YA lugu libahundineiu kapist välja tulekust. Nadia elab
üksildast libahundi elu, töötab ettekandjana, igavuse peletamiseks osaleb
näidendiproovides; liigsete libaprobleemide puhul liigub järgmisse linna ja
identiteedi juurde. Käesolevas linnas on tal ka poiss-sõber, kes õpib isa
eeskujul hambaarstiks ning vabal ajal jutustab neiule hambaarstide erinevatest
väljakutsetest. Nadia mõtleb, millal nende suhe otsa leiab, millal ta võiks
soovida noormeest järada.
Ühel järjekordsel prooviesinemisel valitakse aga Nadia
osalema muusikalis (mille nimi on käesoleva loo pealkirjaks). Nadia seda just
ei soovinud... aga samas on huvitav ka. Muusikalis on rollid mitmetele
folkloorsetele olenditele, ja eks muud osatäitjad paistavad kah... kahtlased.
Nadia arvates on ta täielik käkk ja ei oska üleüldse näidelda, aga siiski ei
saadeta teda trupist minema, hoopis julgustatakse olema tema ise – neiu ei usu,
et keegi sooviks näha tema tõelist mina. Veel hullem, muusikali esietendus on
samal ajal tema järjekordse libahundiks moondumisega. Ühesõnaga, Nadial on
mitmeid probleeme – näiteks kuidas esietendus läbi elada ilma elajaks
moondumata? Igal juhul, lõpp hea, kõik hea.
Natuke keeruline oleks öelda, et tekst oleks just...
eripärane, pigem selline meelelahutuslik YA värk, libahunt ja tema mured.
Aarne-Thompsoni muinasjututüübid on asi, millega olen mõelnud tutvuda – mõelda
vaid, ongi olemas selline register, millele on võimalik taandada kõiksugu
narratiivid. Kuid nojah, senini pole selle uurimiseni jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar