Esmatutvus Johnsoniga oli vägagi
intrigeeriv (sest maratonseks võõrolendiga on väärt 7/10!), see
lugu nii lööv pole, kuigi niisamuti käsitleb kontakti Võõraga.
Hala õpib inseneriteadust ja tunneb, et see ala pole just see,
teoreetiline matemaatika tahab jalust lüüa, peaks ala vahetama, aga
mille vastu? Ta on hilinemas tüütusse loengusse kui korraga saab ta
kõne tundmatult numbrilt. Kerges meeltesegaduses (sest ees on
ootamas see tüütu loeng) võtab neiu kõne vastu, aga ei kuule
vastuseks muud kui lainekohinat. Ja see on... maagiline, tuletab
meelde mitmeid sulneid hetki Hala minevikust. Lained justkui ootaks
temalt... Nime, nimetamist. Hala kordab tuntud veekogude nimetusi,
aga teistpoolt toru ei kõla justkui äratundmist. Hala jätkab
nimetamist, püüab interpreteerida vee erinevaid metafüüsilisi
olekuid jne. Lõpuks jõuab neiu järeldusele, et talle on helistanud
mõne teise planeedi veekogu. Ja nii edasi.
Ühesõnaga, selline poeetiline värk,
mis õnneks kestab vaid neli lehekülge ja kus lõpuks saab teada,
mismoodi see telefonikõne muutis nii Hala kui astrofüüsika
tulevikku. Tõde on kuskil seal eemal olemas, kõlaks kohmakas tõlge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar