Kuni teksti lõpulehtedeni paistis, et siin oleks vast veel enamat kirjutada, siis lõpuks lahendas ikkagi autor kõige suuremad saladused ära. Mis küll jätab pähe mõtte, et tegelikult võiks sellest maailmast veel lugeda.
Viimased aastad on üht asundust rünnatud vaenlaste poolt pööripäeva paiku. Millest selline järjekindlus ja eesmärk, ei saagi aru, igal juhul on need alati tagasi tõrjutud, aga selle eest makstav hind läheb aina kallimaks - ning seetõttu on salaja sekkunud külanaised, sest võitlejatest mehi jääb aina vähemaks. Salajaste naissõdalaste juhiks ja treenijaks on Anni, noor naine, keda omal ajal koolitas sõdalaseks ta isa, kes on nüüdseks hukkunud.
Külamehed saavad teada naiste sellisest koolitusest ning karistuseks keelatakse Annil pool aastat külaga suhelda - et noor sigimisealine vallaline naine mõtleks parem pereloomisele kui võitlemisest. Külast pagendatu uitab viimasel lahinguväljal ja selle ümbruses ning kohtab … üht surma vaakuvat vaenlast - keda Anni ei suutnud tappa, küll aga ta sõrme koos võlusõrmusega endale raiuda. Anni veab vaenlase oma koju ning tasapisi turgutab ta elule. Ja mis siis selgub, eksole.
Kuigi pooltel tegelastel on puhtalt eestipärased nimed, siis tegelikult on ikkagi puhas fantaasiailm - ja mõneti kahjugi, et autor seda niivõrd napilt avab, ainest oleks siin pikemaks jutustuseks või romaanikski. Eks see kogumiku armastuse teema lööb lõkkele vähe ootamatult, andkem ikka aega atra seada, enne kui üksteise pükse avada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar