Kui muidu on siin antoloogias kõiksugu rohkem või vähem eksperimentaalseid või eesrindlikke tekste, siis see on lihtsalt nö hästi kirjutatud lühilugu; laiatarbekaup, mis võiks olla loetav kõigile lugejatele. Õigemini oleks seda lihtne ette kujutada filmituna, oleks selline kena pisarakiskuja ulmelises soustis.
New Yorgis asub maja, mida õieti ei teata või ei panda tähele. Selle maja teeb eriliseks see, et seal elavad koos inimesed eri ajastutest ja nemad näevad ümbritsevat nii nagu tema ajastule kohane. Aga nad ei ole üksteisele “vaimud”, nad saavad üksteisega suhelda ja ka näiteks kommenteerida, mis toimub samal hetkel nende ajas - muidugi on suhtlemisel teatud piirangud; nende piirangute tõttu saavad seal elada vaid täiskasvanud (sest lapsed pole nii kergelt kontrollitavad) ja reeglite rikkumise eest tuleb majast lahkuda - misjärel sa unustad maja, selle elanikud ning üldse selle kummalise kogemuse.
Nojah, melodraamat on siin küllaga ja mis on õeti õnnelik lõpp. Minus tekitab alati veidi ebamugavust see ajarännuteema, et noh, veidi jabur või nii. Samas muidugi head ajarännutekstid on niiehknaa head - see siin on lihtsalt niisugune … liialt laiatarbekaup. Aga noh, see ajarännukeskus on omamoodi võluv leiutis, sellest siis plusspunktid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar