Kelmilugu lähituleviku Hiinast, mil printeriga on võimalik valmistada nii
elundeid kui … veiseliha. Mitte et see oleks otseselt seaduslik või
ebaseaduslik, küll aga kena teenimisvõimalus oskustega inimestele, kes töötavad
sündikaatide või väikeettevõttete heaks.
Üheks selliseks inimeseks on Hongkongi meditsiiniülikoolist välja visatud
neiu, kes peale ebaõnnestunud südametrükki (eks ka ülikoolid tahavad musta raha
teenida) on põgenenud Nankingi, kus siis ülikoolist varastatud printeriga valmistab
tellijatele erinevaid veiselihasid. Ühel hetkel saab ta anonüümselt tellijalt
hiiglasliku ja vägagi spetsiifilise lihatellimuse. Lisaks ülesande keerukusele
on eriliseks tüütuseks see tellija, kes erinevate ähvarduste abil (olles vägagi
tuttav selle meditsiinikooli intsitendiga) tahab printijat agaramalt tööle
piitsutada. Neiu peab palkama darkneti kaudu endale abilise, kellega koos nad
satuvad sellele okkalisele teele, et avastavad, kes see tellija tegelikult ja
milleks seda võltsliha laadungit vajatakse. Järgneb siis …
Singapuri autori lugu on eelmise aasta üks lemmikuid kõiksugu antoloogiates
ja ulmeauhindade nominentide nimekirjades. Mitte et ma seda populaarsust lõpuni
mõistaks – jah, lähitulevik kui selline on päris huvitav (muidugi tehnoloogia ja
selle rohkem või vähem eetiline kasutamine), niisamuti see hiinalik maailm oma
reeglite ja kelmustega. Aga et tekst ise oleks märkimisväärse mõjuga kunstiteos, mis kuhugi kraevahele roniks, seda nüüd vast
mitte. Siiski, hea meelelahutus, sellest ka kõrgem punktisaak.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar