Mireille naaseb Maale peale 100 aastast äraolekut - ta oli ühel maasarnastamise missioonil, aga otsustas sealt peale lepingu lõppemist lahkuda. Kuigi jah, tagasitulemine polnud ka just kõige parem otsus - temale tuttavat elujärge enam pole, isegi kodulinnas Montrealis koheldakse teda kui välismaalast, olenemata sellest, kui ta püüab temale koduses prantsuse keeles rääkida (jajah, huvitav võõras aktsent).
Ta kohtub sugulasega, kes on temale kolm sugupõlve järgnev (Mireille ise on nüüd füüsiliselt keskealine, pea “üheealine” sugulasega), aga mingit reaalset kontakti ei teki. Nagu ka nende inimestega, kellele peab loengu maasarnastamise aiapidamisest. Ja see söök, mida igal pool pakutakse. Või see vetruv materjal, millega on asfalt ja kiviparkett ja muidu põrandamaterjal asendatud. Aga viimaks leiab ta Stephane’i, kes on samasuguselt missioonilt naasnud Maale, seda küll mõned aastad varem. Vähemalt keegi, kes mõistab - kuid naisel pole mingi soovi suhtlemist romantilisemaks muuta. Kuid siis teeb mees ootamatu ettepaneku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar