Puhas õuduslugu noorest neiust, kelle elu on puhas põrgu, kuna ta näos on sünnist saati kasvaja, mida arstid pole senini julgenud eemaldada. Vanemad küll ütlevad, et suureks saades on võimalik seda eemaldada … ning sunnivad teda koolis käima - mida küll tuleb tihti vahetada, sest koolikius kasvab ikka üle pea.
Järjekordses koolis juhtunud õnnetuse pärast põgeneb Eeva koolimajast ära, metsa, et sealt kuidagi koduni jõuda. Metsas ekseldas satub ta mahajäetud pioneerilaagrisse, kus leiab omavanuse poisi, kes loeb … kiusajate poolt soditud Eeva kooliõpikut. Poiss ei ehmu neiu näo tõttu - ta pakub koguni võimaluse, kuidas sellest kasvajast vabaneda. Ellujäämislootus on pooltel juhtudel või nii. Tüdruk on nõus.
Peagi leitakse tee äärest tõesti segi pekstud näoga neiu. Ta on veel elus …
Vägagi jõhkratest surmadest hoolimata on tekst pigem noorteka vaimus kirjandus, eks siin antoloogias on selliseid noortekaid veelgi (needki meesautoritelt: Talvik, Nimetu, Krips). Ja noh, kombinatsioon õudukast ja noortekast on minu jaoks üsna kauge lugemiseelistustest. Või on ehk tekst paranormaalne pisarakiskuja? Sellisena oleks siin antoloogias vast ainulaadne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar