Kärp on 16-aastane orb, kes on põgenenud külast linna, kus ta kohalikul turul aitab sealseid kaupmehi oma erakordse tähelepanuvõimega - näiteks pettureid tähele panna. Vastutasuks saab ta kaupmeestelt natuke süüa, et nii hinge sees hoida. Ühel päeval äratab tähelepanu turu külastaja, kes ostab tühjatähja, makstes selle eest kuldmündiga, mis aga seejärel peagi kaob kaupmehe käest. Nagu Kärp tähele paneb, teeb kelm seda mitme maskeeringu abil ning meie kangelane otsustab ta omakorda vahele võtta … aga see kukub nii hullusti välja, et linnast pääsemiseks on tal vaja selle petturi abi. Nii satub Kärp suli Tõiveti sulaseks.
Tõivet pole aga lihtsalt lihtlabane suli, tema kogub kõiksugu maagilisi esemeid oma ülemusele ja ta avastab kiiresti, et Kärpi erakordne tähelepanu- ja analüüsivõime oleks talle väga suureks abiks. Nii algab üks seikluste jada, kus Kärp avastab Tõiveti juhtimisel üha fantastilisemat maailma (millest heal juhul on varem midagi kuulnud) - sellega küll kaasneb see, et kõik ta teod pole just moraalselt õiged. Kuid panused lähevad üha kõrgemaks, kui Kärp avastab, kelle heaks Tõivet töötab ja millised jõud õieti mõõtu võtavad.
Nii, selline on piisavalt hägune ülevaade veel ilmumata raamatust. Tempot on siin kõvasti ja ausalt öeldes arvasin pea lõpuni, et see romaan saab veel järje, kuid autor tõmbab siiski kõik otsad kokku. Tegevus toimub fantaasia-Eestis, mis jääb aga päris häguseks, et seda nüüd näiteks alternatiivajalooks pidada. Kohanimedena mainitakse taustateadmiseks Mulgimaad ja Peipsit ja Dagöt; raamatu teine osa toimub peamiselt Revalis, kus leiab mainimist Rataskaevu kant ja Härjapea jõgi. Aga esimeses osas rännatakse palju, külastatakse mitmeid anonüümseid linnu, kuid vist ainsaks kohanimeks oli Kollimetsa. Et siis tegu oleks justkui Eestiga, aga samas … täiesti anonüümne tapeet, mis isikunimede vahetamisega võiks asuda kus iganes.
Ajaliselt-materiaalselt võiks tegevus toimuda ehk 17.-19. sajandi oludes. Ehk siis tehnika ja ühiskond on piisavalt arenenud, aga kindlasti mitte 20. sajandi mõõtu (noh, omamoodi siis paralleel aurupungiga). On ametlik ristiusk ja selle taustal paganlikud uskumused ning kuskil valitseb ehk (vene?) keiser (üks tegelane saadetakse kohale keisri poolt) - kuid riigivõim on siin romaanis pigem formaalne või koguni nähtamatu, eelkõige on võim kaupmeestel (kelle rahvus on küll täpsustamata) ja on siis maagilise maailma esindajad.
Maagiasüsteem on … küllastatud ja võiks ehk koguni lahjem olla, kõiksugu kolle ja vaime on siin peidus iga nurga taga, tõepoolest kuidagi liialt rikkalik ja võinuks vast rohkem kirjeldada ühiskondlikku korda. Kuid teiselt poolt: miks mitte lasta fantaasial lennata, kõik ei peagi olema seletatav harjumuspärase ilukirjandusloogikaga; ja tõepoolest, milline võis olla tõeline eestipärane kollitamine (kui nii võtta, siis käesolev tekst olekski justkui eelnev hernhuutlaste vaimse terrori tulekule).
Raamatu peategelane on Kärp, üsna eripärane nooruk oma saladustega, mis avanevad lugejatele kuni viimaste lehekülgedeni - võiks öelda, et see vast ongi raamatu kõige eripärasem külg (sest Kärp ongi eriline ja seda mitte tavapärases võtmes). Kuid maailma ei vaadelda vaid läbi Kärpi või temaga koos, aegajalt toimuvad tekstisisesed vaatepunktivahetused Tõivetile või paarile teisele tegelasele, seda küll üsna markeerimatult (no vähemalt mitte lõigusiseselt). Ehk siis jutustaja poolt on siis kord sisekõne või siis tegelaste ülene vaade, igal juhul ei jaga see jumala positsioonilt lugejale teavet (sest noh … nii peaks ju kohe saladusi välja jagama). Jällegi, sellel on omad head ja vead, ehk veidike segas, kui muidu Kärpi-keskne tekst on korraga lühikeseks ajaks välja vahetatud. Et romaan jaguneb kaheks ja nende vahel on aega mööda läinud kolm aastat, on natuke küsitav, kuidas Tõivet ta ilmsematele saladustele pihta ei saanud.
Selle eeltrüki sain autori pakkumisel kirjastuse Eesti Raamat kaudu, päris mugav on ikka lugeda spiraalköites teksti. Autorilt pole ma varem midagi lugenud, sest noh, arvutiekraanilt loen üliharva ilukirjandust (ja senistest Reaktori kogumikest pole veel kätte sattunud; kui muidugi teda sinna on valitud) - kuigi nagu näha, siis viimasel ulmejutuvõistlusel sai autor auhinnalise koha. Peaks ka selle teksti üle vaatama.
Kaanekujundus … noh, Eesti Raamat on teinud viimasel kolmel aastakümnel kõiksugu trikke, seekord siis võetud pildipangast, mis üldiselt on täiesti ok lahendus, aga kas nüüd täiesti täppis. Nojah, fantastiline Eesti siiski.
