Friedenthali lugedes on välja kujunenud juba teatud ootused - esiteks, et tegemist on usaldusväärse ja nauditava ajaloolisusega ning teiseks, et tulemata ei jää ka sünge ja tume ja üleloomulik. Ajaloolistest isikutest kirjutatud lood ei ole üldiselt just selline materjal, mida ma esimese asjana lugema kipuks, aga tihtipeale ei ole seda ka tagakaanel leiduvad tutvustused või järelsõnad ja nõnda hakkas kahtlus ajaloolise isiku eksisteerimise osas vähehaaval alles lugedes esile kerkima ning sai siis tagakaanelt jms kinnitust. Kui Vikipeediasse minna, siis tundub peakangelase prototüübiks olev Friedrich Jürgensoni isik muuseas veel kuidagi eriti ebaisuäratav - no mida sest surnute häälte lindistamisest ikka arvata või lugeda sellest, kuidas keegi tõsimeeli pool elu sellele ära pühendab. Taolist asja on üldjuhul ikka lõbusam mingis ulmelisemas kastmes helpida.
Aga - järelsõnas tunnistabki Friedenthal kohe üles, et algselt üsna ajaloolist elukäiku järgima plaanitud tekst-pujään ajas ühel sõrad vastu ning läks ulama ja nii pidi ka autor uue plaani tegema ning tulemus saigi kohe märksa müstilisem ja ulmelisem kui tõsiuskselt süstemaatiline mässamine surnute häältega magnetlintide kogu luua, et tulevastel põlvedel ikka midagi arhiveerida ja säilitada oleks. Vikipeedias oli nimelt mainitud, et Jürgensoni lindistused Rootsimaal kenasti alles olevat.
Igatahes oli mul seda raamatut lugedes enamasti kerge naeratus näol, ei, mitte sellepärast, et siin massiliselt Chuck Norrise anekdoote tsiteeritaks või et sisu kuidagi helge oleks, aga mingisugune looline ja keeleline nauding oli see, kuidagi väga elavalt minevikku ja teise kohta transporditud saamine ja samas pidev seiklusliku tempo ülal hoidmine, näiteks oli mul väga hea meel lõpuks Odessast Istanbuli jõudmise üle ja sama hea meel oli kui sealt lõpuks minema saadi. Teiseks oli nauditav tolle müstilise surnuteilma vähehaaval esile ilmutamine, viis kuidas muster klaverikaanel, erinevad kunstiteosed, muistsete kreeklaste tempel jms asja edenedes üha haarmeid välja sirutusid ja … noh … mustrit moodustama hakkasid, kuidas teispoolsus, mida ajalooline Jürgenson nii visalt uut tehnoloogiat imevahendina tarvitades kuuldavaks muuta üritas, omandas ajapikku justkui mingisuguse universumis igal pool kohal oleva, kuid tavainimesele nähtamatu tumeaine oleku ning kõik need erilise tundlikkusega inimesed moodustasid omakorda justkui teadjate salaseltsi; lisaboonusena olid kaadrid surnute riigist, müütilisest jõekaldast, paadimehest, müntidest lihtsalt nauditavalt kirja pandud.
Lõpuosaga on muidugi nii ja naa, oma võlu sel distantseerunud jumalamängimisel kahtlemata on, aga samas jääb ka tunne, et hoog käis lool maha, jaks sai otsa ja lugeja kolitakse hoopis autori kolbakambrisse üle, kus tegelased on kõik faabulaüleses limbos ning võimalused on lahti ja hargnevad, aastaaeg vastab aga loo üldisele tonaalsusele. Võimalik, et seda muljet süvendab see, et Katja tegelasena minu jaoks võrdlemisi igav oli, see oli koht, kus ma ei suutnud kaasa elada, kus Katja olulisus Värdi jaoks jäi mulle lugejana emotsionaalselt kaugeks. Jah, muidugi on selline noorpõlve naiivne kiindumus märksa kogenumasse daami ja õnnetu lõpp kahtlemata teada tuntud lugu, aga sellest iseenesest pole lugu, lihtsalt see mingi isikupärane, üksikasjaline veenev hetk jäi siin olemata, olgugi kogu verevahetuse protseduuris ning südamedaami sellisel moel enesega kandmine ja nõnda ka surnuteilma eneses kandmine on kahtlemata väga värvikas ja nutikas element nii ajaloolisuse kui müstika mõttes.
Veel oli eraldi rõõmustavaks elemendiks mõtisklused paguluse ja pagulaseks olemise kohta, mida kuulmislangusega Värdi võõras linnas võõras keele- ja kultuuriruumis madalat ja musta tööd tehes mõlgutab. (Arya Stark Musta ja valge majas viibides küll nii sügavmõtteline polnud või no kes teab, muidugi, tal olid seal rohkem zen-teemad ja nii.) Või siis see koht, kus Berliin Värdit seedib ja Värdi Berliini. Ja nii edasi. Ega ma asjata naeratusega ei lugenud.
Igal juhul tundus mulle lõpuks, et äkki võib olla, et “Punkti ümber” sellisel kujul nagu ta oli äkki tabaski märska truimalt mingisugust okultismuse tuuma kui lihtsalt ajalootruu elulookäsitlus seda teinuks. Mõtlen enda skeptilise suhtumise peale, et kui magnetlindile püütud hääl teispoolsusest paneb õlgu kehitama, siis maagilisrealistlik mustri tunnetamine ning rännud teispoolsusesse aitavad teatavas mõttes kohale tuua just nimelt seda tunnet, et mis oleks kui uskudagi, et mingi selline surmajärgne tumedus on kusagil siin samas tegelikkuse koe sees olemas ja et tõepoolest on võimalik kätt välja sirutada, kombata kompamatut ning peotäie süsimusta liivaga tagasi jõuda.
( Raamatut ennast lugesin, muide, üldse jaanuaris, õhtujutuks. Kui aastaauhind anti, siis oli kohe hea rahulolevalt noogutada.)
Ta sai aru, et tegelikult oleks dr. Watson väga hea olla - olla kellegi suurepärase ja hiilgava inimese sõber ja kaaslane, kes aitab rasked otsused vastu võtta, kes näeb inimesi läbi ja suudab nende käitumist ette ennustada. Kõige hullem on olla keegi, kellest kõik mööda vaatavad, pagulane, võõras, kes ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib ning kellele keegi seda ka öelda ei oska.
“Vabandust tülitamast, aga kuidas teie siia sattusite?” küsis äkki tema käest väikest kasvu mees.
Verdi vaatas mehele segaduses otsa. Selle olek mõjus intensiivselt, aga mitte päris hullumeelselt. (lk 231)
Esimesed nädalad oli ta Berliinis suuresti üksi olnud, ülikoolis oli parajasti vaheaeg, alguses oli ta elanud Taube hangitud toas, uhkes majas, äärelinnas, kõrgete lagedega ja puitnikerdustega. Majas ei olnud peale tema kedagi, professor, kellele see villa kuulus, oli kuhugi ära sõitnud ning Verdi sai enda käsutusse ülal pööningukorrusel tühjana seisva teenijatoa. Toas aga ei olnud midagi peale vatimadratsi, isegi kaussi pesemiseks ei olnud. Alguses jäi ta muidugi haigeks. Kõik jäävad alguses haigeks, sest koha muutus, minek teise linna, võõraste inimeste, võõraste mikroobide kätte lõpeb alati nii. Selles mõttes on haige olemine nagu tutvumine, tuled kuhugi ja need bakterid või viirused või kest teab mis veel tulevad ka kuhugi. Sinu sisse. Ja nii nagu Verdi oli Berliinis, oli Berliin temas. Berliin võttis ta vastu, ta sai osaks Berliinist selle vee, õhu ja osakeste kaudu. (lk 244)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar