Kuvatud on postitused sildiga Sophokles. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Sophokles. Kuva kõik postitused

10 mai, 2024

Sophokles - Antigone (2024)

 

Põhimõtteliselt siis lugu sellest, kuidas Kreon tahab võimule saades vabaneda sellest patupesast, mis tekkis ta õe Iokaste abielust Teeba kuninga Laiosega. Õde nimelt abiellus Laiose tapmise järel Teeba noore päästja Oidipusega, kellega sai neli last. Kuniks selgus abielupaari õuduseks, et nad on tegelikult ema ja poeg (kunagi ennustati Laiosele, et poeg hukutab ta, mistõttu selle sündides kupatati poisslaps minema). Nende järel saavad võimule nende pojad Eteokles ja Polyneikes, kes peaks kordamööda valitsema (õed Antigone ja Ismene olgu naitavad). Ent Eteokles ei soovi võimust enam loobuda ning Polyneikes tuleb oma Argose kuningriigi naise sõjaväelastega Teeba linna alla, nõudes valitsemisõigust tagasi. Mõlemad vennad hukkuvad, võimu haarab nende onu / vanaonu Kreon.


Sellele haigele suguseltsile omaselt on Kreoni poeg Haimon ja Iokaste tütar Antigone nö kihlunud (ja armunud). Kreon nõuab oma võimu kindlustamiseks (siit algabki näidendi tegevus), et keegi ei puutuks Polyneikesi laipa,  las koerad ja linnud söövad seda - kuna tema puhul on tegu riigivastase elemendiga. Antigone soovib siiski oma hukkunud venna viisipäraselt matta -  ja jäädes valvuritele vahele, tuuakse ta Kreoni ette, kes siis mõistab ta surma (ühtlasi hea viis Haimonit säästa paremaks abieluks). Haimon pole lõpuks sellise asjade käiguga rahul. Kreonil õnnestubki Antigonest vabaneda, kuid selle järel tapab end ka Haimon ning seejärel Kreoni naine Eurydike. Oimoi, oh häda.


Nojah. Nüüd võiks fantaasiakirjanduse  austajana edasi mõelda (võttes eeskujuks kasvõi  Martini “Tuli  ja veri”), kuidas see sari võiks samamoodi jätkuda: pärijast ilma jäänud Kreon peaks naituma Ismenega? Või oma võimu laiendamiseks lahkunud Polyneikesi Argose lesega? Õnneks pole vihjetki, et sellest oleks veel mõnd antiiktragöödiat (kuskilt laiatarbeteatmikust küll lugesin, et Kreoni tütar Megara anti naiseks Heraklesele).


Eks sellest üdiklassikast on kindlasti tuhandeid tõlgendusi ja ega mul pole midagi uut öelda. Lugemisel jäi ikka mulje ühest päris haigest suguseltsist, kus Kreon oleks (tollases mõistes) justkui kõige tervema mõistusega - või noh, ta lihtsalt pole nii segane kui lähedaste kaotusest hullunud Antigone. Peaks meeldetuletuseks üle lugema Undi tõlgenduse Sophoklese näidenditest, aga kahjuks raamat pole käepärast.


ANTIGONE: Mu kätte said. Kas rohkem tarvis kui mu surm?

KREON: Ei, üldse mitte, saanud kõik ma sellega.

ANTIGONE: Miks viidad aega? Üldse mulle küll su jutt

ei meeldi ja ei iial saakski meeldida.

Eks sulle ka mu jutt on loomult vastumeelt.

Ja siiski, kust ma kuulsust austusväärsemat

võiks leida, kui see armsat venda mattes on?

Seetõttu kiitvalt kõik mu kohta räägiksid,

kui mitte keele neil ei sunniks lukku hirm.

Küll ainuvõim ju paljust rõõmu tunda võib

ja lasta endal, nii kui soovib, rääkida.

(lk 23)



05 august, 2009

Mati Unt – Vend Antigone, ema Oidipus (2006)


Lihtsa tehte abil saab selgeks, et viimase 50 aasta oluliseim eesti kirjanik on Unt (et tegemist oli ka parima lavastajaga, on paraku mu isiklik arvamus). Mis muidugi ei tähenda, et ta oleks püha lehm. 6 aastat tagasi näinud seda lavastust, aga sellest suurt midagi ei mäleta – oli lihtsalt undilikult põnev. (Kas seal toimus mingisugune purde peal kõndimine?) Lavastus arvatavasti parem kui tekst (huvitav, üleüldse ei mäleta, et lavastuses oleks räägitud kreekakeelselt – või oli see lihtsalt see osa, mida ei kõrv ei suutnud muuna registreerida kui tavapärase lavamürana?).

Millest näidend rääkida võiks – on siin tegemist näiteks võimuküsimusega? Isakuju, kes peab / tahab / on sunnitud võtma vastutust enda õlgadele? Kui teaks, küll oleks hea. Tegelaste eksalteeritus on nauditav, samuti pendeldamine eri registrite vahel. Kas siin on järelkajasid Gombrowiczi “Laulatuse” lavastusest?