James S. A. Corey - How It Unfolds (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2024)

 

Kõvaulme, mis on ühtlasi vägagi inimliku selgrooga. Ehk siis lugu Roy ja Anjulast, kes abiellusid ülikooli ajal, aga siis mõne aja pärast kasvasid lahku. Sest … tuli sai otsa ja naine läks minema. Mees jäi teda taga igatsema ja lootma, et ehk äkki siiski kunagi saavad nad kokku ja proovivad uuesti.

Saavadki kokku, sest mõlemad osalevad suurprojektis, millega siiratakse inimkonda võimalikult elamiskõlblikele planeetidele. Ainult et põlvkonnalaevade asemel kasutatakse nähtust nimega “aeglane valgus” (slow light), mis siis viib asunike kloonimisandmed koos eluks vajalikuga sihtkohtadesse, kus need siis … ellu äratatakse. Aga nagu esimesed (õigemini küll kes teab mitmendad)  elluäratatud avastavad, võib ka väike tehniline viga (antud juhul tuumareaktoriga) uue inimkonna alge pea koheselt hävitada. Siiski, tühine osa ekspeditsioonidest siiski säilib - kasvõi niikaua, et omalt poolt inimkonna andmeid aeglase valgusega edasi saata. Ja igas sellises rühmas on Roy ja Anjula ning Roy tahaks taas naisega koos olla.

Tekst on esitatud katkenditena eri ekspeditsioonide ajahetkedest ning nii jõutakse lõpuks sadade miljonite aastate kaugusesse tulevikku - mida on vast sellevõrra lihtsam kogeda, et iga kord alustatakse alati sama geenisupi nullpunktist (ühel juhul on küll lühike salvest mitmesaja aasta vanusest  ühiskonnast, mis on selle üpris lühikese aja jooksul ikka tunduvalt, ee, eripärasemaks muutunud). Aga jah, Roy ja tema tunnete ajalugu (või noh, arheoloogia).

Eks see kõvaulme osa ehk aeglane valgus jäi mulle väge hämaraks, aga noh, selles tekstis nagu töötab. Ja no see lugematu arv inimkonna esindajate äratamisi, see on ikka õige laiahaardeline. Kui üldiselt niisugust kõvaulmet ei võtaks lugemisse, aga niimoodi kogumiks, vahelduseks miks mitte.