06 mai, 2013

Stephen Baxter – Last Contact (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Masendav lühilugu universumi lõpust – kosmose ja tähed õgib endasse must auk, mille vääramatu ligitriivimine äkitselt avastati. Ja Maani jõuab see õgimine 14. oktoobril. Lugu siis kulgeb kahe naise vestlustes, oodatava sündmuse avastanud astrofüüsikust tütar ja tema pensionärist ema, kes peale hiljutist leseksjäämist on asunud aia eest hoolitsema. Tütar käib tal külas ja maailmalõpp läheneb vääramatult. On jaanuar, on juuni, on oktoober; lilled tärkavad ja närtsivad ning musta auku kaob taevalaotusest üha rohkem tähti, peagi ongi Linnutee silme eest läinud. Aegajalt võetakse kosmosest vastu selgusetuid signaale, mille uurimisega aga pole aega tegelda – selge see, et viimastel kuudel eelistavad inimesed muud teha kui kohusetundlikult tööl olla. Ja ongi 14. oktoober ning korraga õgitakse minutite jooksul Päike taevast, ema ja tütar lähevad käsikäes pilkases pimeduses maailmalõpule vastu, ning enne lahustumist sosistab ema nende kosmosesignaalide tähenduse. Selline rahulik kolelugu, kurb mis kurb.

“It's all to do with dark energy. It's like an antigravity field that permeates the universe. Just as gravity pulls everything together, the dark energy is pulling the universe apart, taking more and more of it so far away that its light can't reach us anymore. It started at the level of the largest structures in the universe, superclusters of galaxies. But in the end it will fold down to the smallest scales. Every bound structure will be pulled apart. Even atoms, even subatomic particles. The Big Rip.” (lk 302)
ulmekirjanduse baas 

Kommentaare ei ole: