Thomas Ha - Window Boy (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

Sünge tulevikulugu, kus inimesed on jagunenud (või jaotatud) kaheks - ühed, kes elavad kaitstud keskkonnas, ja teised, kes peavad muidu hakkama saada. Väljaspool kaitstud keskkonda on välja arenenud kõiksugu koletised, mis püüavad siis hõivata üha rohkem elukohtasid.

Jake on noor poiss, kellele on ootamatult tekkinud sõber - nende kodu turvaakna juurde hiilib hilisõhtuti, kui vanemad magavad, üks väljaspoolne poiss, kellele Jake salaja annab toidu ülejääke. Jake ja ta vanemad elavad majas, millest nad väljas ei käi; ema on kodune ja isa teeb kaugtööd oma kabinetis. Eluks vajalikku toovad inimestest aretatud turvaolendid (küborgid?), kelle ülesandeks on muuhulgas eemale tõrjuda koletisi ja väljaspoolseid inimesi.

See “aken”, mille kaudu seda maja varustatakse eluks vajalikuga, selle vahendusel suhtlevad ka Jake ja see välismaailma räpane poiss - kuigi isa on keelanud ära pojale igasugused kontaktid välismaailma inimestega. Sest … need ihkavad kõike seda, milles nad elavad. Aga Jake, tema tunneb end üksikuna. Ühel õhtul aga see välismaailma poiss esitab palve, et Jake laseks tal nende õuel peatuda, paariks ööks mulla alla peituda, kuni koletiste arvatav ränne neist mööduks. Jake võtab mõtlemisaja. Ja koletised tulevad.

Selline õige klaustrofoobiline tuleviku düstoopia, kus vähesed inimesed on peitunud oma kindlusmajadesse (mis võivad tegelikult asuda sügaval maa all peidus) ja väljaspool süveneb paras põrgu - ja kaua need kindlusedki vastu peavad, kui nende tugistruktuurid hävinevad mutantide (või võõrorganismide?) üha suurema surve all.