Päris tore ulmejutt oma moraalsete
konksudega. Viis lugu sellest, millised arenguteed võivad inimkonda
ees oodata – tavalistest inimestest tekib kaks haru,
modifitseeritud ja siis... nö homunkulused, arendatud liigid, kes
üha kaugenevad inimeste välimusest, muutudes näiteks
putukasarnasteks vms. Ühtlasi on nad tänu muudatustele paremini
kohandatud kosmosevallutusteks, ja sinna nad levivad ja moodustavad
kogukondi. Probleem selles, et sapiensid (modifitseeritud inimesed)
ja Taassündinud (need inimestest kaugenenud olevused) põlgavad
teineteist ja võitlevad ülemvõimu pärast.
Nendevahelist võitlust illustreeribki
tekstide kangelase lugu – tegemist sapienside omamoodi üli James
Bondiga, kel nimeks Joe Carroway. Esimeses loos on tutvustav
kokkupuude nii sapiensi kui taassündinuga, kes meiesugustes
traditsioonilistes inimestes äratavad ühtviisi rohkem või vähem
võõristust. Teises loos on taassündinud vähehaaval paljunenud
ning kaitseks inimeste eest plaanivad nad inimkonda ähvardada
surmava viirusega. Kolmandas loos on jõutud aega, kus sapiensidel ja
taassünnilistel on käsil pikaajaline verine konflikt ning Joel on
väga kangelaslik (ja morbiidne) roll selle mingil moel lõpetamiseks.
Neljandas loos on Joe superkangelase rollis ja teda kasutatakse ära
sapienside võimuvõitluses... ent Joel on omad plaanid. Ning
viimases loos ongi Joe sapienside nö peasekretär, tehakse kaastööd
taassündinute planeetidega, ent nüüd tabab meie Päikesesüsteemi
hoopis uus oht... ja karmil Joel on karmid nõuanded selleks, kuidas
kollapsi eest kätte maksta.
Ühesõnaga, möllu ja intriige siin
jätkub, teksti laiendades saaks võimaluse kasvõi täiemahuliseks
romaaniks (noh, midagi Strossi “Accelerando” laadis).
Sentimentaalsusteks suurt aega pole, õhustik on suht noir, raevuka
võitluse ja petmiste keskel on alati cooliks arendatud Joe, kes
mingil veidral moel otsib tasakaalu vaenupooltele. Iseasi, kas
sellest kõigest lõpuks kasu oli... Ent kes teab, millal lootus
sureb.
“But I'm not a person, am I? In your eyes, I'm just another animal.”
What she was was a long, elegant creature – the ultimate marriage between human traditions and synthetic chromosomes. Four bare arms were restrained with padded loops and pulled straight out from the shockingly naked body. Because hair could be a bother in space, she had none. Because dander was an endless source of dirt in freefall, her skin would peel away periodically, not unlike the worn skin of a cobra. She was smart, but not in the usual ways that the two or three thousand species of Rebirths enhanced their minds. (lk 216)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar