikult mõnusaks söömakorraks muuta.

Muidugi on see tekst ka ajarändu käsitlev ja eks sellega on viimaks oma draamagi, aga see pole õnneks nii tüütu kui mõnigi muu ajarännukäsitlus võib muidu välja kukkuda (mõtlen siis laiemas plaanis): sest kui tegelaste ajastul rännatakse … miks siis mitte ei tehtud seda varem või hiljem?

Igal juhul, ootamatult mõnus lugemiskogemus - ei pea tingimata plahvatama mingi dramaatiline konflikt vms, võib ka lihtsalt … äraolemisest kirjutada.

A. Aurum - (m)ajahoidja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Kui antoloogia kolm esimest teksti (Kraft, Sempelson, Belials) olid päris löövad, siis nüüd teist lugu järjest jutt ajaparadokside teemal, ja see paneb ohkama.

Varjunimi ei ütle mulle midagi, teksti järgi võiks autoriks olla pigem nooremapoolne inimene, selline sõnamängude värk on kantud justkui nooruslikust uljusest. Kuidas see tekst õieti antoloogia teemaga kokku käib (mitte et see just eriliselt täpne oleks) … no selleks tuleks ehk lähemalt uurida kuupäevi, mis siis aegajalt tekstis esinevad - kuigi neist ei tohi tegelased rääkida! Tead küll, kelle juuresolekul. Või üleüldse.

Tea Roosvald - Ajakajaja (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Selle teksti võinuks ehk pikemalt lahti kirjutada - mõttelendu on, aga kuidagi kohmakalt esitatud. Või noh, eks see oleneb muidugi lugeja vastuvõtust, kuidas keegi tajub.

Lugu siis Fraulissast, kel oli hullude mõtetega mees ja kes pidi kogema oma poja Giordano Bruno põlevat lendu. Sest ta abikaasa asus uurima muinasjuttudest tuntud haldjavaranduse saladust ning kui Fraulissa püüdis oma meest sellest üleloomulikust jamast päästa, sattus temagi sellest elust suurema teadmise jälile - haldjad on tegelikult …

Nagu öeldud, autoril fantaasialendu jagub ning jutu lõpuks osaleb Fraulissa juba õige pöördelise sündmuse lahendamises. Ei saa öelda, et see just usutav oleks (siiski: pigem teadusliku fantastika kui fantaasiakirjandus), mõneti oleks see justkui jaburate vandenõuteooriate kirjanduslik väljendus - aga noh, eks kirjandus või võrsuda ka telefoniraamatust. Ehk see jutu võrdlemisi puine väljendus lähtub omamoodi kangelanna ajastu jäljendamisest? No ei saanud selle tekstiga kuidagi ühele reale, lugemine ikka võttis aega.

Veiko Belials - Põhjakönn (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Hakka või arvama, et Belialsile sobib rohkem ulme kui fantaasia kirjutamine. Siinne tekst on kinnisest maailmast, mille asukad (vähemalt need, kellest siin juttu) ei oska neid ümbritsevat tehnilist kaadervärki õieti kasutada - aga kuidagi saavad hakkama, samas noormehed põlevad uudishimust, et mis küll õieti nende ümber on.

Loo peategelane on Eldor, kes on põgenenud oma hooldajate juurest (vanemaid siin ei eksisteeri), kui suundus alumise tasandi metsikusse (õigemini - hooldamata?) eluolusse, et saada vastuseid teda painavatele küsimustele. No seal ja sealsete asukatega ta siis natuke seikleb.

Autor jätab täpsustamata (või ei pannud ma tähele), millises kinnises maailmas see toimub. Ehk on see Maal asuv tasandite süsteem. Ehk on see põlvkonnalaev, mille asukad on kaotanud aegade jooksul oma algse fookuse ja laev ehk jätkab teekonda oma sihtpunkti … või siis mitte. Mingi osa tehnikast on töövõimeline, aga vähemalt selle tasandi asukad oskavad vaid huupi mõnd kasutada … või siis mitte.

Ja siis on veel see folkloorne kiht, mille need allmaailma asukad on omaks võtnud ja elukorralduse osaks muutnud. Miks on muidu ingliskeelsete käskudega juhitavas süsteemis korraga eesti folkloori õilmitsemine, jääb selgitamata - ehk mingi kooliprogramm jäi veel viimati tööle?

Ehk peaks seda teksti võrdlema looga “Kübeke elutervet vihkamist”; häguse mälestuse järgi võiks neil olla sarnane meeleolu. Või siis mitte. Igal juhul - tekst, mis võiks pakkuda lugejale fantaasialendu, et selle tausta endale kuidagi paika panna.

Kaupo Sempelson - Mitmekülgne mees (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Tekst on hulga parem kui viimati loetud jutuvõistlusel äramärgitud lugu. Temaatika on mõneti üllatav: polegi ammu lugenud natsi-Saksamaa teaduse saladuste ainelist teksti. 

Igal juhul, sõja lõpupäevil põgeneb salajasest uurimiseasutusest üks teadlane. Ta osales ajas ja ruumis rändamise uurimisgrupis ning väidetavalt võis lahendus olla üsna käeulatuses, aga nojah, enne kaotati sõda. Teadlasel õnnestus pääseda Ameerikasse ja seal vale nime all uut elu alustada - kuni viimaks panevad ameeriklased talle käpa peale, sest nemadki tegelevad nüüd selle teemaga ja nagu teadlane avastab, pole nad suurt kaugele jõudnud. Ja noh, vale-ameeriklane mäletab nii mõndagi, mis kulub ameeriklaste projekti arendamiseks ära. Aastad mööduvad, nüüd on gringodel soov tõelist ajarändu proovida.

Niisiis omamoodi huvitav temaatika. Peategelane pole geenius (seda oli kaasteadlane), ta ideaalid on pigem natsionaalsotsialistlikud ning omal ajal kasutati katsetes koonduslaagri juute. Autor ei idealiseeri ega ironiseeri teadlase üle; ta lihtsalt on üks ellujääja, kes on selleks valmis õige äärmuslikeks tegudeks. Eks iga lugeja saab anda oma hinnangu vastavalt tõekspidamistele.

Meelis Kraft - Hauarahu (Pidu aja lõpus, 2026)

 

Päris lahe klassikaline ulmejutt Marsil tegutsevast meeskonnast, mis avastab … midagi. Selle loo maailmas on siis Marss juba mõnda aega külastatav ning nüüd jagatud erinevateks majanduspiirkondadeks - tõsi küll, majanduslik ekspluateerimine pole veel alanud. Ühele planeedi pinnal töötavale meeskonnale tehakse salajaseks ülesandeks hävitada ühe eksperimendi jälg, kuna see paikneb vales majandustsoonis. Tasu on rikkalik!

Meeskond sõidab oma erilise kulguriga kohale, aga … leiavad selle asemel midagi muud.

Et antoloogia kunstnik on levitanud selle loo illustratsiooni, siis jah, selle loo huvitavaimaks küljeks on tundmatu olendi kirjeldus ning arutelu, miks see võis … tekkida. See pole teab küll mis usutav, aga mõttelennuna huvitav. Loo tegelased ei jõua selle juhtumiga endile just liha luudele kasvatada, aga eks nad esinda sellist keskealist ja elult vähe sugeda saanud seltskonda. Eks mingil moel on huvitav näha sedagi fantaasiat, kuidas inimkond on praegusest ajast loo aega jõudnud.

Igal juhul huvitav, et muidu laiemale lugejaskonnale ulmelisi tekste kirjutav autor on korraga proovinud tõupuhast teaduslikku fantastikat (või koguni kõvaulmet?) - niipalju kui Kraftilt lugenud, siis vist küll esmakordselt.

Nelja Aastaaja Aed. Jutuvõistluse paremik (2025)

 

Jutuvõistluse seekordne tulemus paistab minu jaoks keskmisest tugevam: viis head teksti, kolm normaalset ja vaid üks paneb vähe kulme kergitama (aga jah, see tundub olevat YA kirjanduse tõttu). Kui võiduloo puhul on arusaadav selle erilisus, siis mulle endale emotsionaalselt vast pakkusid kõige enam  Reiseli Tartu fantaasia ja Mahkra kosmoseooper.

Loetud lugude keskmine on 5,4, mis on sellise eriilmelise kogumiku puhul päris üllatav tulemus (koos Raamatuaasta erilooga see keskmine küll veidike langeks) - võrdluseks 2021. aasta keskmine 4,6 või siis 2019. aasta 5. Samas: nö mulle tundmatuid autoreid ongi siin vaid 2: Jeletsky ja Sempelson (kes siis üldse polegi esikümnes).

1. Kadri Umbleja “Nelja Aastaaja Aed” 46 (6/10)

2. Kristi Reisel “Kuidas tappa bürokraati” 37 (6/10)

3. Jaagup Mahkra “Callenori raudne rusikas” 25 (6/10)

4. Kristi Reisel “Tartu on MINU linn”  20 (6/10)

5. Mia Lisette Tamme “Must Isand kõrvalkorterist” 20 (4/10)

6. Siim Veskimees “Kes meist ei tahaks olla inimene” 18

7. Timo Talvik “Legendaarne Professor Jänespüks” 16 (5/10)

8. Karri Tiigisoon “Zombi Business ehk headus võidab” 15 (6/10)

9. Seio Saks “Fuuga” 14 (5/10)

10. Eeva Jeletsky “Kösteraat” 13 (5/10)

Raamatuaasta boonuslugu: Kaupo Sempelson “Raamatuvaras” 4/10

Kadri Umbleja - Nelja Aastaaja Aed (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse võiduloo lugemise järel olin rahul, et alustasin kogumiku lugemist otsast alguse poole, muidu poleks see tekst vast nii esile kerkinud - kahtlemata kõige ilukirjanduslikum lugu siin loetud tekstidest, umbes nagu täiskasvanu noorte seas. Kui teised lood rõhuvad energiale, siis see on pigem filosoofilisem, arutledes rohkem üldinimlike või ka ajatute küsimuste üle, ulmeline külg on pigem butafooriaks, võimendajaks.

Eks seetõttu on vast arusaadav, miks žürii punktide järgi on tekstil sedavõrd veenev võit. Ma ise just sellist lugemisvara tihti ei valiks, aga tunnustada tuleb autori karakteriloomet ning jaapani klassikalise kultuuri käsitlemist.

“Samurai tõstis tassi huultele, laskmata end kiirustada. Esmalt hingas ta sisse aroomi - see oli magus, karge ja sügav, nagu kevadine tuul, mis libiseb läbi mägede. Ta rüüpas. Tee maitses korraga nii ergutavalt kui lohutavalt, kandes endas soojust, mis voolas läbi tema veresoonte südamesse. Selle esmased noodid olid värsked ja elavad, kandes vihjeid noortest värsketest teelehtedest ja mahedast aurust. Seejärel muutus see sügavamaks - kandes magusate puuviljade varjundeid, mida ta polnud osanud oodata. Lõpuks tuli peen mõrkjas järelmaik, nagu vihje mineviku varjudele, mis kunagi olid, kuid mida ei saanud enam tagasi tuua.” (lk 17)

“Ilu saab eksisteerida vaid siis, kui see võib hääbuda. See on elu loomulik kulg - sünd, õitsemine ja paratamatu lõpp. Ilu ei ole midagi, mida saab aheldada või paigale sundida. See on hetk, viiv - seda tuleb kogeda, mitte omada. Teie meister eksis - ilu ei saa kesta igavesti. Ilu peab voolama nagu vesi, mitte tarduma jääks, mis on unustanud, kuidas edasi minna.” (lk 35)

Kristi Reisel - Kuidas tappa bürokraati (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse teise koha tekst on lugu jaapani mütoloogia ainetel, aga seda tänapäeva võtmes, sidudes kokku yakuza ja bürokraatia. Noor kutt tahab saada kuulsaks palgamõrvariks - madal enesehinnang või moraalsed küsimused talle küll probleemiks pole. Selleks tahab ta liituda ühe kohaliku yakuza klanniga; tema pettumuseks saab ta proovitööks tappa ükskõik milline ametnik Statistikaametist ning selle kohta saada ametlik teadaanne. 

Suvaliselt valitud ametnik aga ei kipu siitilmast lahkuma. Kollanokast palgamõrvarile teeb aga paralleelse tööpakkumise munk - jällegi seal Statistikaametis tuleks üle anda mingile ülemusele üks paber. Munga poolt eriliselt pühitsetud paber. Kollanokk püüab nüüd mõlemat ülesannet omamoodi ühendada … ja avastab bürokraatliku aruandluse põrguliku mõju.

Tekst on paralleel autori teisele jutuvõistluse tööle - siingi avastab peategelane korraga maailma printsiibid, mis kulisside taga töötavad. Muidugi, Tartu tekstis oli probleem enamvähem kontrollitav, siis siin tekstis on probleemi lahendus vähe küsitav (aruandluse teema sidumine mütoloogilise õudusega …). Aga noh, on arusaadav, miks žürii hindas seda Reiseli teksti kõrgemalt - ikkagi eksootika vs maavillane, ja muidugi see sünge lõpplahendus.

Olles lugenud Reiselilt mitut teksti, hakkasin nüüd mõtlema, kes võiks olla ligilähedane autor - pakuks ehk Ave Taavetit, kes vast niisamuti püüab midagi argist näha ja avada vähe teistsuguse pilguga. Nojah, Taavet küll vahel kasutab fantaasialikke võtteid ja jääb eestilikku ruumi, Reisel tegutseb ka teadusliku fantastika maailmas. Aga noh, selline mõtteuid.

Jaagup Mahkra - Callenori raudne rusikas (Nelja Aastaaja Aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kolmanda koha lugu on üllataval kombel kosmoseooper - ma pole Mahkra loomega just ülemäära tuttav (jajah, äkki ikka peaks lugema ta sel aastal ilmunud proosakogu), aga pole nagu märganud, et ta oleks midagi sellist kirjutanud (kuigi jah, on üks Veenuse teemaline tekst). Ja noh, igavesti aus kosmoseooper, kuidagi … vanamoodsalt stiilne.

Lugu siis Rahulaevastiku halva kuulsusega kaptenist Rothost, kes on valmistumas hävitama mässajate laevastikku. Tänutäheks loodab ta pääseda pensionile Maa eliidi hulka. Ta ristlejal õnestub hiilida mässajate laevastiku laskekaugusele, aga siis … saabub teine Rahulaevastiku ristleja, mille psühhopaadist kapten nõuab Rotholt käskude täitmist, või muidu.

Puhkeb kaos ja mässuliste juht paneb äkitselt ilmunud ussiaugu kaudu minema. Rotho otsustab talle järgneda - ja tegevustik alles kogub nüüd tuure üles.

Nagu öeldud, stiilne kosmoseooper ning tegevusel on pidevalt punn põhjas, ja sellele saab vaid heameelega kaasa elada. Mingis mõttes süüdimatu seikluslugu, pole siin lugejale suuremaid õpetussõnu või mõtlemisainet, aga see pole antud juhul kuidagi miinuseks. Kogu tegevustik avaneb peategelase Rotho silme läbi ning ehkkki võiks ta puhul mõndagi … vabandavat leida (jajah, minevik), siis tegelikult on ta ikkagi pigem hallist tumedam tegelane, kelle tegevuse tagajärjed on põhjustanud üha suuremaid jamasid. Selles suhtes tore lahendus, ometi soovid, et Rothot tabaks ikkagi võrdlemisi leebe saatus või karistus … kuigi ta on paras õudus.

Põnev siis, millega peaksid esimese ja teise koha saavutanud lood üllatama, et ületada seniseid kuue punkti tekste (Tiigisoon, Reisel, Mahkra).

Kristi Reisel - Tartu on MINU linn (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse neljanda koha lugu on siit kogumikust loetud fantaasialugudest vast parim (ulme puhul võiks sama olla Tiigisooni tekst). Kui täpselt nimetada, võiks seda nimetada linnafantaasiaks, mis leiab aset - üllatus-üllatus - kaasaegses Tartus.

Noor neiu saab parkimistrahvi ning seejärel hakkab elu kihva keerama. Taga hullemaks, trahvi teinud kontrolör satub neiu uueks naabriks - ning see tungivalt soovitab trahv ära maksta. Neiu peab seda ebaõiglaseks - siis aga kohtab ta ühel öösel kodu lähedal üht imelikku peletist, mida tal õnnestub aga eemale peletada.

Ja noh, see peletis pärineb muistsest ajast, kui nõid pani oma lipakale kaasale (ja ühele kaupmehesoole) needuse - ning see nõia kaaslane on nüüd aastasadu püüdnud hävitada Tartut. Kui vanasti astusid talle vastu mungad, siis kaasaja tingimustes … parkimiskontrolörid.

Tõepoolest, parkimiskontrolörid, keda vahel võib kohata hängimas Tartu kesklinna tühjematel kõrvaltänavatel. Milline autori lennukus! Ühtlasi on siin ära seletatud Tartu ajaloolise linnavalitsemise eripärad ja miks praegu kombeks kohalikud omavalitsuste valimised päästavad elusid (kui sa muidugi liialt kauaks ei jää võimule).

Ühesõnaga, Reisel on kirjutanud päris vaimuka teksti, mis iseenesest võiks olla kas pikema või lühema romaani algusosa; nö Keränen täiskasvanutele või siis midagi fantaasiaaustajatele. Ja noh, Karlova on vast Tartu mõnusaim linnaosa. Lahe värk. 

Huvitaval kombel on see tekst saanud jutuvõistluse žüriilt sama palju punkte kui Tamme tekst, see paneb küll kulme kergitama.

Mia Lisette Tamme - Must Isand kõrvalkorterist (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse viienda koha luu on omamoodi paralleel Timo Talviku tekstiga: niisamuti puhas fantaasia ja ehk õrnalt võib aimata teatud arvutimänguloogikat - või noh, kui dimensioonide vahel liikumine sellisena võib tunduda. Ja eks sarnane seegi, et nö rahvusetu tekst (mida ilmestavad paar tekstis leiduvat anglitsismi).

Lugu siis sellest, kuidas üks neiu ei leia endale kuidagi õiget suunda oma elus, nii töötab ta peale keskkooli edukat lõpetamist ettekandjana jms. Peale järjekordset vallandamist kohtab ta kodumaja ees üht kummalist meest, kellega koos joob end purju ja puistab talle südat (kui nüüd järgmisel hommikul ärgates õigesti mäletab). Nagu selgub, osutub mees uueks naabriks ja nagu veelgi selgub, on tegu Musta Isandaga kolmandast dimensioonist. Oh üllatust, sellised asjad peituvad meie maailmas. Ja oh üllatust, kui inkognito Musta Isandat röövitakse, pressib neiu end talle seltsiliseks - ja tõepoolest, nagu neiu avastab omal nahal, on olemas nii teine kui kolmas dimensioon ning ootamatul kombel tuleb maailm päästa apokalüpsisest.

Tekst teeb mõneti nõutuks, just nagu oleks midagi ja samas kuidagi … üheplaaniline seikluslugu. Võibolla oleks seda õigem võtta YA fantaasiana ja ma pole sellise kirjanduse sihtgrupp, see nagu seletaks mõndagi; eks esmatutvus autoriga oli niisamuti selline nooruslik möll.

Timo Talvik - Legendaarne Professor Jänespüks (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse seitsmenda koha lugu on puhas fantaasia, seda küll arvutimänguliku loogikaga. Erru saadetav ülikooli õppejõud mõtleb, et mida siis teha peale akadeemilist õpetamistööd ning talle meenuvad armastatud arvuti- ja rollimängud, mida ta varem ikka mängida sai. Imekombel ärkabki ta peale tööõnnetust ühes … mängus.

Seal on ta mängu sisenejana kõige alama klassi tegelane, ning kuidagi tuleb end üles töötada. Ta valib endale poolhaldja rolli ning tugevusteks saavad erinevad nö akadeemilised võimekused, näiteks eri keelte mõistmine (seda muuhulgas loomade-putukate puhul). Ja algab vaevarikas ning samas ka meelt lahutav (jajah, jänespüks) tõus selle maailma tegijate hulka, mille käigus tuleb eri liiki olendeid omavahel suhtlema ja teineteist mõistma saada.

Arvatavasti mõistan, miks jutuvõistluse hindajatele selline tekst meeldis - meelelahutuslik ja tempokas, lisaks nö inimlike väärtuste rõhutamine (nojah, mis on küll “inimlik” selles fantaasiailmas). Kui eelmised kolm lugu olid rohkem või vähem Eestiga seotud, siis siin on puhas fantaasiailm, või noh, minule täiesti tundmatu LitRPG esteetika.

Karri Tiigisoon - Zombi Business ehk headus võidab (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kaheksanda koha lugu jätkab tekstide taseme tõstmist. Peategelaseks on eestlane Tamur, kes on Saksamaal hinnatud meditsiiniteadlane. Nüüd aga seisab tal ees eksperimentaalne operatsioon: ta õpetaja on viidud vähi tormilise arengu tõttu koomasse, päästa võiks ehk selline operatsioon, kus aju kaardistatakse infoks, see laaditakse alla, vähk välja ning tervete kudedega kasvatatakse puuduolev tagasi, muuhulgas lisatakse mälukiip, mis ideaalis peaks aitama taastada mälutegevust, andes tagasi mälu jne.

Mitmeid probleeme tekib siin meditsiinieetikaga … ja pärast esmapilgul edukat operatsiooni need eetilised probleemid üha süvenevad. Tamuril õnnestub viimaks professor ka üles äratada, aga tulemus on …  Igal juhul, Tamur jätkab koos assistendiga seda hämarat teed ning tehisaru abil toestatud professor saab jalule. Kuid nüüd tekivad järgmised väljakutsed ning Tamur tõmmatakse lõpuks poliitiliste äärmuslaste lõa otsa - kes muidu ähvardavad mehe teod avalikustada.

Tekst on väga hea ja intrigeeriv kuni selle poliitilise põneviku osani, mis jääb selliseks kiireks tehnopõnevikuks. Aga need meditsiini ja eetika küsimused ning kuhu õieti Tamur jõuab oma inimese tuunimisega, need on väga hea küsimused teaduse arengust ning sekkumisest. Tekst leiab ehk aset lähitulevikus - või kes teab, milliseks on juba arenenud meditsiiniline tehnika.  Eks siingi tekstis on mitmel moel oluline taustategija tehisaru kasutamine, seekord vast neutraalsemas võtmes kui Seio Saksa tulevikufantaasias.

Seio Saks - Fuuga (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse üheksanda koha lugu on puhas teaduslik fantastika, mis kirjeldab elu 21. sajandi teises pooles; tegevus leiab aset Tallinnas, mis on üpris muutunud ning kuulub Atlandi Majandusalasse - mis näib olevat üsna europiidsete inimeste liit ning üha võõravaenulikum. Veel on selles tekstis teiseks suurvõimuks Hiina (rohkemat siin ei mainita).

Kuid on veel üks jõud ning see on üleilmne tehisintellekt, mida on muuhulgas kasutatud linnade ja linnaosade planeerimiseks … kus aga juhtub seletamatuid aegruumilisi veidrusi (üks hüpotees, et tehisintellektil on igav, kui maailm on selgelt piiritletud ja oma piiride taha sulgunud?), mis muuhulgas on üheks põhjuseks, miks tehisintellekt on sattunud põlu alla.

Selles Tallinnas satub üks kohalik mees kohta, mille olemasolust polnud tal aimugi - see on omamoodi linnriik ehk autonoomne Ülemiste linnaosa (mille on siis omal ajal projekteerinud tehisaru), kuhu saadetakse Tallinna sattunud Atlandi Majandusalasse sobimatud inimesed (näiteks peategelane näeb hiljem india perede ilmumist). Ülemiste juhil on plaan nö paremast tulevikust, seda siis tehisaru toetusel. Peategelasele see plaan iseenesest imponeerib, kuid ta uued tuttavad seal Ülemistel uurivad hoopis teisi asju (ning üleüldse, kelle huvides?).

Et siis päris painajalik tulevikufantaasia, kus 2040. aastatest varasemast midagi ei räägita. Tegelaskond on päris internatsionaalne (enamuse tegelaste nimed küll slaavipärased), kuigi mingil moel paistab olevat säilinud ka eesti keel ja selle kasutamine (või siis peategelasest lähtuvalt pole tal suuremat kokkupuudet “eestlusega”?). Tekstis on samuti oluline tehisintellekti küsimus, mingil moel võiks seda mõelda ajasrändamise teemaga, kuid pigem on ikka oluline tehisaru teema. Ja noh, eks oleks huvitav teada, kuidas õieti jõuti selle Atlandi Majandusalani (ja miks see on hävinguteele sattunud).

Pole päris pikka aega ulmet lugenud (viimati ehk Kaarnakirja eelmise kogumiku tekste?), seega juba mõneti harjumatu lugemisvara. Eks silma kriipis üks pisiasi, kuidas peategelane samal päeval kohatud naisega õhtu lõpuks ühte heitsid, ei saanud nagu arugi, et neil varasema suhtluse põhjal miskit flirti vms oleks. Aga noh, omamoodi vanamoodsa teadusliku fantastika värk ehk inimeste intiimsem pool võib avaneda üsna jaburalt.

Aga jah, muidu üsna huviga loetav tekst.

Eeva Jeletsky - Kösteraat (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

Jutuvõistluse kümnenda koha lugu on ehk etnoõuduse kanti tekst ühest kummituslikust majast, millega juhtub seletamatuid sündmusi. Kui külarahvas viimaks asja tausta uurima hakkab, selgub üks kurblik lugu köstri perekonnast ja selle sünnil lahkunud poja vaimust, mis jäi taevariiki üle kandumata … ja mis hakkas seda maailma oma vaatepunktist uurima.

Pool teksti sai nüüd spoilerdatud, aga teist poolt mitte. Autor on ühelt poolt võtnud ühe klassikalise õudusloo, mis kenasti mahuks eesti etnoõuduse voolusängi, kuid seejärel on ta seda täiendanud nö rahvusvaheliste motiividega, mis teeb ehk selle jutu maailma kuidagi … liialt suureks? Aga noh, samas see ehk olekski klišee murdmine või edasi arendamine (mitte et ma etnoõuduse tundja oleksin).

Mis mulle aga veel meeldis, oli kuidagi klassikaline (või lihtsalt korralik?) keelekasutus.

Kaupo Sempelson - Raamatuvaras (Nelja aastaaja aed, 2025)

 

See tekst küll ei pääsenud jutuvõistlusel esikümnesse, küll aga sai ära märgitud raamatuaasta raames ning seetõttu nüüd leidis tee paberile. Ühtaegu tekitab see ootust ja ängistust: jutt ise ei paista silma just erilisusega, ehk siis esikümme võiks olla tugevamast puust. Ängistust, et … tegu on kogumiku lühima tekstiga - ülejäänud tekstide keskmine võiks olla nii 40 lehekülge.

Aga lugu siis sellest, et esimese nooruse selja taha jätnud varas saab ootamatult hea pakkumise - ülesandeks varastada ühest tühjana seisvast mõisahäärberist raamat. Sellise töö eest pakutakse fantastilist summat, aga noh, tellija kiiks. Peale viimase mõisahärra surma ta pärijad enam seal ei ela, käiakse vaid kütmas. Nagu kohale jõudnud varas avastab, on ukselukud paras naljamäng - siit mõisast võiks veel mõndagi minema vedada.

Rõõm lihtsa töö pärast lahtub, kui ühel hetkel on kuulda peaukse kääksatust: aga see on vist kütja, sest peagi on kuulda kaminas tule praksumist, ja üht imelikku laulmist, mis kõik kestab kuidagi liiga kaua …

Et siis selline lühike kammerlik lugu, mis võiks aset leida ükskõik kus euroopalikus väärtusruumis. Vaatepunkt on tegelasest lähtuv ning ehk siis pole vaja sisekõne aegajalt markeerida jutumärkidega, kõik on nagu niigi selge - eks see on ainus asi, mis teksti puhul veidi häiris, kuid muidugi on see puhtalt isiklik maitse.

Kui ma ei eksi, siis peale esimese jutuvõistluse polegi valitud tööd nö eraldi kõvakaanelisena välja antud. Igal juhul, päris maitsekalt kujundatud Kaarnakirja sari, Fantaasia kirjastuse toodangu vast parim kujundus üldse, eks Liis Roden on siin täppi pannud.

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused (2025)

 

Kui Kaarnakirja esimene, hopepunki aineline antoloogia oli ootamatult positiivne lugemiskogemus, siis teine antoloogia on hulga mitmekesisema emotsioonidega loetav ning 11 loost vaid viis olid minu jaoks keskmised või paremad tekstid.

Võibolla on küsimus selles, et antoloogia üldteema on liiga üldine - kui hopepunk mõjus uudsena, siis teistsugused armastused on … noh, siin on mõned veidrad lahendused (eelkõige Nimetu kirgede torm), aga enamus tekste jäid selles suhtes õige tavapäraseks (ja muidugi see äng, mis kaasneb Veskimeesi kihudega). Ja kui nüüd järgmise, kolmanda antoloogia teemaks on unustatu-nähtamatu-varjatud, siis jällegi tundub vähe liialt laiapõhjaline.

Positiivsena on siin mitu lugu, mida soovitaks lugeda (kõik need küll fantaasiakirjanduse austajatele): Belials, Krafinna, Laurik ja Kivisild. Kui tuua midagi esile, siis puhtemotsionaalselt kõige vahvam on Kivisildi vanapagana teemale lugu ning vast kõige irriteerivam Nimeti veider armastuslugu. Mõlemas antoloogias on ühist vaid kolm autorit - Belials tuntud headuses, Kivisild nüüd selgelt parem ja Reisel jäi seekord lahjemaks. Eks üllatusautoriks on siin Ferreira, kes seni avaldanud romaane ulmelisemate huvidega lugejatele, aga polnud aimugi, et ta võiks viljelda tavapärast ulmet. Huvitaval kombel jäid koostajad Kalmsten ja Suuk oma tekstidega kõrvale, aga eks neil kevadel ilmus äsja ühine kirglik jutukogu.

Mis siin muud ikka kosta, kui et minu jaoks oli see antoloogia vähe mööda (Kalmsten on oma blogis pisut kirjeldanud valikut). Eks paar teksti võinuks välja jätta, sellest olnuks ka üldmulje parem, aga noh, praegu soovitaks lugeda tõesti vaid mõningaid lugusid. Kuid eks maitsed ole erinevad.

Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi” 4/10

Timo Talvik “Zen-tri-fuuga” 4/10

Veiko Belials “Koonemani õnn” 6/10

Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda” 5/10

Krafinna “Ei laps, ei lind” 6/10

Siim Veskimees “Lumetüdruk” 3/10

Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda” 6/10

Häli Kivisild “Siidisärki-kuldakörti” 6/10

Toomas Krips “Joakim” 3/10

Meelis Kraft “Teisel pool maski” 4/10

Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad” 4/10

mööda netti

reaktor

ulmekirjanduse baas 

Koidu V. G. Ferreira - Ahelmurdjad (Lumetüdruk, 2025)

 

Arvasin seni, et ei satu lugema Ferreira loomet, kuivõrd seni ilmunud romaanid ei tekita just huvi nendega tutvumiseks. Seda üllatavam oli avastada selle autori teksti siit antoloogiast.

Maal valitsevad mingit tulnukad (rach), kes on end muundanud inimsarnaseks, nende tõeline väljanägemine on õige eemaletõukav (aga seda ei näidatagi). Inimesed elavad koos rachidega asulates - naised ja lapsed töötavad asula territooriumil, mehed toodavad toitu väljaspool - sest inimesti nuumatakse kõvasti liha ja taimedega, et neilt saaks rachidele verd, mille järgi on need õige maiad.

Selline orjandus on kestnud kaksteist inimpõlve, tulnukaeelne tehnoloogia on ammu lõpetanud töötamise, niisamuti on kadunud mälestused tulnukaeelsest ajastust. Aga teadagi, seline orjandus ei saa enam kaua kesta!

Loo peategelane on Ovana, kes on avastanud mürgi, mis võiks tulnukaid tappa. Naine ja ta ema ja vanaema töötavad taimedega, mida lisatakse loomaverele (see rachide igapäevatoit), et see oleks rachidele lihtsamalt tarbitav (sest ega inimesi saa lõputult tühjendada, see on rohkem delikatess või nii). Ovana valmistabki seentest mürki, mida segada rachide loomavere sekka, et siis vähemalt osa rache ära mürgitada ning sellevõrra oleks siis lihtsam revolutsiooni kallale asuda. Kuid keset kõige kibedamat mürgisegamist ilmub naiste töökotta üks põgenenud rach, kes palub mõneks ajaks pelgupaika. Ovana avastab, et rach on midagi enamat kui lihtsalt vihkamisobjekt. Aga ülestõus?

Selline emotsionaalne ja naiivsevõitu ulme, mis 21. sajandi ulmekirjanduse kõrval mõjub õige vanamoeliselt. Ja ega seda muljet paranda loo lahendus, mis selgitab selle konflikti tagamaad. Vast selle antoloogia kõige emotsionaalsem tekst, kõik need jalust nõrkemised lähevad juba vähe koomiliseks.