Lugu siis järjekordsest eksperimendist tehisintellektiga, seda siis tuleviku fantaasiates. Et siis tehisintellekti oli püütud kasutada kosmoselendude juhtimiseks - aga kõik sellega tehtud simulatsioonid lõppesid ikka laeva meeskonna hukkumisega; tehisintellekt võttis talle ette antud käsklusi liialt sõnasõnaliselt ning kõikide võimalike variantide ettekirjutamine läks liialt mahukaks.
Kuni siis üks teadlastest abielupaar mõtles välja uuenduse: tuleb teha küborg, inimkehasse on sisse istutad tehisintellekti osa, ning inimene ja tehisintellekt otsustavad üheskoos. Teadlastele sünnib laps Zed ja koheselt istutatakse temasse tehisintellekt Epsilon, keda kutsutakse ta õeks. Seda kuni teismeliseaastateni, mil püütakse Zedile selgeks teha, et tegelikult pole Ep ta õde, vaid ikkagi … masinavärk. Zedil ja Epil on oma arvamus, aga vähemalt teeb poiss näo nagu ta mõistaks.
Et siis jah, selline mõrvalugu või nii. Et kas inimkeha ja tehisintellekt saavad üldse koos eksisteerida, kui inimpool on ometi … selline ja keha pole kuidagi surematu. Kuid autor keerab vindi veelkord peale, kuid sellest siin targu ei kirjuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar