Olen oma (kahe) kogemuse põhjal otsustanud, et Hanneleele Kaldmaa ei kirjuta luulekogusid nagu teised.
Üldiselt on luulekogud ikkagi kogum luuletustest, mis sündinud eiteamillest eiteamilleks nagu luuletused ikka.
See luulekogu ei ole selline.
Kõige rohkem on tegu moodsa aja keeles (on värsid, on riimid, isegi rütm, kuid mitte ühtlaselt ühesugune, vaid rappuv, rappiv, igas luuletuses oma) kirjutatud kangelaseepos Oliverist, kes oli.
Lugu ei ole päriselt otse jälgitav ning mõnelgi puhul on luuletuse pealkiri ainus, mis selgitab, millest juttu. Lisaks vahetuvad minategelased ja temategelased ning väheses saab päris kindel olla.
Jääb mulje, et Oliveril on suur armulugu Tuvikesega, kellest saab tema kaasa. Jääb mulje, et Oliveril oli vähemalt üks sõber, kellega koos ta reisinud on. Kuid on see Tuvike või sõber, kellega koos nad tuulesõlmedega mässavad ja vaala seljale lõkke teevad, polnud ma päris kindel päris-päris paljude lehekülgede jooksul.
Hei, mul oli pool raamatut selja taga, kui alles taipasin, et Oliver on leekivate sõnadega poeet, tuli vaimus ja pihus, mitte mõni laia seljaga mõõgamees.
Sest Hanneleele Kaldmaa ei jutusta sündmusi, ta jutustab tundeid ja meeleolusid. Milline tunne just tuli, seda saame tugevalt teada, ent mis selle põhjustas, häguselt. Vahel mainib, vahel mitte. See pole ju eriti oluline, eks?
Tunne loeb, mitte selle põhjus.
Sama tunde võib saada väga erinevatest sündmustest, kuid veel väga palju rohkem on erinevaid tundeid, mis põhjustatud samadest või sarnastest sündmustest. Jah, inimesed on erinevad, ent isegi sama inimene erinevas alusmeeleolus reageerib väga erinevalt.
Sündmus pole tähtis. Tunne on.
Aga siiski on sündmustikku huvitav jälgida. Noppida välja sündmustepudemeid ning panna kokku, mida ja kuidas Oliver siis tegi.
Tõi tule, kõik armastasid teda, aga paigal ta ei püsinud.
Ma ei lugenud allolevaid arvustusi läbi, aga paratamatult märkan, et blogiarvamusi on vähem, küll aga on midagi öelda olnud Kultuursetel Väljaannetel.
Ei saa eitada, autori keel ja kujundvalik on sellised, mis lähevad peale sellisele inimesele, kes luulega tuttav. Eepostega, ka värsseepostega tuttav olemisest päriselt ei piisa. Tekst ei anna lapsesilmale päriselt kätte, liiga vähe sündmusi, liiga palju tundeid.
Samas on just see raamatu võlu. Võetakse tuttav mudel - kangelaseeposes toimuvad umbes sellised asjad - ja pannakse teise vormi. Uude vormi. Tänapäevasesse vormi mitte tähenduses "laps kõndis, pilk telefonis, vastu elektriautode laadmisjaama", vaid luulekeelde, mis tänapäeva inimesele tuttav.
Tunnustan igati nii tavamudeleist väljaspoole mõtlemist kui saadud tulemust.
Muuseas. raamatu lakad on pilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar