Marie Hermanson - The Mole King (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Lugu kuningast, kes ei tahtnud valitseda - sest see on liiga vastutusrikas, tema otsused mõjutavad liiga paljude inimeste elusid ja mis küll juhtub, kui ta teeb valesid otsuseid. See painab teda päeval ja ööl, ta on sellest lõputult väsinud ja stressis. Aga ta avastab, et kui ta metsas üksi jalutades jääb kuskile mätta alla magama, siis ta saab … korralikult magada. Ja nii ta hakkab selliseid puhkusehetki korraldama.

Kuid korraga tungivad ta maale naaberriigi väed ja nüüd peaks juhtima sõjaväge sissetungijate vastu. Enda elust ta ei hooli, aga tema juhtimisel saaksid sõdurid surma. Ta põgeneb nõupidamiselt vastutuse eest metsa, kaevub mägra pesasse ning kuuleb seejärel veel mitu päeva, kuidas teda sõdurid koertega otsivad. Ta hakkab end mägra urust edasi kaevama, ta elab edaspidi koos muttide ja vihmausside ja putukatega; möödub teadmatu hulk aega, keha moondub, nägu moondub, väga harva tõuseb ta öösiti maapinnale.

Kuid ühel maale tõusmise korral ründab teda kiskja, selle käest ta küll pääseb, seda tänu kiskja omanikule, printsessile. Printsess viib salaja selle veidra olendi oma torni - ja avastab, et tegu on siiski inimesega.

Traagiline ja painajalik tekst, milles kordub mõte, et õnn on see, kui keegi sind ei näe. Ja noh, mõned inimesed lihtsalt ei taha valitseda. Kui ma vaid mäletaks, kellelt ma veel olen lugenud teksti maa alla pugenud inimesest (esimene mõte oli Heinsaar, aga ei).

T. Kingfisher - Razorback (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Sünge tekst nõiast ja tema kättemaksust mehele, kes tappis ta seast sõbra. Sest nõid ei soostunud mitmel puhul mehega magama. Mees siis laskis maha sea, kes looduses vabalt ringi uitas (ning enamasti nõia juures peatus).

Kui nõid sai nägemuse mahalastud sõbrast, varises ta maailm kokku ning ta soovis mehele kätte maksta. Ainult et mida saab teha naine, kes pealegi ei tegele tumedama maagiaga? Ta pöördub teise nõia poole, kes kasutab tumedamaid võtteid. Viimaks seletab hea nõid teisele nõiale, mida ta õieti tahab ning teine nõid lõikab noaga ta kõri läbi. Hea nõid ärkab oma sõbra surnukehas, mis ootab lihasaaduste töötlemiseks minekut.

Nagu öeldud, sünge tekst, mis toimub kuskil kaasaegses maakolkas. Paeluv jutustamine, kuidagi peaksin enda jaoks lahti mõtestama, mille poolest see autori jutustamisviis õieti eristub - võibolla avaldub siin autori varasem lastekirjanduse tegemise oskus? Ja nagu ikka, on peategelaseks elukogenud naine (mitte küll pensionäriealine nagu mõnes varasemas loos) - tõsi küll, loo jutustajaks on pigem looülene kõiketeadja, kes pakub eri tõlgendusi teksti eri etappidest ning otsib paralleele laiema kontekstiga. Omamoodi ilus lugu surmajärgsest ja taassünnist.

Jaan Rannap: Tuukerkoer Torru ja teised loomad

 

Alustuseks ütlen, et "teised loomad" on palju paremad kui "Tuukerkoer Torru". Nad on realistlikumad, põnevamad, ma usun neid, aga Torru lugusid ma ei suutnud uskuda. 

Ega nad halvad ole. Kuna raamat algab tuukerkoer Torruga, lugesin temast kõigepealt, ning kuigi ma sisust midagi ei mäletanud - kunagi varem olen ka lugenud - oli mul üsna kohe selgus käes, miks ma raamatule Goodreadsis kolm tärni andsin. Kolm tärni ehk "meeldis". Kutsu on nunnu, üheksakümnendate õhkkond veidi ülepaisutatud, aga no olgu. Mälestused ikkagi. 

Kuigi on ebausutav, kuidas senise koerapidamiskogemuseta Jürgen on kümnekuuse Torru pea täiuslikuks teenistuskoeraks treeninud ja koer seejärel võimsalt sekkub iga Jürgeni või tema omanduse pihta suunatud agressiivsuse osas ning alati võidab, no olgu, no olgu. Ta on ju armas. Ja Jürgen ka. Ning Jürgen saab tänu Torrule rahamuredest priiks ning palju sõpru ja jee. 

Veidi liiga muinasjutt, aga üheksakümnendad - neid on harva kirjutistes, mida ma loen, kirjeldatud. Meeldiv nostalgia. Liiga unistav, "oi-ma-tahaks-sellist-koera", ent samas ikkagi tore.

Siis sai tuukerkoera osa läbi ja tulid teised jutud ning korraga mõtlesin ma, kas kolm tärni ikka vähe pole. Need teised jutud teistest loomadest võtavad kaks kolmandikku raamatust enda alla ning on nii palju paremad. Jaan Rannap oli ju päriselt hea kirjanik. 

Need tema kirjutatud inimesed olid korraga nii palju usutavamad kui Jürgen ja Loore. Üheksakümnendad olid nende jaoks alles kauge tulevik, nad mõtlesid muudest asjadest. Kel oli sõdurisinelile viisnurga märk sisse kulunud, kes tahtis Siberisse kulda kaevama minna, kes oli polaaraladel haltuurat tegemas. Võibolla on meeldivuse asi selles, et aega enne üheksakümnendaid mäletan ma vähe ning tšukside ja vepsalaste lood saidki mulle tuttavaks koos teadmisega, et väikerahvad on tähtsad, väikesed kultuurid põnevad, olen väikesest saati teadnud, kuidas  liikde sissetoomine saatanast, ja Rannap räägib ses raamatus asju, mida ma tean ja usun. Kui ta teebki meeste mõttemaailma või elu kirjeldades vigu, ma ei märka neid, sest mäletan seda ajastus nii vähe ja meeste pähe üldse ei näe. 

Aga tegelikult arvan, et pigem kirjutas ta need vanemad lood ise uskudes ja nähes, mismoodi elu toimib, mismoodi on. Aga tuukerkoer Torru lood tulid juba väga väljaspoolt, mitte kogemuse toel, vaid selle pinnal, mis eemalt paistis, kuidas elu tundus olevat. Ja üheksakümnendatel oli ta juba vana mees ning see aeg oli talle võõras ja veider. Tuli sealt tausta võttes pisut võõrik veider lugugi, mis siis, et koeraliik vana tuttav.

Olgu, meessugu oli talle ka tuttav. Mehed ja poisid mõlemad. Naistest Rannap ei kirjuta. Mõned libisevad läbi meeste tegevuse, sest mehed vahel puutuvad ka naistega kokku ja mõndele koguni meeldivad naised väga, aga naine on tema lugudes ikka Teine, pooleldi märkamatu. Kõik "Tuukerkoer Torru ja teised loomad" loomtegelased on ka isased, ainult kala on emane.
Piisavalt kaugel inimesest, et teda kuidagi tõlgitavaks pidada. 
Naissugu ei ole küllap Rannapile arusaadav olnud.

Muidugi need realistlikumad, ehtsamad lood ei lõppenud alati õnnelikult. Sest elu ei ole selline. Ses osas oli tuukerkoer muidugi meeldivam - lastele mõeldud muinasjutt lõppes rõõmus ja rahus. Elu aga - elus ei või iial teada. 
Täiskasvanutele mõeldud lood on midagi Ernst Seton-Thompsoni stiilis lausa. Iial ei või teada, kuidas lõppeb, aga kui kurvalt, siis ikka väga kurvalt. 
Võibolla ka sellepärast ei meeldinud Goodreadsis mulle "väga"? Sest mulle ei meeldi kurb olla. Aga ma kurvastan, kui lool on kurb lõpp.
Siiski - head lood vajavad reklaami. Vist tõstan hinnet. 
Sellest hoolimata, et kogu kokkupanijad kirjastusest TEA ei ole üldse aru saanud, mida ja kuidas oleks hea teha. "Tuntud nimi ja igal pool on loomad, läheb loosi!"