Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused (2025)

 

Kui Kaarnakirja esimene, hopepunki aineline antoloogia oli ootamatult positiivne lugemiskogemus, siis teine antoloogia on hulga mitmekesisema emotsioonidega loetav ning 11 loost vaid viis olid minu jaoks keskmised või paremad tekstid.

Võibolla on küsimus selles, et antoloogia üldteema on liiga üldine - kui hopepunk mõjus uudsena, siis teistsugused armastused on … noh, siin on mõned veidrad lahendused (eelkõige Nimetu kirgede torm), aga enamus tekste jäid selles suhtes õige tavapäraseks (ja muidugi see äng, mis kaasneb Veskimeesi kihudega). Ja kui nüüd järgmise, kolmanda antoloogia teemaks on unustatu-nähtamatu-varjatud, siis jällegi tundub vähe liialt laiapõhjaline.

Positiivsena on siin mitu lugu, mida soovitaks lugeda (kõik need küll fantaasiakirjanduse austajatele): Belials, Krafinna, Laurik ja Kivisild. Kui tuua midagi esile, siis puhtemotsionaalselt kõige vahvam on Kivisildi vanapagana teemale lugu ning vast kõige irriteerivam Nimeti veider armastuslugu. Mõlemas antoloogias on ühist vaid kolm autorit - Belials tuntud headuses, Kivisild nüüd selgelt parem ja Reisel jäi seekord lahjemaks. Eks üllatusautoriks on siin Ferreira, kes seni avaldanud romaane ulmelisemate huvidega lugejatele, aga polnud aimugi, et ta võiks viljelda tavapärast ulmet. Huvitaval kombel jäid koostajad Kalmsten ja Suuk oma tekstidega kõrvale, aga eks neil kevadel ilmus äsja ühine kirglik jutukogu.

Mis siin muud ikka kosta, kui et minu jaoks oli see antoloogia vähe mööda (Kalmsten on oma blogis pisut kirjeldanud valikut). Eks paar teksti võinuks välja jätta, sellest olnuks ka üldmulje parem, aga noh, praegu soovitaks lugeda tõesti vaid mõningaid lugusid. Kuid eks maitsed ole erinevad.

Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi” 4/10

Timo Talvik “Zen-tri-fuuga” 4/10

Veiko Belials “Koonemani õnn” 6/10

Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda” 5/10

Krafinna “Ei laps, ei lind” 6/10

Siim Veskimees “Lumetüdruk” 3/10

Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda” 6/10

Häli Kivisild “Siidisärki-kuldakörti” 6/10

Toomas Krips “Joakim” 3/10

Meelis Kraft “Teisel pool maski” 4/10

Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad” 4/10

mööda netti

reaktor

ulmekirjanduse baas 

Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten - Elekter meie vahel (2025)

 

See kogumik paneb natuke kukalt kratsima. Näib, et mõlemad autorid on hetkel õige viljakas meeleolus ja seeläbi produtseerivad küllaga jutte, et niimoodi vast aastaga välja anda üks jutukogumik - aga samas tundub see minule kuidagi poolikuna. Vast pool kogumikku on selline, et õigupoolest võinuks neid tekste veel edasi toimetada või laiemaks kirjutada või lasta neil settida (noh, mitmel puhul tundub, et teksti lõpp tuleb kuidagi kiirendatud tempos, erinevalt teksti algosa või edasiarendusega).

Enamvähem kõik need viie punkti lood võiksid olla … põhjalikumad (nojah, tekstide keskmine hinne ongi kokku 5). Kuue punkti tekstid on minu loogika järgi kenasti lõpetatud; kogumikku alustav ja lõpetav nelja punktiline jäävad lihtsalt meeleolukaks laastudeks, mille lugemine või mittelugemine pole just oluline (see lihtsalt illustreerib kahe lähedase autori koostööd). Ma saan aru ja mõistan, et teksti paberil avaldatuna nägemine on igati hea tunne, aga vast rohkem kannatlikkust ja tuima toimetamistööd ja ajaga settimist. Muidugi, samas pole minu asi õpetada või soovitada, las inimesed kirjutavad nagu heaks arvavad.

Mis selle kogumiku puhul rõõmustab, on tugevate naistegelaste esinemine igas loos; enamasti pole tegemist tüüpidega, vaid elusate naistega. Kuigi raamatut paistab domineerivat Kalmsten oma algus- ja lõppsõnadega (ja miks on nii, et kui autorite nimed on kõrvuti, on alati Kalmsten esimene - tõsi küll, kaanel on vastupidi), siis tegelikult jagunevad tekstid igati pooleks - viis sooloteksti nii Suukilt kui Kalmstenilt, kolm ühist lugu. Kuuest tekstist moodustub kolm paari (nö Maavald, Igaviku värav (vast kogumiku tugevaim paar) ja siis see alguse ja lõpu lõikav erootika).

4/10 “Igavese talve piiril” Manfred Kalmsten

5/10 “Seitse saavad äratatud” Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk

5/10 “Leidlaps. Hateri lugu” Manfred Kalmsten

5/10 “Elekter meie vahel” Lüüli Suuk

5/10 “Neimaristsed” Lüüli Suuk, Manfred Kalmsten

5/10 “Igaviku väravale” Manfred Kalmsten

6/10 “Naasmine Igaviku väravale” Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk

5/10 “Mis ei tapa, teeb tugevaks” Lüüli Suuk

5/10 “Mõõgad ristatud - igaveseks!” Manfred Kalmsten

5/10 “Sloughbury afäär” Lüüli Suuk

6/10 ““Ema südant…”” Manfred Kalmsten

 5/10 “Vikatimees” Lüüli Suuk

4/10 “Igavese armastuse nimel” Lüüli Suuk

ulmekirjanduse baas

mööda netti

algernon

reaktor

Lüüli Suuk - Igavese armastuse nimel (Elekter meie vahel, 2025)

 

Töötlus kogumiku avaloost “Igavese talve piiril”, mis kirjutatud raamatu kaasautori Kalmsteni poolt, kelle teksti mehe vaatepunktile on siin vastukaaluks naise (või kuidas seda feminiinset olendit nüüd õieti nimetadagi) vaatepunkt - kuidas ta kõigest hoolimata (omasuguste?) metsast väljub, et koos tavalise mehega anduda kirelainetele.

Kui Kalmsteni teksti puhul jäin mõtlema, kuidas see suhe puhtfüüsiliselt õieti võimalik on (kuivõrd naispool on sedavõrd külm), siis ega õieti saa siin sellele küsimusele vastust. Seksuaalakt toimub, sest osapooled tahavad nii. Nojah, fantaasia.

Lüüli Suuk - Sloughbury afäär (Elekter meie vahel, 2025)

 

Kogumik rikastub aurupungi looga, mis on sellises thrilleri võtmes või nii.

Peategelaseks on politseiuurija Clement, kes püüab mõista linna ahistava sarimõrvari tegemisi - see tapab naisi, lõigates neil südame välja. Viimaselt mõrvapaigalt leiab Clement ühe veidra nööbi, mille päritolu otsustab uurija omapäi välja selgitada. Samal päeval tuleb uus teade järgmisest rünnakust, kuid seekord pääseb ohver koletust hukkumisest südame eemaldamise tõttu tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele. Jaoskonda viidud kübarategija Araminta ei saanud samuti mõrvarist sotti, nägi küll seda veidrat nuga ning seda, et tegija oli üle mõistuse kiire.

Clement saab vihje, et Sloughbury linnas töötavad kuulsad ehtemeistrid oskaksid ehk sellest eriskummalisest nööbist midagi rohkem teada ja kuivõrd järgmisel kuriteopaigalt põgenev mõrvar näis suunduvat Sloughbury sõitvale tsepeliinile, otsustab Clement sinna samuti minna - kuid kaasa kleebib end Araminta, kel olevat asja teise linna, tegelikult küll on kleepunud selle mõrvauurimise külge. 

Ja tõepoolest, Sloughbury’s on naisel mitmeid häid mõtteid, kuidas uurimist kergendada. Aga see linn ise on väga kummaline, seal on kestnud juba mõnda aega sarnased mõrvad - vaibudes vaid ajaks, kui Clementi linnas hakati naisi tapma.

Jällegi, igati tore sissejuhatus, aga siis lõpuosa läheb väga kiireks ja kuidagi lihtsalt tuleb see lahendus. Peale aurupungi võiks tekst ühtlasi olla tumefantaasia või koguni teadusliku fantastika elementidega, aga nojah, peamiselt ikka thriller. Kogumikust seni loetud tekstide põhjal paistab, et kõigis juttudes on oluline element üks tugev naistegelane - mis on muidugi igati kiiduväärt.

Lüüli Suuk - Mis ei tapa, teeb tugevaks (Elekter meie vahel, 2025)

 

Seniste muinasfantaasialugude asemel korraga ulmelugu, kus 23. sajandi tingimustes tuleb selgitada oma veresidemeid.

Peategelaseks on naine nimega Len, kelle tööks on seigelda väljakaevamistel - peamiselt küll teaduslikel põhjustel, aga vahel satub ka hämaramaid tellimusi. Ühelt järjekordselt ekspeditsioonilt naastes rünnatakse neid, aga mis põhjusel, ei saagi õieti aru. Kodus peab Len end nüüd ravima, kuid mõne päeva pärast läheb ta igavusest baari, kus satub kokku oma hiljutise ründajaga. Kes siis peale järjekordset kallaletungi teeb neiule ettepaneku - et see juhataks üht vähe ebaseaduslikku proovide võtmist.

Len nõustub, vastavalt tema soovidele  valmistatakse ekspeditsioon ning nüüd hakkab selguma ta palkaja taust - kohaliku maffiapere võsu, kes ei soovi mingit tegemist teha oma isa äriga ning seepärast on välja heidetud. Aga nagu peagi selgub, siis isa pole teda siiski unustanud ning Len on selle perega seotud: ja talle tehakse ettepanek. Kas veri on tugevam kui vesi?

Seikluslik lugu, selline vähe ameerikalik värk. Vähemalt on tugev naistegelane.

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Naasmine Igaviku väravale (Elekter meie vahel, 2025)

 

Järg tekstile “Igaviku väravale”. Kui esimeses tekstis oli mitu vaatepunkti, siis nüüd näeme vaid läbi Narda kogemuste - mis on see elu, kui toormaagia naaseb maailma.

Ainult et selle kasutamine ei muutu laialdaseks, kuna Igaviku väravalt naasnud Narda suundub Ruunide Hälli oma õpetaja, vanemlausuja Bereni jutule. Kes pole naist nähes just sõbralik, aga kui viimaks soostub Beren kuulama ta lugu … läheb kärmeks tegutsemiseks. Beren mõistab, et kui ta suudab hoida toormaagia kasutamise vaid valituile, siis see tähendaks neile (või noh, talle) piiramatut võimu. Narda kõhkleb, aga samas … Bereni kõrval poleks ta enam tühi koht, ka tema oleks keegi.

Mehe plaan õnnestubki, aga seda julmade repressioonide abil - kõik, kes püüavad ise toormaagiat käsitleda, kas hukatakse või siis torgatakse silmad peast ja rebitakse keel suust. Narda pole toimuva üle just õnnelik, aga aitab Berenil võimul ja elus püsida; naine hakkab ise salamisi otsima võimalikult algseid ruune, kasvõi selleks, et Berenit peatada.

Teksti huvitavaim külg on Narda tegelaskuju - kuidas ta oma auahnuse nimel oli valmis end Bereni võimu alla koogutama, aga samas jääb tal siiski alles miskisugune südametunnistus (mille nimel tegutsema hakkamine võtab küll aega aastakümneid). Ühesõnaga, sellist tegelaskuju pole just lihtne armastada või samastada.

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Neimaristsed (Elekter meie vahel, 2025)

 

Tekst, mis siis kirjeldab vastuolu vana maarahva usundi ja kiriku religiooni vahel. Ainult et … lisaks on siis fantastilisust, muuhulgas on nõia kaaslaseks lohelik (sisalik-lohe?) ning teksti finaal irdub veelgi realistlikust traditsioonist.

Eks lugu on parajalt lühike ja peamiselt puändile üles ehitatud. Kui eelmiste tekstide puhul ikka mõtlesid, et see võiks olla osa millestki suuremast, siis siin on nagu on.

Lüüli Suuk - Elekter meie vahel (Elekter meie vahel, 2025)

 

Raamatu nimiloost pärineb ehk ka kaaneillustratsioon. Nagu eelmiste lugude puhul, nii ka siin muistne maailm, aga vast natuke teistsugusest puust (ja miks elekter siis ikkagi pealkirjas … no eks see selgu epiloogis).

Lugu siis armastajapaarist (Vihavald on päris kummaline valik, Rahe nimekuju meenutab veidi seda külavanem Raaket), kelle küla ründavad soerdid. Nende elajate eripäraks on pikk piitsalik keel, mis on tapvalt mürgine. Rünnaku puhkedes saadetakse naised, lapsed ja vanurid soosaarele varjupaika; mehed jäävad soerditega võitlema. Peale madinat võetakse ühendust esivanemate vaimudega ja mis selgub - Kõuemanaja, ammuste aegade õudus, on naasmas ja nõuab inimohvrit. Või muidu.

Või muidu ongi soerditel kaval plaan - kuid sellest saab teada Rahe, kes teeb kaupa ühe soosaare ümber ujuva näkiga (vastutasuks nõuab see Rahelt platsentat, et end tugevamaks turgutada). Vihavald aga ootab ellujäänute soerdite uut rünnakut.

Muidu puhas muinasfantaasia saab loo epiloogis teaduslik fantastika lisamõõtme, mis otseselt pole just vajalik, aga noh, lisab värvi. Tekst on vähe “realistlikum” kui kogumiku eelmised kaks teksti - kuivõrd pole siin sellist paralleelühiskonda nagu näiteks haldjad. Ehk veidi lähedane Tuuli Tolmovi hiljutisele triloogiale.

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Seitse saavad äratatud (Elekter meie vahel, 2025)

 

Muinasfantaasia külavanem Raakest, keda painab tema kohta käiv ettekuulutus, mille kohaselt on tal mingi seos seitsme ja nende äratajana. Ainult et … keegi ei taha naisele rääkida, millega õieti tegu on. Ning külatark … tema seab hoopiski Raakele lõksu ning kutsub öisesse Maavalda olendid, kelle hammustus mürgitab naise surmavalt. Külavanem pole mingi allaandja ning oma viimased tunnid pühendab selle seitsme ärkaja saladuse uurimiseks - ning see osutub veidi teistsuguseks kui arvatud.

Loo tugevus on ehk see muinasmaailm oma kõiksugu nõiduste ja erinevate olenditega. Ja no muidugi inimeste maailm, mis on oma nimede poolest küll õige läänemeresoomelik, aga pigem siiski pseudoskandinaavia maiguga. Päris värvikas külaühiskond, oma erinevate rollidega. Ja muidugi see haldjate ja vastsündinute teema, ma nagu otseselt polegi kuulnud sellisest ohverdamisest - jajah, omal ajal Spartas loobuti vigastest lastest, aga siin on rõhk muul (seda enam, et elu on niigi ohtlik ja keeruline ning inimesi hävib nii vägivalla kui haiguste tõttu).

Ja siis muidugi loo paralleeljutustus nende seitsme tegelikest äratajatest ja see ajapiima mütoloogia - natuke segaseks see jääb (või see ongi autorite taotlus?), otseselt midagi sarnast piimalikku ei torkagi pähe.

Lüüli Suuk - Vikatimees (Täheaeg 22, 2023)

 

Õrn romantiline lugu Vikatimehest, kes on avastanud oma elus (või noh, kuidas seda nüüd nimetadagi) armastuse puudumise. Vikatimees võiks nimetada romantikuks ja millegipärast ta arvab, et armastus võib teda tabada ootamatult, esimesest pilgust. Nii ka juhtub. Aga noh, tegemist on siiski Surma maailmaga.

Surma maailma on üsna sarnane meie maailma toimimispõhimõtetega ehk see on üsna bürokraatlik. Vikatimehed töötavad oma piirkondades, neil on kindel töö- kui ka puhkeaeg; mistõttu sel Antsu nimelisel vikatimehel on ikka aega tegelda iseenda huvidega. Kuivõrd selline organiseeritud teispoolsuse toimimine, siis see eeldab ka kontrollimehhanisme, seetõttu organiseerivad Vikatimeeste tegevusi kõiksugu bürokraadid. Ja noh, kui on bürokraatia, siis sel omadus üha paisuda (jajah, vihje loo puändile).

Teksti võitis sel aastal Stalkeri parima eesti lühijutu auhinna.

ulmekirjanduse baas

Lüüli Suuk - Welwitschia Mirabilisi (Kübeke elutervet vihkamist, 2024)

 

Eesti oma fantaasiakirjandust on ikka rõõm kohata. Käesolev tekst paigutub eksootilisse maailma, kus võimu nimel toimuvad intriigid ähvardavad maailma kõrbega kattumist.

Tekst mahutab endas parajat mastaapsust, mis kõik vaat et andnuks võimaluse romaaniks kirjutada: seosed kuningriikide hädade vahel, neljanda tütre needuse avamine, matriarhaat vs patriarhaat jne jne. Selle maailma avanemisega oleks vast saanud lahjendada mõnedes tegelastes aegajalt väljenduvat didaktilisust (noh, need Liivakeerutaja printsi õpetussõnad mõjuvad vahel veidi kandiliselt või nii).

Ühesõnaga, kui kokku võtta, siis tekst võinuks vabalt olla mitmeid lehekülgi pikem - või siis mitte nii laiahaardeline (kuigi, eks see ole nüüd vaieldav). Eks annab mõelda, kuidas seda hopepunki selle teksti puhul enda jaoks tõlgendada, minu meelest on tegu pigem traditsioonilise fantaasiakirjandusega.

ulmekirjanduse baas