Weiri „Marslase“ huvilisele
järjekordne maiuspala veidrast Marsi missioonist. Zoe on unistanud
lapsest saati Marsile minekust ning selleks aastakümneid
valmistunud, näiteks spetsialiseerudes astrobotaanikuks. Ja oh
rõõmu, Zoe valitaksegi esimesele mehitatud Marsi-missioonile, kuhu
kokku valitakse 4 meest ja 2 naist. Ettevalmistus on põhjalik,
viimaks jätab Zoe hüvasti abikaasaga ning nädala pärast
jõutaksegi kosmosse, Marsi poole – missioon, mis kestab 30 kuud.
Peale esimest kuud tunneb Zoe, et tervis pole just korras, söök ei
kipu sees püsima – ja peale missiooni meediku sooritatud erinevaid
testimisi selgub, et hüvastijätt abikaasaga oli
ettevaatusabinõudest hoolimata viljakas.
Tekib küsimus – kas missioon
katkestada (võimatu, sest tagasiteeks vajalik kütus on mehitamata
raketiga Marsile saadetud) või laps kaotada või midagi. Zoe
abikaasa keeldub last kaotamast ning peale NASAga õiendamist
jätkatakse missiooni; meedia ja üldsus on muidugi vaimustatud –
ikkagi kosmoses sünnib esimene inimene jne. Kaheksandaks kuuks
jõutakse Marsile, kuu pärast sünnib tüdruk, kes on pealtnäha
igati korras. Muidugi, laps on ühtlasi väga vajalik uurimisobjekt,
et mis ja kuidas kasvab jne; kosmoselaev pole lapsekasvatuseks küll
ette nähtud, aga kuus astronauti saavad lapsehooldusega hakkama.
Aasta pärast tekib küsimus, et kuidas Maale naasta – kas see on
ohutu Marsi tingimustes kasvanud lapsele.
Klages kirjutas hiljuti loo veidi
teistsugusest vaatenurgast, kuidas Maalt ära rännata, käesolev
lugu on ehk paremgi (või noh, täiskasvanulikum). Eks siin toodud
juhtum tundub veidi uskumatu selleks, et võiks juhtuda, kuidas
samas... eks reaalne elu suudab üllatada rohkem kui mitmel moel.
Päris mõnus lühilugu, hea lühike ajaviide.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar