Sharonile meeldib oma vanemaid aidata.
Nii saadab ta ema oma tütre tihti lõunasöögiga isa juurde, kes
töötab sügaval-sügaval maa all. Isa ametiks on nimelt toimetada
surnuid üle Acheroni jõe – kontrollida, et need on korrektselt
teispoolsusse saadetud ja et nad jooksid enne paati astumist Lethe
vett, mis kustutab mälu. Algul Sharon kartis seda kohta, kus kaldal
vanguvad surnud, kuid nüüd aitab ta isal seal mõnede toimingutega,
võtab vastu näiteks hauapanuseid jms. Seekord juhtub aga nii, et
tööhoos paadimees higistab kõvasti ja higipiisad on paadipõhja
libedaks teinud, mistõttu Sharoni isa libastub ja kukub Acheroni.
Kui ta sealt välja ilmub, on ta surnud, ning tüdruk ei saagi enam
midagi teha, et isa tema ja ema kõrval oleks – isa peab hoopis
saama korraliku matusetseremoonia, et nii pääseks teispoolsusesse.
Aga enne lõplikku lahkumist on tal veel tütrele mõned õpetussõnad.
Tekst, mis pole just minu teetass
(esmatutvus oli hulga lootusrikkam), kõik see südamlikkus ja
sümbolid ja eri surmakultuuride kokkusegamine. Selline... emolugu,
muinasjutt täiskasvanutele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar