Selle raamatu lugemisväärtus peitub 70.-80ndate nõukogude olme kirjelduses. Kodustatud soomlased, teksad ja muu riideträni, sünnitushaigla. Vaatepunkt on parteimutrikese perest, tegemist natuke teistsuguse pilguga kui harjumuspärase “seest sinimustvalge, väljast punase”-vaatenurgaga.
Raamatu emotsionaalse poolega erilist suhet ei teki. Peategelane “mina, Helen” (muudmoodi ei oska autor peategelase nime kasutada) õhkab igavesti mingi Guido järele (kellega nooruses mõttetu suhe olnud), abiellub Margiga, saab lapsi ja lahkub perekonnaga välismaale. Vahel satutakse kodumaale, nähakse Guidot ja ollakse inetuma välimusega kui muidu välismaal. Abielu ise on üpris vabameelne ja vaadatakse põlgusega kitsarinnaliste inimeste poole.
Nojah, armastus on vahel veider, seega oleks ülekohtune peategelase tundeelu liialt tõsiselt võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar