Arvasin seni, et ei satu lugema Ferreira loomet, kuivõrd seni ilmunud romaanid ei tekita just huvi nendega tutvumiseks. Seda üllatavam oli avastada selle autori teksti siit antoloogiast.
Maal valitsevad mingit tulnukad (rach), kes on end muundanud inimsarnaseks, nende tõeline väljanägemine on õige eemaletõukav (aga seda ei näidatagi). Inimesed elavad koos rachidega asulates - naised ja lapsed töötavad asula territooriumil, mehed toodavad toitu väljaspool - sest inimesti nuumatakse kõvasti liha ja taimedega, et neilt saaks rachidele verd, mille järgi on need õige maiad.
Selline orjandus on kestnud kaksteist inimpõlve, tulnukaeelne tehnoloogia on ammu lõpetanud töötamise, niisamuti on kadunud mälestused tulnukaeelsest ajastust. Aga teadagi, seline orjandus ei saa enam kaua kesta!
Loo peategelane on Ovana, kes on avastanud mürgi, mis võiks tulnukaid tappa. Naine ja ta ema ja vanaema töötavad taimedega, mida lisatakse loomaverele (see rachide igapäevatoit), et see oleks rachidele lihtsamalt tarbitav (sest ega inimesi saa lõputult tühjendada, see on rohkem delikatess või nii). Ovana valmistabki seentest mürki, mida segada rachide loomavere sekka, et siis vähemalt osa rache ära mürgitada ning sellevõrra oleks siis lihtsam revolutsiooni kallale asuda. Kuid keset kõige kibedamat mürgisegamist ilmub naiste töökotta üks põgenenud rach, kes palub mõneks ajaks pelgupaika. Ovana avastab, et rach on midagi enamat kui lihtsalt vihkamisobjekt. Aga ülestõus?
Selline emotsionaalne ja naiivsevõitu ulme, mis 21. sajandi ulmekirjanduse kõrval mõjub õige vanamoeliselt. Ja ega seda muljet paranda loo lahendus, mis selgitab selle konflikti tagamaad. Vast selle antoloogia kõige emotsionaalsem tekst, kõik need jalust nõrkemised lähevad juba vähe koomiliseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar